Day #25

ma ei teagi kust alustada.
ehk see, et sain täna esimese kirja. või noh. kaardi. meie Community Counselor Victoria saatis. niii armas.

kui Leila koju tuli, siis läksime panka, et mulle pangaarve avada ja telefon osta.
pangas pidin muidugi viisat ja passi ja kõige igasugu jama näitama. ja siis nad küsisid mu emaili. damn. mul on alati oma emaili keeruline seletada. seleta siis, et tiiu topelt t'ga ja perekonna nimi samamoodi (ma ei reklaami siinkohal oma emaili, ega oota kellegilt kirju, lihtsalt et mõistaksite miks mul on seda raske seletada). wait, here comes the best part! @HOT.ee mis tähendab inglise keeles "kuum". ja sel hetkel te oleksite pidanud Leila nägu nägema. tal oli nagu WHAAAT?! neile jättis kindlasti sellise mulje, et mul on mingis seksportaalis kasutaja ja kasutan seda emailina. ja ausõna. sel hetkel oli mul nii häbi. seletasin kiirelt neile muidugi ära, et see ei tähenda Eestis mitte midagi, et see on täiesti tavaline emaili keskkond. aga no win! pole kunagi mõelnud, et meie Eesti meilikeskkond võiks mulle kunagi piinlikke hetki tekitada. kurja. peab vist muud kasutama hakkama. aga see ajab mind ikkagi naerma.

ameeriklased on jutukad.


telefoni poes läks muidugi meeletult kaua aega. süsteemi vead ja mida veel. ma ei ole muidu nuriseja tüüpi ega midagi sellist. aga see müüja oli minu meelest korralikult üle võlli. Eestis oodatakse müüjalt viisakat ja hästi lugupidavat käitumist. ma ei räägi, et kõik siin Ameerikas on sellised. aga lihtsalt see üllatas mind. kui ta telefoni karbi avas ja endale sisse lõikas, siis ta pomises kõvasti sellise koomilise alatooniga, et "see elukas lõikas mulle näppu sisse." "oh, sain su kätte, ei pääse sa kuhugi mu käest!" mulle muidu meeldivad sellised huvitava karakteriga inimesed, aga minu meelest on kõigel oma aeg ja koht. kui sa ikkagi teenindad, siis sa pead huumoriga piiri pidama. see oli minu meelest ebaproffesionaalne käitumine (vabandan grammatika vigade pärast, tean et neid on palju. ausõna, enne siiatulekut kirjutasin paremini).


ma ei pidanud Albertiga trick-or-treet'ima minema. Leila pidi muidu minema. küsisin neilt muidugi igaks juhuks üle, et kuna on mu tööpäev aga ikkagi Halloween, et kuidas mu tööpäev ette näeb. Leila ütles, et ta läheb Albertiga, aga kui ma tahan siis võin muidugi ise minna. ja ma ütlesin Leilale, et kuna meil Eestis pole see suur traditsioon ega miskit ja kuna see on ilmselt ainus kord elus, kus ma saan sellest osa, siis ma lähen poisiga.


Albert nägi tõesti väga lahe välja. ja ta meeldis kõigile.

ma ei teadnud, et Halloween on siin nii suur püha ja et seda tähistatakse nii suurelt. lapsi oli meeletult. ma arvan mingi 50 kindlasti. ja ürita siis oma poisil silma peal hoida kui ta jooksis kord ühe grupiga kord teisega. kusjuures vahepeal ta kadus mul silmist, sest neid lapsi oli tõesti meeeeletult palju. aga ma leidsin ta kiirelt üles.
väljas oli niiiii soe. ma arvan et 25C võis vabalt olla. niii mõnus.

see on nii kummaline kuidas ma tunnen, et ma olen filmis. kuidas ma ei taju ära reaalsust. kuidas ma nagu kulgen selle kõigega siin kaasa. see kuidas ma tõesti tunnen väikestest asjadest niii suurt rõõmu. ma ei suuda naeratust alla suruda, ega tahagi seda teha. see on tõesti nii uskumatult hea tunne.


see on nii lahe kuidas kõik vanemad oma väikeste nunnude lastega ja kostüümidega väljas olid. see ühtsuse tunne. amazing. see kuidas kõik oli oma täiuslikus koosluses. täiuslik. ja see tegi mind veel õnnelikumaks. mulle meeldib Halloween ja selle spirit.

