Day #121

puhkus. oh. gosh. see kõlab nii hästi. kuid ometi olen ma kõike muud teinud kui puhanud.

eile öösel viisin nad lennujaama. nad muidugi õudsalt tänasid ja värki. host mom küsis teisipäeva õhtul ikka üle kas see ikka on okei. ja ma muidugi ütlesin, et absoluutselt. ta ütles, et nad võivad takso ka võtta, et ei ole üldse probleem. aga ma ikka ütlesin, et ma ikka viin nad ära.
hommikul oli naljakas näha kuidas nad kõik siblisid ringi. ja ma lihtsalt nautisin, et ei pea kuhugi pakkima.
lennujaam on 15 minuti kaugusel. seega oli see nii väike ots.
lennujaamas host mom muidugi tänas mind, ütles, et sellega hoidsid nad palju aega kokku, et ma nõustusin neid lennujaama viima.
jah. ameeriklased tänavad koguaeg. isegi siis kui pole põhjust tänavad nad ikka.

ja kui ma koju jõudsin oli ma nii elevil. üksinda kodus. ei plaaninud magama minna, aga kell oli alles nii vähe. seega ma ikka kobisin magama.
ma ei mäleta kus ma eile pool päeva käisin. aga ma olin õudsalt busy. ilmselt lihtsalt poodides vajalikku kraami ostmas.
õhtul käisin väljas.

ja täna. täna ärkasin pool seiste üles. et koeraga jalutamas käia. ja siis DMV'sse minna, et sõidueksamit teha. muidugi on mul just täna hääl kohutavalt ära. või noh, see on juba ära olnud peaeagu nädal aega, aga täna on eriti karune hääl.  ja siis täitsin avaldust ja ma pidin kaasa võtma umbes 7 dokumenti/paberit. tavaliselt ma kontrollin mitu korda üle kas on ikka kõik olemas, aga täna millegipärast ei kontrollinud. ja muidugi olin ma oma Social Security Number'i koju unustanud. vandusin end korralikult. ja kui minu kord oli minna siis ma seletasin sellele mehele, et mul on paber mis tõestab et mul on Social Security Number aga mul ei ole seda kaasas, ja ütlesin ka et ma tean et sellest pole muidugi kasu. olin juba valmis sellele koju järgi minema. aga see mees ütles, et ta märgib sinna et mul pole, et kui ma mõnikord satun sinna siis tooksin selle näidata.
ja siis silmade test koheselt. ja oh jumal kui halb mu silmanägemine on, eriti vasak silm. ma ei näinud phmts mitte midagi. ja siis ta küsis kas ma kannan prille ja ofc ma kannan, ja siis pidin prillidega lugema, ja kohe teine asi oli.

ja kohe tehti juhilubadele pilt. sealsamas. leti ääres. see oli mulle nii ootamatu. ja ma olen leppinud faktiga, et seal on kohutav pilt. sest ma olen nagu Rudolf punanina. eks kui ma kätte saan siis nutan ja naeran korraga.

ja siis teooria. 10 küsimust märkide kohta. ühte märki polnud mitte kunagi näinud, aga kuidagi loogikaga panin selle täppi. kõik olid õiged. mõtlesin, et juba ongi kõik. aga ei. 30 küsimust veel. ja need oli sellised mida ma õppinud polnud. aga palju oli tuttavat. ja paar küsimust oli sellised millest ma kohe mitte midagi aru ei saanud. lihtsalt neil on liikluses sada erinevat väljendust ühe asja väljendamiseks. ja umbes 2 küsimust oli mille puhul ma isegi ei saanud aru mida nad küsisid. panin täiesti huupi. lootes, et panen täppi. ja kui ma need 30 küsimust ära tegin, siis nägin, et 5 valet. ja ma ei näinud kuskil kas ma olen sooritanud või ei. mõtlesin, et pekki nüüd tuleb uuesti tegema tulla. aga telefonist (yup, arvuti kõrval oli telefonitoru, kui imelik see ka poleks) kostis hääl, millele ma üldse tähelepanu alguses ei pööranud, aga tabasin hääle ära, mis ütles, et ma olen testi sooritanud. ja kui õnnelikuks see hääleke mind tegi. wow. ma üllatasin end. ma olen tubli. enamus Au Pair'e (vähemalt nii palju kui mina kuulnud olen) kukuvad esimesel korral selle läbi. seega ma olen ülimalt õnnelik.

