Day #512

sellest möödunust nädalavahetusest kohe on mida kirjutada. 

pliksidel oli eelmisel nädalal ainult üks koolipäev, küll tuli lund maha, küll oli külm. ei suuda nende vaimustust jagada.  -.-

reede õhtul läksin ühele majapeople. kellegil oli sünnipäev, mis siis, et polnud siis seda tüüpi kunagi varem näinud. hästi paljud Au Pair'id läksid. mingil hetkel oli seal basement'is oma 50 inimest, kõik trügisid ja kõik olid nii lähestikku ja mul nagu veits on klaustrofoobia või nii, ma satun ärevusse kui nii nii meeletult palju inimesi on nii ühes koos. aga suht tšill oli. kell 2 öösel toodi mind koju.

ja 5:50AM äratus, et lumelauatama minna, alguse ajaks. ja no ütlemata raske oli. aga mindud me saime. kuigi kui ma ilmateadet vaatasin siis pidi hullult lund sadama hakkama. aga kuna hommikul teele asudes polnud miskit ei näinud ma mõtet miks see edasi lükata. külm oli, meeletult külm. mitte kellegil meist polnud talve pükse. mis oli ikka kohutav. aga sisendasin endale, et olen Eestlane ja saan sellega hakkama. 

Alicia ja Kristin suusatasid ja ma lumelauatasin. Kristin veits nagu kartis neid raskemaid radu teha ja Alicia jäi Kristiniga, kuna lumelauaga on päris halb alla minna radadest mis pole piisavalt järsud siis ma lihtsalt läksin üksi, mis oli täitsa okei. mulle lihtsalt nii meeldib. see feeling kui sa tunned, et sul on kõige üle kontroll ja sa lihtsalt naudid seda nii meeletult. adrenaliini laks. ahh, ma nii armastan seda.

aga jah, lund sadas terve päeva. 

jaaaa Kristin muidugi põõnas sinna minnes. 

see on see kui öösel hilja koju lähed :D

     enamus ajast ma lihtsalt ei näinud alla üldse, sest sadu oli nii tugev. jaaa see kollane sildike ütleb, et ekspertidele, ja ma muidugi ka läksin seal alla, savi et ekspert pole. ja see oli ikka korralikult järsk. aga niiii lahe!!!

 tagasiteekond oli rohkem kui kohutav. teed oli lund nii täis tuisanud, et sa lihtsalt üle 25m/h ei saanud sõita. ühe korra Alicia sõitis lumevalli libeda tõttu, aga kuna see oli nii pehme lumi siis kõik oli korras, aga korralikult ehmatas ära küll. süda puperdas koguaeg.
tagasiteekond kestis umbes 4 tundi, kahe tunni asemel. ma tõesti arvasin, et ei jõuagi koju.

 pühapäeval käisime sõbradega Luray Cavern'sis. kaks korda panti tuled kustu, ja ma just kunagi õdedega vaatasin õudusfilmi mingis koobastes kus inimesed jäävad kinni ja siis mingid elukad on seal. õõh nii jube. igastahes see tuletas mulle seda õudsalt meelde. aga nii lahe oli. ma ei suutnud piltide tegemist lõpetada. koguaeg klõpsisin. ja nad ütlesin, et me ei tohi neid puutuda, sest mingid mineraalid on kahjulikud ja võivad lõppeda surmaga. aga kui ma küsisin, et kas keegi on selle pärast ka surma saanud, sain eitava vastuse. ma ikka ei suuda uskuda, et need kasvavad.

  see vee peegeldus oli lihtsalt maagiline. pani ahhetama.

seal küll olla ei tahaks kui maavärin on. 

jõudsin koju pool üheksa õhtul. ootasin, palju varemat koju jõudmist, aga noh see oli seda väärt. 

ma lihtsalt ei suuda uskuda, et nädala pärast on juba märts. ülejärgmine nädalavahetust lähen New York'i. ja siis kohe kohe ongi California. ja veits üle kolme kuu siin olla ongi järele jäänud. ma juba tunnen, et ongi kõik, hommikul kui tegin omale scrapbook'i lehti pliksidest, pidin peaagu, et nutma puhkema. kuidas ometi jätan ma selle kõigega hüvasti. 

man, see saab olema üks raskemaid asju mida ma teinud olen. 