kuigi. mulle meeldivad Eesti Mardipäev ja Kadripäev palju rohkem. selles on traditsiooni.

but you know what? you just gotta be open minded and feel this. open your heart to everything. and then you'll be amazed.

muidugi pidin oma poisiga koos pildi tegema :)

Alberti saak :)

seda on tõesti palju

HAPPY HALLOWEEN!

ma mõtlen, et ma ei peaks kõigest kirjutama. aga siis ma mõtlen, et mul on täiesti ükskõik. minu blogi. kirjutan nii palju kui tahan. 

panin esimest korda endale maniküüri aja kirja. ja panin geelid peale. lihtne aga värv meeldib mulle. pildilt on näha ainult punakat, aga see on õrnroosaka tooniga punane. love it! 

veel üks asi mida ma polnud kunagi varem teinud. 

millegipärast siin olles tunnen ma end palju julgemana. seega. kavatsen ma teha siin ära langevarju hüppe. olen juba maad uurinud. ja paar nädalat pean tõesti kooner olema. mis osutub kindlasti raskeks. aga see on seda väärt. 

aga ma tõesti peaks Brasiilia reisi jaoks raha kõrvale panema. cause this is not gonna be cheap. aga ilmselt tuleb odavam lennata siit, kui Eestist. seega pean võimaluse ära kasutama. ja hei, ma ei pea ööbimise pärast muretsema, sest selle pakub mulle rõõmasti Shithead.

ja täna tegime lõpuks Victoria antud projekti ära. et poissi minu toast eemal hoida mu vabal ajal. seega on sellega asi selge. ja ta tõesti austab neid ja saab aru.  

Day #24

täna mõtlesin, et on hea päev alustada minu projektidega. esimeseks on üks mu lemmikutest "52." võimalusi on lõputult. "52 wishes", "52 memories of us", "52 reasons why you are fantastic child" ja ma võiksingi neid loetlema jäädagi. aga kuna Albert tegi "52 wishes", siis ma otsustasin midagi muud teha. mõtlesin, et teen "52 things that I love." minu meelest hea idee. 

esimesed 24 läksid libedalt. ja lõpp läks kuidagi raskelt. mõtlesin küll, et nii lihtne. aga lõpuks jookseb kõik kokku. aga enda arust sain hästi kirja pandud. 

work in progress.

Albert muidugi tahtis kaunistada, enne kui ma pilti teen.

siin on siis asjad mida ma armastan.

sain enda riiulile ilusa kaunistuse.

naljakas on see, et kui me Albertiga raamatut lugesime ja ta ühe sõna pidevalt sassi ajas ja ma koguaeg teda parandasin, siis hakkasin eesti keeles seletama, et ta ütles midagi muud. siis ta vaatas mulle kummalise näoga otsa ja sel hetkel sain aru, et räägin eesti keeles. aga blokk oli korralikult ees, ja vastasin automaatselt uuesti eesti keeles. ja kuidagi puterdamise peale sain inglise keele lainele tagasi.

homme saan kaua magada. 

aga autoga sõitsin täna hästi. kuigi pereema imestas, et ma kasutan sõidul kahte jalga. nemad kasutavad ühte. automaat käigukast ikkagi. aga ma olen harjunud kahe jalaga. ja siis ütlesin, et ma võin siis ümber harjutama hakata kui ma olen pikemat aega sõitnud. ennem mitte. 

ameeriklastel on imelikud pühad koolis. ma olen neljandat nädalat siin ja poisil on teist korda järjest reede vaba. 

minu jaoks tähendab see rohkem tööd. aga hei. saamegi tuletõrjesse minna ja kinos ära käia. ilmselt küll vaatame küll multikaid, aga siiski. fun. 

ilmad lähevad jahedamaks.

Day #22

tänasest alates olen pool aastat rohtude peal. ja kui kaua ma siin olnud olen? kolm nädalat ja kohe rohtude peale. põhimõtteliselt kohe pärast Ameerikasse saabumist lõi mul välja tundmatu allergia. lootsin, et ajapikku see möödub. panin järjekordselt mööda. see on läinud nii hulluks, et vahepeal ei saa öösiti korralikult magada. ja ma pidin arstile minema.