ja siis ootasin mingi pool tundi, et sõidu eksamile minna. seda tehakse siin oma autoga. eksamineerija kontrollib siin tuled ise ära. mina lihtsalt istusin autos ja kui ta ütles, et pane vasak suunatuli sisse siis ma panin. ja nii edasi. ja siis hakkas sõit pihta. ma ei olnud väga närvis ega midagi. kergelt ehk ainult. ma pole seal kandis mitte kunagi sõitnud. see on siis vastupidine Eestile, kus sa oled seda linna sadu kordi läbi sõitnud. aga jah. harjutasin parkimist päris korralikult. või noh, mitte meeletult palju. aga kui kuskile läksin, siis parkisin tagurpidi ja kõike muud. lihtsalt sellepärast, et mul on siin maastur ja ma pole sellega harjunud sellisel moel parkida. külgboksi tegin ja ma olen osav selles, kuigi pole seda 2,5 aastat pärast eksamit teinud. ja ainus kuramuse parkimine mida ma tegin, oli kõige lihtsam parkimine mis üldse olla võib. minu meelest ülilebo. Eestis on ikka palju raskem. eksamineerijad ikka panevad sind proovile. siin. pshh 10 minutit sõitu ja valmis.
ta ei öelnud midagi. ütles, et me lähme nüüd sisse. ja siis sees olle ütles, et ühest stopp märgist sõitsin mööda, ja ei teinud päris täpset pööret pööramisel, lõikasin.  ja mingi väike viga oli veel. aga ta ütles "all in all you are good driver and you passed it" ma olin õnnelik. muidugi. kuidas ma saanuks muudmoodi. aga Eesti load tähendasid ikka palju enam. aga ikkagi. mul on hea meel, et ma ei pea sellega enam tegelema. et ma tean et see on tehtud. saan keskenduda teistele asjadele.
ja palju load mulle maksma läksid?! 20 dollarit. ainult. pshh. lebo.

plastikud saan 7 päeva jooksul kätte.

ja käisin täna NOVA's ära, küsimas mis õpikud ma ostma pean. üks mingi õpik on ja selle ma tellisin endale Amazon'ist. laupäevaks peaks ära tulema.

ja saatsin pakid Eestisse. jälle ülimalt kulukas. aga vähemalt peaks sellega mõneks ajaks kõik olema.

ja nüüd puhkan veits. ja siis õhtul double date Gabs'i ja kahe tüübiga.

ma ei oska lihtsalt rahulikult võtta. kuigi ma peaksin. sest ma olen korralikult haige. mul on sellest jumala siiber.


ja ma kardan üksinda siin suures majas olemist nii väga. sattusin eile korralikult paanikasse. homme on vähemalt tüdrukud siin.

Day #117

reede õhtul otsustasin kodus olla, kuna ei tundnud endiselt end hästi. ja see nädal ma ei teinud phmts midagi, see tundus nii mõtetu. nii kuidagi sisutühi. ja veniv. tänaseks tunnen end juba palju paremini. õrnalt ehk on veel miskit aga olen piisavalt terve et välja minna. 

laupäeval ei suutnud ma enam kodus olla. ma tundsin, et pean välja saama. seega läksime Linda, Riikka ja Omariga kinno. Gabs ja Jessica pidid ka tulema, aga kuna Jessica buss jõudis Philadelphiast alles pool kuus DC'sse siis nad skippisid kino, aga pidid meiega õhtust sööma. muidugi tuli midagi vahele, ja ma olin Gaby's korralikult pettunud. ja ma ütlesin talle ka seda. ja ta ütles, et ta ei taha oma parimat sõpra pettuma panna aga ta ei oska olukorda teisiti lahendada. aga egas film vaatamata ei jäänud. vaatasime muide 12 Years a Slave. päris hea film oli. ma oleksin mitmeil korril nutma hakanud, aga üritasin end vaos hoida. nii kurb film. aga ometi kaasakiskuv ja mõtlema panev. soovitan for sure.

ja sõime õhtust ja jutustasime päris kaua kaua. 

tore õhtu oli. 

ja pühapäeval oli mul deit. ja ausalt öeldes polnud mul õrna aimugi kellega. sest ma olen paljudele oma numbrit jaganud ja mul ei ole nimede peale üldse hea mälu. aga ma ei pidanud pettuma. ta on jutukas. ehk liigagi jutukas. vahepeal ma lihtsalt julmalt segasin vahele, et midagi ka rääkida. aga ei. mul oli tore ja hea seltskonna vastu pole mul kunagi midagi.

ja see kunstiprojekt. ma ikka vahete vahel üritan neile midagi välja mõelda. nii uskumatu kui laheda asja saab WC rullidest välja meisterdada. (ja muide, kes ei märganud, siis keskel on värvidest moodustatud Eesti sini-must-valge lipp). Host mom oli vaimustuses. 

ja homne päev veel ja siis puhkuuuus! ei jõua ära oodata. lapsed on ka vaimustuses ski trip'ist. keskmine ütles, et tal on kahju et ma kaasa ei tule. awwwi!
ja ma pean kaks korda päevas koeraga jalutamas käima. lootsin et pet walker tuleb hommikul, et siis mulle jääb lõuna ja õhtu. aga no ei. ta tuleb lõunal. mis tähendab, et hommikul ja õhtul pean temaga väljas käima. fml. ma kavatsen end igatahes korralikult välja magada.
ja kolmapäeval pean ülivara ärkama 4:00 et nad lennujaama sõidutada. ma ei pea, aga nad küsisid ilusti ja kuidas ma saan ei öelda.

ja reedel teen enda pool tüdrukutega väikse istumise. host mom ilusti lubas.

ma kavatsen endale eesti toitu valmistada. oh. tunnen sellest küll ikka veits puudust.