Day #505

reede õhtu võtsin enda jaoks (loe vaatasin terve õhtu Vampire Diaries). varem oli küll, et kui reede õhtul kodus olin, siis oli kuidagi nii vastik tunne ja nii, aga mu elustiil on siin nii kiire koguaeg, et nüüd on okei veits rahulikult ka mõni õhtu võtta. 

laupäeva õhtul läksime Aliciga Kristini juurde, et siis sõbrapäeva "tähistada". ja just siis kui ma kella poole seitsme ajal sõitma hakkasin tuli suur lumetorm (loe hakkas meeletult lund sadama, nähtavus oli halb). Alicia tegi pildi ka. nähtavus oli nii üli kohutav.

 nii palju lund tuleb maha tunni ajaga. ja kuna nad siin rehve ei vaheta, siis sõitsin suvekummidega, mis nagu te ette võite kujutada pole just kuigi tore. tundsin kuidas pidurada oli raske, auto libises jubedalt. vaheapeal punase tule saades pidurama hakates tundsin, et ei suuda autot kinni pidada, ja autod juba keerasid, aga kuidagi ikka sain. ja siis. üks kord punase tule all sõideti mulle tagant sisse, ja see oli ikka korralik mats. ma hakkasin värisema, ja ma sain nii vihaseks. pole ju minu auto. läksime autost välja ja siis see mees oli täitsa okei. vabandas, ja ma saan ka aru, et see pole ju tema süü, ma mõistin teda, nii imelihtne on see juhtuma selliste teeoludega. tema esituli oli katki, ja ma tõesti tänan kõrgemaid võime selle eest, et mu autol on taga konks, kõik oli korras. küsisin igaks juhuks selle mehe telefoni numbri ja siis sõitsime oma teed. ma mõtlen, et ma oleksin pidanud pilte tegema, oleksin pidanud ehk politeisse helistama, aga kõik oli korras ja ma tõesti ei taha probleeme. me mõlemad olime arusaadavad ja kõik (seda ma muidugi pere vanematele ei maininud, vannu mind. ütle et ma teen valesti. mul on ükskõik, ma tean, et peaksin ehk sellest rääkima, aga ei). sõitsin hästi aeglaselt. mõtlesin hetkeks koju tagasi minemisest, aga ei. ei tundnud, et veedaks õhtu kodus. ja mu sõbrants elab nagu veits poole tunni kaugusel või nii. ja see pole veel kõik. ühel hetkel ma mõtlesin, et mis juhtuks kui ma sõidaksin vastu tulevale autole otse, ja viis sekundit hiljem olin ma teepeenral olevas koobastes (ma ei tea kuidas seda paremini sõnastada on aga teekõrval oli sügav süvend) ja auto kaotas juhitavuse, keerlesime veidike, ja siis sõitsin ma vastu tulevale auto suunas, aga tänu jumalale on mul kiired refleksid ja suutsin olukorrast välja tulla ilma mitte midagi juhtumata. ma lihtsalt tahtsin sõbrantsi poole jõuda ja maha istuda. jõudsime kohale elusalt ja tervelt. aga surmani hirmunud. 

