kas ma suudan kunagi üldse millegi pärast nii ärevil olla nagu ma seda oodates olen. kui ma sellele mõtlen, siis ma tunnen end nii õnnelikuna. ma tunnen ja tean, et see on parim otsus mu elus.
7.oktoober. suts üle nädala on jäänud. ja ma ei jõua seda ära oodata!

juba vaikselt valmistun. perele on kingid olemas. nipet-näpet juurde. mingid kommid, šokolaadid. 

viisa paberitega sain ühele poole. ma ei tea, kas asi on ainult minus või see ongi lihtsalt keeruline. või noh, enam ei ole keeruline, aga alguses ei saanud küll midagi aru. õnneks sain viisa applicationi ära tehtud. ja nüüd on siis viisa vestlus 24.septembril. 

wish me luck!

ma usun, et oleks tore kui ma tutvustaks selle tagamaad ära.

ma olen ju tegelikult alati tahtnud välismaale minna. ma usun, et see ei tule paljudele üllatusena. aga. ma usun, et nüüd on minu kord. tegelikult, kui nüüd aus olla, siis aastake tagasi hakkasin ma sama asja ajama, aga teise organisatsiooni kaudu. ja ilmselgelt jätsin ma pooleli. aga nüüd, kui töö juures juhuslikult sattusin ühe tüdrukuga rääkima, siis ma sain sellest piisavalt motivatsiooni see ära teha. uskumatu, et ma poole kuuga sain juba programmi sisse. kuigi ma ei uskunud kordagi, et ma reaalselt ka saan. ja nüüd. oh jumal. ma põrutan Ameerikasse. aastaks. see on reaalselt unistuse täitumine. ja kõik mu tüdrukud on olnud nii toetavad ja usuvad minusse rohkem, kui ma ise. ilma nendeta poleks ma täna seal, kus ma olen. kõik küll üllatuvad, kui kuulevad, et ma ei karda üksi reisimist. ma ei tea, ma ei leia selles mitte midagi hirmutavat, pigem just lahe.

nüüd, teades, et ma lähen praktiliselt kuu aja pärast juba Ameerikasse, siis oli vaja igast küsimustikke ja värke lahendada ja täita, siis sealt oli vaja teha linnuke, et kas ma läheksin mingitele usulistele jumalateenistusele, ja uske oli seal päris palju, ma panin linnukese kõikidesse. ma tõesti läheks ja seda lihtsalt huvi ja proovimise mõttes. mitte et ma nüüd usklikuks hakkaks, aga ma leian, et sellest tuleks kõik võtta. ja kunagi ei tea mis kogemuse sealt saada võib. ilmselt tuleks see mu uudishimu arvele kirjutada.

jaa, ma olen nii õnnelik oma valiku üle ega kahetse seda, toogu see aasta mulle mida tahes.

Washington DC 30 minuti, Baltimore 1 tunni ja New York 5 tunni kaugusel. ma usun, et igav mul seal juba ei hakka. mida kõike vaadata ja uudistada.

perest nii palju, et on ükskikema. ametilt on doktor, kui te küsite mis doktor, siis jään ma vastuse võlgu. küsisin küll skype kõnes aga ta ütles seda kuidagi keeruliselt. temaga elab tema ema. kaks last on. Gloria (13) ja Albert (6). päevaplaan ei tundu eriti kontimurdev olema. ahjaaa, ma pean seal juhiload uuesti tegema, mingi paar sõidutundi ja siis eksam. norms. selle maksab pere kinni, aga no nii palju siis mulle, et ei pea kunagi seda läbi enam tegema. ära iial ütle iial. ja iga pühapäev on vaba. ja kuus üks terve nädalavahetus. see on siis see nädalavahetus, kus pereisa lendab et lapsi näha ja on nendega terve nädalavahetuse. pereema on mingi vene päritoluga, et räägib puhtalt vene keelt. seega kõik "pohhuid" ja "nahhuid" jäävad ära. kiitis mu inglise keelt, well thanks shithead for that.

ja lisan siis paar pilti perest.