arst ahhetas kui nägi mu löövet. küsis igasugu küsimusi. seda mis allergia see siis ikkagi täpselt on, seda ma ikka ei tea. aga ta kirjutas mulle korralikud rohud välja. esimesed paar päeva võtan 7 tabletti päevas, 1 rohelisest ja 6 oranžist. ja mõne päeva möödudes see kogus väheneb kuni jääb ainult roheline purk. neid alleriga tablette pean tarbima pool aastat. 

rohud on tõesti kallid. kolme purgi eest maksin 72 dollarit. ja kindlustusarve veel tuleb. 

ja siin ei ole guaššvärve. olen nii paljudest kohtadest otsinud. aga igalpool on näpuvärvid. mida minu 6 aastane poiss nendega pihta hakkab?! ta on sellest east väljas. või siis on neid lihtsalt leidub spetsiaalsetes poodides, millesse ma pole sattunud.

aga Eestis. seal sa saad igas normaalsest poest guaššvärvid kätte. 

tundub, et pean endale saata laskma. 

Day #21

ma olen kolm nädalat siin olnud. aeg on nii kiirelt läinud. tundub, et ma pole Eestis olnud 2-3 kuud. 

äratuse panin endale seitsmeks hommikul, kuna pidin busside ja metrooga jamama. loomaaias pidime olema 11 AM. õhtul oli loomaaeda minek nii keeruline. ei saanud aru mis bussiga kuhu, millal. mis metroo. ja siis mu toakaaslane orientatsioonilt, Stephanie, tema uuris mulle välja kõik juhtnöörid, kuhu minna, mis buss, mis metroo. ja ma olen talle tänulik, et ta raiskas aega ja uuris mulle kõik välja. saamatu nagu ma olen. lihtsalt minu jaoks on see bussi ja metroo ja kõigega liiklemine nii keeruline. ja ta ütles, et ta tahab et ma tuleksin. kuigi tol hetkel polnud ma enam loomaaeda minekust vaimustuses. plaanisin tõepoolest mitte minna. aga äratuse panin sellegipoolest. ja kui mu telefon hommikul laulma hakkas, oh jumal. oleksin hea meelega selle aknast välja visanud. aga siis ma uurisin kiirelt, kus need bussijaamad Montgomery Mall'i juures on, sest neid peab olema meeletult palju kuna see on suur ehitis. ja siis mõtlesin, et ükskõik. proovin. ja kui ei leia, siis saan ju tagasi tulla. nii mõnus oli üksi tühjal tänaval jalutada, mis muidu on autosid täis. 

bussi ootasin kuskil pool tundi. aga hei, ma nautisin seda hommikut. 

ja siis tuli buss nr.42

sisse astudes ütlesin oma peatuse nime, sooviga piletit osta. ja see mees ütles, ja see läheb White Flint'i. ja siis ma nagu ei osanudki midagi teha. läksin ja istusin maha. ja sõitsin nahhaalselt jänest. kas just päris nahhalselt, aga see pileti süsteem on imelik. sa ei saa osta piletit bussist. selleks peab olema mingi kaart, mida mul ei olnud. sellest sain muidugi hiljem teada. ja siis ma lihtsalt sõitsin. bussijuht ise ka midagi ei öelnud. tšill. jõudsin ilusti sihtkohta. tore. 

pärast bussist maha minekut pidin üles otsima metroo jaama. küsisin ühelt mehelt ja ta osutas mulle 10 meetri kaugusel olevale hoonele. ma pidin häbist ja naerust maa alla surema. 

sinna jõudes läksin küsisin muidugi kohe, kuhu minna, kuidas piletit saada. seletasin ära, et ei tea neist süsteemidest midagi. siis ta soovitas mul SmartTrip kaarti, et sellega on lihtne, paned raha peale ja saad sõita + säästad iga sõidukorra pealt 1 dollari. kuna see ilmselt ei jää mu viimaseks korraks metrooga sõita, siis otsustasin selle kasuks. ja hetkega oli mul kaart olemas. suhteliselt soodne kusjuures. 

ja siis ta seletas mulle ära kuhu minna. kus oodata. 

ja läksin siis eskalaatoriga alla. ja tegin pilte ja mingi rong tuli kohe ette. ja ma istusin kusagile pingile, et end mugavalt sisse seada. omast arust minu rong see polnud. ja järsku kõlab kõlaritest "see on sinu rong, sa pead sellele peale minema" ma ei reageerinud. "tüdruk, see on sinu rong, Woodley Park Zoo" ja sel hetkel sain ma aru, et see teade oli mulle. toosamuse mehe hääl kes mind pileti ja kaardiga aitas. kohmitsesin ruttu rongile pooleldi naerdes. ja tänasin mõttes seda meest. sisse jõudes naeris üks mees, ja küsis, et kas see teade oli mulle. ütlesin naerdes, et ilmselt küll. 