Day #114

teisipäeva õhtuks tundsin ma end päris halvasti. ma olin ikka korralikult haige.
kolmapäeval jäeti lastel jälle kool ära. liiga külm oli. u -16C I guess.
host dad töötas kodust. ja ma sain kauem magada. pool kümme pidin tööle hakkama. ja kui ma treppidest alla kõndisin siis ma olin haigusest nii uimane et libisesin ja tegin korralikult lärmi. ja host dad hüppas kabinetist toolilt püsti ja vaatas ehmunud näoga mind, aga ma naersin ja ütlesin, et kõik on korras. seda on paar korda varemalt ka juhtunud. trepid on õpnneks pehmed (kõik ikkagi vaibaga kaetud nagu neil siin Ameerikas on) seega kõik oli tšill, aint veits piinlik oli.
üritasin hoida lastest nii palju kui võimalik eemale, sest ma ei taha nende ja enda puhkust edasi lükata sellepärast et ma neid nakatasin. aga no ega vist väga ei õnnestunud. aga siiani on nad terved. pole märki et oleks haigestunud. seega tšill.

eile jäeti jälle kool ära. aga eilne päev oli päris lahe. host mom jättis neile suure listi mida igaüks peab ära tegema enne kinno minekut. 12st 3ni olin vaba, sest vanaema oli lastega kinos.

ja täna on neil ainus koolipäev, ja see ka kahe tunni võrra edasi lükatud.
tegin oma art project lastega. ja oh üllatust, ainult keskmine meisterdas minuga. teised siblisid mööda maja igalpool ringi. vanim tüdruk eelistab alati midagi ise teha. ta pole kunsti värkidest meeletult vaimustuses. aga minu meelest ülilahe projekt. see on veel korralikult pooleli. hästi palju nõuab veel tegemist, pildid lisan alles siis kui see tõesti valmis saab. siiamaani tõotab tulla ülilahe. ilmselt esmaspäeval lõpetame sest pärast kooli läheb keskmine phtms kohe gymnastics'usse. ja nädalavahetustel ma ei tööta. seega esmaspäeval. sobib mulle.

enam-vähem olen terveks saanud. veits olen ikka haige. kurk on imelik vähe imelik on. aga host mom andis mulle rohtu ja eile oli juba korralikult parem. seega. loodetavasti olen homseks terve.

jaaa ma ei jõua puhkust ära oodata!

my treat :)

ei jõua väga enam blogida ja alati pole ka millest blogida. but I'll try my best :)

Day ##111

 eelmises blogi postis mainisin, et sõitsime New Yorgi pole. ma polnud vaimustuses. kolmandat korda New Yorgis. polegi nagu enam mida vaadata. pärast seda trippi ei taha ma küll New Yorki pikemat aega enam minna.
well. pildid peaksid enam vähem õiges järjestuses olema, aga ega vast väga suurt vahet polegi.
sõit kestis umbes 4,5 tundi. vahepeal magasime. Angelo muidugi sõitis sel ajal.

esimese asjana New Yorgis läksime Andrew poole, kelle juures me peatusime. we settled in ja tegime Andrew'iga tutvust. ja ma pean ütlema, et Angelo sõbrad on kõik hot'id. ja seda ei arva ainult mina vaid Gabs ka. hahaha. väga vajalik info.
ootasime Noelia järel päris päris kaua kuni ta pesus käis ja end valmis sättis. ja ausõna, ma ei kujuta ette mis ta teeb, et kaks tundi sättimiseks aega võtab. seda oli meeletult.

sõitsime metrooga Little Italy linnaossa, kus oli ka Chinatown.
käisime seal ringi ja klõpsisime pilte ka. ma tegin kusjuures hästi vähe pilte. New York ei paelu mind. olen varemalt juba saanud häid pilte. seega ei näinud põhjust väga topelt teha.

metroost rääkides on New Yorgi metroo hästi räpane.  Washington DC metroo on puhas ja korralik, ei ühtegi halba sõna. panin teile näitamiseks päris mitu pilti siia ka nägemaks milline NY metroo siis on. piltidelt ei olegi nii hull kui see tegelikult oli. mul oli tunne nagu oleksin vanas vene ajas. see hais. see mustus. ja see kui palju inimesi seal oli. ausaltöeldes oli mul korralik paanikahoog. mu hingamine oli meeletult kiire. ja mul oli meeletu hirm. inimeste. selle metroo ees. mul oli vähe puudu et ma kesest metrood nutma oleksin puhkenud. ma ei oleks kunagi osanud arvata, et mul on hirm metroo ees.  või vähemalt NY oma eees.

käisime ära Museum Of Sex. usute või ei aga see olnud midagi ülilahedat. me kõik pettusime selles. ma arvan, et sellel teemal peatuda oleks veits kummaline. teades, et mu sugulased ja tädid ja ema loevad mu blogi.

õhtul oli väike pražnik. mängisime Ameerika moodi Bailat, kui ma ei eksi siis nad kutusvad seda Kings. minu meelest kohati lahedam. aga Eesti Baila on ka super. pärast läkisme karaoke baari. vanusepiirang oli 21+ ja ma olen ilmselgelt 20. veel veits üle kahe kuu. aga näitasin passi ja lasti sisse. voila. ja usute või ei aga ma jäin seal magama. hahahahahaha! Gabs jäi enne mind magama. ja siis mul oli küll nagu WHAAAT Gabs. aga mõne hetke pärast oli mul paganama raske silmi lahti hoida ja kui teised pidutsesid siis mina ja Gabs magasime. mul oli kergelt piinlik. aga see on vast arusaadav. nädal otsa kolme lapsega tegeleda + siis magasime äkki 3 tundi ühtekokku. ja muidugi Angelo tegi meist pilti kui me rahulikult põõnasime, et pärast meie üle korralikult nalja visata, mida ta tegi ka.

pühapäeval ärkasime keskpäeva paiku üles. selleks et kõik oma pesemiste ja sättimistega ühele poole saada, well, see oli omajagu kunst. esimese asjana läksime Staten Island Ferry'le, et näha Statue of Liberty. ideaalne ajastus. läksime päikseloojanguga ja tagasi tulime tulede valges. aga selle Ferry peal oli meeletult külm. tuul oli hullumeelne. aga mulle nii meeldis Statue of Liberty. võimas.
järgmise Ferryga läksime tagasi, ei näinud mõtet seal saarekesel ringi vaadata.

järgmiseks läksime Brooklyn Bridge'le. hästi ilus oli. aga kuna oli pime ja ma olime pidevas liikumises, siis enamus pilte tulid udused. mõned otsustasin siiski üles panna, et te näeksite kui ilus seal oli.

väljas oli kohutavalt külm.

ja siis muidugi Times Square. kümnepalli skaalas oli mu vaimustus 0. mul on nii ükskõik Times Square'ist. ma ei väsi kordamast New York pole minu linn. aga kuna ma olin teistega, siis tahes tahtmata pead sa teistega ka arvestama, mida enamus neist ei teinud. ma ei räägi siikohal Gabs'ist. it doesn't matter. aga mind ajas vihale nende otsustamatus. ma tundsin, et ma vajan õhku. vajan eemalolekut neist. on raske olla koos inimestega, kes ei arvesta teistega.

Angelo nöögib koguaeg Gabs'i. ja kui Gabs küsis talt miks ta mind ei nöögi, siis ta viskas nalja öeldes, et ma hirmutan teda. ma arvan, et selle nalja taga võib peituda osalt tõde. kui mulle midagi ei meeldi, siis ma ütlen selle ka välja. Angelo tegi ühe naljatleva nöökiva märkuse mu kohta, ja ma ütlesin talle, et mulle ei meeldi see. et ta ei tohiks seda teha. siis ta vabandas. aga nägi küll välja päris hirmutatud. lihtsalt. ma ei näe põhjust miks ma pean selle kõik alla suruma. kui mulle midagi ei meeldi tuleb see välja öelda, vastasel juhul võib see tekitada hõõrdumisi või kogunisti probleeme. ja ma üllatan end kui otsekohene ma olen. ikka ja alati mõtlen ma endast kui häbelikust ja armsast Tiiust. aga ma ei usu, et ma enam nii häbelik ja armas olen. ma polnud nii otsekohene Eestis. aga mulle meeldib see. ma ei vaeva end asjade pärast mis pole mulle olulised.

phmts siis kui me tagasi sõitma hakkasime oli kell pool üks öösel. korralik.
ja kõndisime siis rahulikult tagasi kodu poole kui ma küsisin Gabs'ilt kus ta müts on. ja siis ta nagu irooniaga naljatlevalt ütles, et "oh, where's my hat! I lost it" ta tegi seda selllise koomilise žestiga et ma purskasin naerma. ja ta ei ironiseerinud ega ta ei visanud ka nalja. jah. Gabs ostis endale 12 tundi tagasi mütsi ja suutis selle ka juba ära kaotada. ja kuidas ma ta üle naersin, sest ta arvas koguaeg, et müts oli tal peas, ega ei märganudki et mütsi enam polnud peas. tänavad kajasid meie naerust.

ja eile polnudki väga midagi. ootasime järjekordselt Noelia järel päris mitu mitu tundi. ja tema otsustamatuse pärast, lükkus koju sõit päris palju edasi. jõudsin koju 9 õhtul.