minuga ikka juhtub alati midagi. 

geniaalne kaart. millega saab nii bussi kui metrooga sõita.

see oli tõesti hirmutavalt järsk. pidin käsipuudest kinni hoidma, et mitte tasakaalu kaotada.

ma tõesti kartsin.

mis veel Marju teeks?

jah, ma mõtlesin seda nähes sulle. :)

pärast tänavatele jõudmist küsisin ühelt müüjalt, et kus on National Zoo. ja siis ta ütles, et nelja kvartali kaugusel lihtsalt otse minna ja seda on võimatu mitte märgata. 

see mees ei tunne mind. ma suudan kõike.

kõndisin umbes ega jälginud kvatraleid. vahtisin igale poole. mõtlesin, et kuna ma olen nii uudistav, siis on tõesti võimatu seda mitte märgata. 

arvasin valesti.

jäin ilmselt enda kõrval olevaid hooneid hoolega vaatama ja kõndisin paremal pool teed olevast loomaaia sissepääsust mööda. ja seda ikka päris korralikult. asi tundus kahtlane. ma hakkasin kahtlema, kas nelja kvartalit nii kaua kõnnib. küsisin teed. vanem naisterahvas ütles, et ma pean otsa ringi pöörama ja umbes 5 minutit kõndima ja see on teisel pool teed. 

vandusin mõtteis, kuidas ma sain selle maha magada. 

ja kui ma lõpuks kohale jõudsin hakkasin naerma. sest alloleval pildil on loomaaia sissepääs, mis ei ole just kuigi väike ja vaevu märgatav. 

aga see olen ju kõigest mina. ma saan võimatuga hakkama.

teate mis on veel lahe? loomaaia külastus on tasuta.
ja siin ei teki tunne, et loomad on puurides kinni. kuidagi palju ruumi ja palju võimalusi.

ahvid ronivad seal inimeste peade kohal. how cool is that?!

pidin pikalt kõndima, et jõuda kohta kus me pidime teistega kohtuma. 

Victoria rõõmustas, et ma ikka kohale jõudsin. ja veel enne 11 AM'i. 

meid jagati gruppidesse. ei ole vist raske arvata, et ma olin viie sakslase ja ühe grusiinlannaga. sakslastest Au Pairid on nii tavaline. igal pool on sakslased. igal pool kuuled saksa keelt. täielik saksa üledoos. 

ja ma kohtusin eestlasest Community Counsleor'iga. ja me mõlemad hakkasime automaatselt inglise keeles tervitama. ja siis ma puterdasin eesti keelt. ja me mõlemad nõustusime, et imelik on eesti keeles rääkida. see tekitas tõesti kummalise tunde oma emakeeles rääkida. ma nagu ei osanudki järsku eesti keelt. ma ei osanud end kuidagi väljendada, ega midagi nagu rääkida. see oli nii kummaline. aga omamoodi lahe. 

igale gruppidele anti eriline tatoo. meil olid liblikad. 

terve loomaaed oli Halloween'likult kaunistatud

ta lihtsalt poseeris meile. how cute is that?!

ja ma näen teiste kõrval nii lambikas välja. 

mu Au Pairi särk paistab välja, mille Victoria mulle täna andis.

pohh yolo!

pärast anti igale ühele see panda. aww.

haakisin end kahe saksa tüdruku külge, kes ka metrooga pidid minu kanti minema. ja käisime muidugi Starbucksis. ma ei tea kunagi mida tellida. ma lihtsalt ei taha tavalist. ja tellisin siis piparmündi ja šhokolaadi joogi. mille peale sakslannad nägu krimpsutasid. aga minu meelest super kombo. nii meeldis. 

White Flint'is tehtud Ameerika auto pilt. neid näeb tänavapildis harva. 

sain ilusti bussile. kõndisin koju. jalad on kohutavalt valusad kahe päevasest suurest ringi trippimisest.

ja rohkem nagu ei olegi midagi rääkida. olen teinud korraliku ülevaate. ehk liigagi põhjaliku.
aga see olen mina. mis sa ära teed.

nüüd aga pean puhkama.
aitab kirjutamisest.

päikest teile!