host vanemad olid tšillid. pärisid veits ja ütlesid, et neil on hea meel, et ma tervelt kodus olen.


kui oma tuppa jõudsin nägin peegli laual päris palju kirju. trahv. selle eest et sõitsin ilmselt valel rajal. Zpass ja kõik muud jamad. mul oli raske meenutada kus ma siis komapäeval käisin, et võisin valesti sõita. ma ikka ei saa aru mida ma valesti tegin. läksin kohe alla, et host vanematel pärida selle kohta. HM oli tšill, ütles, et ma olevat ilmselt korraks valel rajal olnud ja plaplapla. ta ei olnud üldse pahane, ütles, et on idiootne mult raha nõuda selle, eest et ma korraks valel rajal olin. ma olin nii väsinud, et ei saanud päris hästi aru mida ma siis täpselt valesti tegin. aga sellest sain ma aru, et ma pean jälgima neid radade värke hoolega. ma ei teagi palju see nüüd oli. 10? või kogunisti 30? igatahes HF tegi tasaarvelduse. võttis mu tšekilt selle summa ära, mis ma siis maksma pean. seega kõik on tšill. mulle sobis see variant hästi.
too kolmapäev polnud minu päev for sure.
ja ega vast eilne ka mitte väga.



ma sain veits külmetada. kurk on haige ja uimane on olla.
täna on meil lumetorm. kui hommikul äratus käis, siis ma ei tahtnud kohe kuidagi ülesse tõusta. aga kui ma juba peaaegu sättima hakkasin, hetsin pilgu telefonile ja HM oli sõnumi saatnud, et Goverment ei tööta täna lumetormi tõttu, mis tähendas minu jaoks vabat päeva. pidin ma rõõmust hõiskama hakkama. aga kui välja vaatasin, nägin kõike muud kui lund. aga nüüdseks on korralikult lund juba maas. loodetavasti sulab nädala lõpuks ära.

kohalik Hiina kalaturg. nägi välja kõike muud kui ahvatlev.

 usute või ei aga kleit on kondoomidest tehtud :)

 mitte just kuigi õnnestunud. ootasime paremat,

 aga pildid tulid nii ootamatult. aga mulle nii meeldib.

 plaanime Gabs'iga veel neid teha. 

 yep, ma pidin siia selle pildi panema. ma tõesti magasin. 

aga vähemalt ma polnud ainus. 

ja nädala pärast ongi puhkus!

Day #108

S6idame Gaby, Noelia ja Angeloga New Yorgi poole. On varahommik, ehk liigagi vara et laup2eval sellisel ajal yleval olla. Lihtsalt sellisel hetkel Saan ma aru, et see on 6ndsus. K6ik on just nii Nagu olema peab. Ma olen 6iges kohas 6igete inimestega. Nad on minu inimesed!

Day #106

ma pole jõudnud päris mitmel päeval siia kirjutada. + mul on mingi tobe viirus sees millest ma kuidagi lahti ei saa. kaks viirusetõrje programmi on kasutud. 

well. pühapäeval käisin Matt'iga deidil. käisime DC's. Air and space museum'is käisime. ja siis mingis kunsti muuseumis. ja usute või ei aga kokku ma tegin umbes 10 pilti. AINULT! ma ei tahtnud Matt'ile imeliku muljet jätta, kui koguaeg nagu friik klõpsin, sest ma teen seda korralikult. ja enamasti ikka sellepärast, et ma tahtsin lihtsalt nautida. Air and space museum'is vaatasime mingit filmi kinosaalis, ja see oli kohutavalt igav nii et ma peaaegu et oleksin magama jäänud. ma ei liialda. oleks see oma 10 minutit veel kestnud oleksin ma selle aja peale kindlasti maganud ja ma võin ainult ette kujutada kui piinlik mul olnud oleks. 

kinosaalist välja valmistsin end ette ütlemaks, et "it was cool" kuigi tegelikul oli see surmigav. aga kohe kui me kinosaalist välja läksime ütles, et Matt, et see oli kohutavalt igav. ja ma tundsin kergendust, et ei pea ta tundeid kuidagi riivama et mulle ei meeldinud. ja ütlesin, et oleksin peaaegu, et magama jäänud. ja ta naeris.

kunsti muuseumist ta muidugi vaimustuses polnud. 

ta on tore. aga minu jaoks liiga vaikne. usute või mitte aga ma olen meeletult jutukas. 

jõudsin koju äkki 11st õhtul. sest käisime neljakesi söömas, umbes nagu double date i guess. Noelia ja Angeloga. 

ja pärast läksime Angelo poole lauamänge mängima. was fun. 

minu linn!

well. ma korraldasin lastele eile treasure hunt'i. ja kui paganama kaua aega võttis, et seda ette valmistada. igale lapsele oma. ärge piltidele suurt rõhku pange, mul on ainult rasvakriidid ja neil ka pliiatseid ja vildikaid pole, või vast kusagil on kah, aga ajas asja ära kah. idee välja mõelda ja siis see lõpuks ka teostada. oh man. ja selle nimel, et lapsed 15 minutit mööda maja vihjeid otsiksid. kusjuures pean ütlema, et nad olid sellest kohutavalt vaimustuses. plaanisin seda juba teisipäeval teha, aga kuna host dad töötas kodust siis mul oli vaja mõni vihje kontorisse peita, seega jäi see ära. ja eile. eile käis meil koristaja, mistõttu ei saanud vihjeid peita. ja vanim tüdruk oli haige ja kodus. aga vanaema tegeles vanimaga 2 tundi. 

selle ajaga käisin pangas ja koolis. kõik oli nii viimsel hetkel. neil on kahel pool teed campus'ed. ja ühes kirjutasin avalduse ja teisele poole teed pidin minema selle eest maksma. 12:10 pidin noorimale järgi olema. ja kell oli 11:36 äkki kui ma autosse hüppasin ja teise campus'esse sõitma hakkasin. see oli nii paganama riskatne. aga ma tõesti ei oleks viitsinud täna hommikul uuesti tagasi minna, et kursuse eest maksta. ja hei, mulle meeldib selline pöörane elu. aga jõudsin ilusti. pabistasin korralikult. phmts jõudsin koju. vahetasin autot, ja juba vurasingi noorimale järgi. ideaalne ajastus. 

ja vanim tüdruk käis mulle peale, et ma treasure hunt'i teeksin. ta nõustus noorimaga mängima seni kuni ma vihjeid peidan. sobis. 

me pidime kaks tundi ootama enne kui mängida saaks, sest keskmine oli koolis. ja kui raske neil oli vihjetest eemale hoida. aga ma ütlesin, et kui nad mängu ära rikuvad siis ma ei tee seda enam mitte kunagi neile. ikkagi suur töö oli selle taga. minu vaba aeg. 

ja kui keskmine lõpuks koju jõudis, siis me phmts kohe hakkasime mängima. ja nad tuiskasid mööda maja ringi. küsisid kui ei leidnud. that was a lot of fun! ma olin nii õhinas, kuigi olin pealtvaataja rollis. I'm freakin awesome! lõpus olid väiksed kingid ka neile ja neile täiega meeldis. 

laenasin Gabs'ile ka oma treasure hunt'i. ta oli vaimustuses. aga ütlesin, et tahan tagasi saada pärast. kavatsen mingi aeg uuesti teha, aga ilmselt alles mõne kuu pärast. 

lihtsalt üli random purgi värvimine. ja tundsin et vajan eestimaisust oma tuppa.

keda huvitab mis kursuse ma võtan, siis teile teadmiseks TOEFL Preparation. ma ei plaaninud inglise keelt õppida. ma pole sellest üleliia vaimustuses. aga kuna programm nõuab 8CEU'd kokku saada ja see kursus annab mulle 5CEU'd ja kuntsi omad oleksid andnud äkki 1,5 või 2 siis ma ei taha nii palju koolis käia. või noh vastasel juhul peaksin ilmselt suvel koolis käima, mis poleks kuigi tore. seega võin ma selle inglise keele kursuse võtta küll. kes ei tea mis on TOEFL siis teile teadmiseks (mina näiteks polnud varem kuulnud), et see test on rahvusvaheliselt tunnustatud standardiseeritud inglise keele test. TOEFL testi nõutakse USA ülikoolidesse kandideerivatelt rahvusvahelistelt üliõpilastelt, kelle emakeel ei ole inglise keel. Angelo ütles, et mu inglise keel on praegugi piisavalt hea, seega ta arvab et ma teeksin selle testi ära ilma selle kursusetagi. kunagi ei tea mis elu toob, seega eks ma siis teen selle testi pärast ära. ega see mööda külge maha ei jookse.

muide. ma olin üllatunud kui mulle eile öeldi, et mu inglise keelel on ainult õhkõrn aktsent. see ei ole mitte ainult ühe inimese arvamus vaid kogunisti 3. Gabs ütles, et kui me suhtlema hakkasime, et siis oli mul ikka korralik aktsent aga nüüd peaaegu et pole. ja hei, ma olen siin olnud ainult 3,5 kuud. lootust nagu vist on. ma olen seda oodanud. olen oodanud, et mu inglise keel läheks kohe palju palju paremaks.



ma olen stressis. ma pabistan sõidueksami pärast. lähen seda tegema ilmselt kuu lõpp või veebruari alguses. aga lihtsalt ma olen väsinud. ma ei saa aega maha võtta. mu elu Eestis oli hoopis vastupidine. kohati rahulik, võrreldes sellega mis mul siin on. ma torman alatihti kuhugi. ma ei jõua. ma ei mäleta millal ma magama oleksn saanud 10PM või isegi veits hiljem. alati jääb see kuhugi sinna 00:00 paika. ma olen väsinud. kui mulle oleks eile tulnud kiri, et kas ma tahan pikendada või ei, siis ma oleksind andnud eitava vastuse. ma alateadlikult valmistan end ette pikendamiseks. aga eile ja sel nädalal üldse olen ma palju palju Eesti peale mõelnud. oma sõpradele. oma perele. tühistele asjadele nagu liiklusele, toidule (hahaha ma ei mäleta millal ma viimati kartulit sõin, äkki kuu aega tagasi või ehk rohkemgi) ja nii edasi. ja te ei kujuta ette kui paganama palju ma teid igatsen. ma igatsen oma Marjut. Terjet. Annelyt, Inksu ja nii edasi. oma suurepärast peret. ma tean, et ma ei räägi teiega peaaegu et üldse, ajavahe on ikkagi 8 tundi ja selle klappima panemine on paganama raske. aga ma tean, või vähemalt tahan uskuda, et te olete mul olemas. ma igatsen oma kodu. ma igatsen eesti keeles rääkimist, sest usute või ei aga kui ma eesti keeles räägin siis see tundub olevat kui võõras keel. nii harjumatu. ma igatsen seda tühist Tapa linna. kuidas ma kadestan teid, kes te saate seal olla. see on nii uskumatu.

aga samas mulle nii meeldib siinne elu. nagu lebo aasta kui nii võtta saab. ma saan endale keskenduda. reisida. väljas käia. ma ei pea muretsema ei üüri ega kommunaalide maksmise eest. ei pea muretsema söögi eest. seda kõike pakub pere. mulle meeldib inglise keel. mulle meeldib see melu. see maja. see pere. kõik. see ei ole alati lihtne. see kurnab. lapsed kurnavad. 3 last pole naljaasi. aga nad on targad. noorim on nelja aastane, ta küll päris lugeda ei oska, aga ta tunneb tähti. ja ma olen vaimustuses kui suuri edusamme nad teinud on. ma armastan neid lapsi. kuigi tihtipeale tunnen, et ma vajan neist eemalolemist.
koju tulek. reaalselt eestisse tagasi tulek tundub olevat suur unistus. suur hägune pall seal kaugel, mis lähenemise asemel kaugeneb. tore on mõelda, et mu leping lõpeb ära 8,5 kuu pärast, mida ei tundugi olevat ju ilmatu palju. 8,5 kuu pärast kodus olla. damn. see oleks nii hea.

osalt olen ma otsustanud. ja see sõltub perest. vana Au Pair rääkis, et pärast mind nad ei taha enam Au Pairi. seega phtmts kui nad pikendada ei soovi, ei hakka ma pikendama, sest ma ei taha uut pere, ma ei taha sellest kohast lahkuda, ma ei taha uuesti algusest alati, ma ei taha asendussõpru. aga kui nad tahavad pikendada, siis ma vast pikendaksin pool aastat. kahele aastale polegi nagu mõelnud. korralik plaan on minna järgmine suvi ülikooli.

ja Gabs, mu parim sõbranna, ütles mulle täna et ta tahab et ma jääksin teiseks aastaks. ta ei tee seda asja lihtsamaks.

ma tean, et mul on otsustamiseks aega 4,5 kuud. aga seni kuni otsus tehtud ei ole, seni jään ma selle peale koguaeg mõtlema. 

perelt küsin seda alles mõne kuu pärast. vara on küsida. 

ja hei! esmaspäeval on riigipüha mis tähandab minu jaoks vabat päeva. ja mis omakorda tähendab seda, et me lähme laupäeval NEW YORK'i! j ä l l e.  usute või ei aga ma pole vaimustuses, ma ei ole New Yorgi inimene i guess. aga ma olen kindel, et nii mõnigi on mu peale korralikult kade ;)

ahjaa. esmaspäeval oli muide nii soe, et ma ei pidanud mantlit selga panema. phtms oleks vabalt võinud särgi väev olla. peaaegu. nii soe oli. mingi 17-19C oli äkki. aga ainult ühe päeva. ja kuidas ma seda nautisin. ma ei jõua suve ära oodata. 

sain korraliku postitusega hakkama. 

e n j o y!

Day #101

ei jõuagi väga siia kirjutada. või noh. polegi nii meeltult kirjutada. ma kujutan ette, et te, kes te mu blogi loete, olete tüdinenud sellest, kuidas ma praktiliselt iga päev kirjutasin oma tegemistest. 

mis ma sel nädalal teinud olen? hmm õppisin korralikult sõiduteooriat. neid küsimusi on meeltult nagu arvata võite. aga enam vähem selge on. aga ma ei lähe testi tegema enne kui 100% kindel pole. ilmselt siis kui pere puhkusele läheb võtan kätte ja lähen teen ära. 

kuna sel nädalal oli tüdrukutel mitu päeva kool edasi lükatud kahe tunni võrra, siis ühel päeval teadsin ette valmistada järjehoidjate tegemise. ja nagu arvata võite tüdrukutele meeldis. ja ma vorpisin neid järjehoidjaid ikka korralikult omajagu. HM kiitis ideed. 

ma pean selliseid ideid veel otsima. 

 ja siis kui mul tuleb eesti toidu igatsus peale teen ma lõunaks endale ja noorimale midagi eestipärast (mida ma ausaltöeldes pole väga viitsinud teha).
kui ta mu valmistatud toitu nägi siis ütles, et ta ei taha seda süüa. ja kui ma ütlesin talle, et ta ei pea seda sööma, et ma söön igaljuhul, siis ta tahtis ka. "okay Tiiu, I will try a little bit, and if I don't like it, it's okay, because you don't need to like everything" nagu ma talle alati ütlen. nad armastavad võrrelda seda toidu mitte meeldimist sellega, et mulle ei maitse beanut butter.
igastahes noorim proovis. ütles, et on liiga vürtsikas, et talle ei meeldi. aga ise sõi mõlema suu poolega edasi. ja kordas ikka ja jälle, et talle ikka ei maitse. ja siis ma naersin, küsisin talt, et miks ta siis seda sööb kui talle see ei maitse. ja siis ta lihtsalt kõlgutas õlgu ja naeris. ja kui ma ütlesin, et talle see ikka meeldib, siis ta nõustus minuga.

mul oli raske nädal. 

inglise keele test. hmm. sain tulemused teada. kui ma nüüd mõtlen, et milline mu inglise keel oli siia tulles ja milline on see nüüd, siis nüüd tulemusi vaadates, saan ma reaalselt aimu ka kui palju ma paremaks olen läinud. paremuselt teise leveli sain. leveleid oli muidu 7. ja ma olen oma tulemuste üle üllatunud. positiivses võtmes.

ja eile õhtul käisin Matt'iga kinos. vaatasime Hunger Games'i teist osa. ma olen seda nii kaua näha tahtnud ja mulle täiega meeldis. teine osa on tõesti palju parem. kuigi mulle meeldis esimene ka. 

ja pärst käisime söömas. ja ma ei saa ütlemata jätta, et ma vihkan väljas söömisi. ma ei oska valida. 

ja me rääkisime ikka päris pikalt. ma olin paganama jutukas. alati kui ta midagi rääkis segasin ma vahele. ma teen seda tüdrukutega ka. ma üritasin seda mitte teha. aga ma tegin seda koguaeg ja mul oli halb sellepärast. ta on tore. täiesti teistsugune kellega ma siiamaani kohtamas käinud olen. 

Day #97

tegelikult kirjutasin selle postituse eile, aga millegipärast ei läinud avalikuks. hmm.

 ma olen kolm kuud Ameerikas olnud. ma ei suuda uskuda, et juba kolm kuud. see kuu mil ma siin, Restonis, olnud olen on küll läinud meeletu kiirusega. wow. mul on praegugi nii palju teha. igast plaane on ja muud jama. kolm kuud. wow. oh man. 

kirjutan küll ebaloogilises järjekorras. aga üritan pildi jutuga kokku panna. 

well. ma pole eestis kunagi olles märganud panna pähkleid, kuivatatud jõhvikaid, ja muud värki kokku. ja minu meelest see kombinatsioon toimib suurepäraselt. 

yup. ehitasime lastega tekkidest kindluse. tegime seda isegi suuremaks. 

they loved it! 

ja Jack ka muidugi. 

eksisime Pentagon'i kaubanduskeskusesse. 

Noelia host vanemate kass. kohati on tal päris hirmuäratavad silmad. 

Gabs ehmatas korralikult ära kui me ükskord sinna läksime. päris koomiline. 

(nad just kolisid sisse ja ehitus on osaliselt pooleli, sellepärast on igast kaste ja muud jama terve maja täis)

muideks minuga tahetakse juba suhtesse astuda. agamasberobut no. ma ei taha suhet. vähemalt praegu mitte. kuigi ega tal midagi viga pole. 

I just realized that I have a lot of plans. 

täna oli mul inglise keele test. kiideti mu kingi ja mantlit. ja see naine ütles, et eurooplased käivad alati moega kaasas. well thanks. 

suulises osas küsiti küsimusi ja siis nad valisid ühe pildi ja ma pidin sellest jutustama. aga kui nad valisid siis üks naine valis pildi välja ja siis teine krimpsutas nägu ja too naine kes pildi välja valis küsis "kas sa arvad, et see on tema jaoks liiga lihtne" ja nad valisid muu pildi. 

well neljapäeval saan tulemused, aga ei saa järgi minna, kuna mul on tööaeg. reedel siis lähen. 

ja täna oli üle terve Ameerika meeletu külmalaine. u äkki -16C. mis on hästi harv nähtus. viimati 20 aastat tagasi oli nii külm. ja ilmselt purustati külmalaine rekordeid. yup. et ma just ka õigel aastal siin satun olema. mis üllatus üllatus, tähendas laste jaoks no school.