hommikul otse sõbrantsi poolt sõitsime Aliciaga tagasi Reston'isse, et sealt mu sõbra sõpradega Georgetown'i sõita Süüria brunch'ile. ma polnud neid kutte kunagi varem näinud aga kuna mu sõber usaldab neid ei näinud ma probleemi. hästi huvitav oli. oma 15 inimest kellest ma kahte ainult teadsin. algus oli veits piinlik ja kuidagi nagu imelik. aga pika peale saime kõik jutu peale. läksime kohvile. -26 ja ma olin kleidis. tubli Tiiu! kõik kutid ikka tundsid muret, et kas ma ikka olen okei. ja no, Eestlane ju. üks kutt isegi pakkus, et toob oma auto sinna, mille ma leidsin olevat kena žestina aga ei näinud, et oleks vaja olnud :) 

ja siis muidugi jõgi oli jääs ja kaks kutti läksid jää peale ja millegi pärast mind nii tõmbavad sellised asjad, ja siis me kolmekesi olime jääpeale (Alicia oli mu peale niii pahane, et ma sinna läksin) ja see hakkas kraksuma, aga midagi ei juhtunud ja kõik jäid terveks :)

ja mängisime lauamängu ja lobisesime. nii vahvad kutid olid kõik. 

jõudsin kella kaheksa ajal koju. 

ah või, et brunch :D

nii et nüüd on mul oma palju rohkem Süüria sõpru. no nii vahvad inimesed on. 

täna käisime Kristin'iga DC's. üleval Monument'is ja niisama. ja veits nagu -22 oli või nii. 

magasime oma metroo jaama maha kuna lobisesime. norms. 15 minutit kõndimist National Mall'i suunas. mis pole ju tegelt palju aga sellise külmaga pole just kõige nauditavam. aga tore oli. peaaegu külmusime ära. ja pärast tagasi tulles kõndisime oma metroo jaamast mööda, osalt ehk ka minu põikpäisuse süül. see pole ära kadunud 

nii nukker näeb välja sellise ilmaga

tunnen, et olen veits nagu haigeks jäänud. loodan, et homseks on okei.


jaa lapsed täna ütlesid, et pere vanemad ütlesin neile, et ma lähen juunis koju ;( ja ütlesid, et hakkavad täiega igatsema ja ei taha et ma koju lähen.
minu pliksid ;( ;(

aga ma nüüd hakkan oma TV seriaali edasi vaatama ;)

love, 
Tiiu

Day #502

ööööäää viimasest postitusest on nii palju aega möödas. aeg nagu tegelt ka lendab. alles oli veebruari algus ja nüüd juba põhimõtteliselt pool veebruari läbi.

kust ma siis algust teen (raudselt kirjutan seda blogi posti jälle tund aega).

üksvahe tegin pliksidele Eesti kotlette (andke andeks kui see sõna on vigane). alguses oli küll neil, et whaaat mida sa teed. ja siis vanim pliks see proovis ja talle täiega meeldis. noorimad ei proovinud. noh, eks jääbki mulle rohkem (nii harva teen midagi eestilikku). ja siis keskmine proovis ja talle ka täiega meeldis. ja siis noorim ettevaatlikult võttis ka ja no kõigile meeldis. mis ma ütlesin, millal ma midagi halba teinud olen (okei, enam see vast paika ei pea, kuna eile üritasin retsepti järgi vahvleid teha pliksidele ja no ma pole midagi nii rõvedat veel enne proovinud, prügikasti ka läks).

ilmselt pole vist nagu midagi täiega olulist olnud, et mäletaks mis ma nüüd koguaeg teinud olen. või noh ma teen alati sada asja. aga see selleks.
mul läks pere suusatama ja siis oli maja minu päralt. ja no kutsusin Alicia külla ja tegime süüa ja lihtsalt tšill. vaatasime filmi (mille ajal ma suutsin muidugi magama jääda) ja siis lobisesime hästi pikalt pärast :)
ma armastan neid päevi kus ma üksi kodus olen.

niu, Alicia host vanematel on kaks ülisuurt kassi keda ma nii armastan. 

eelmisel nädavahetusel oli sleepover. ja no ma nagu jäin kiirelt purjakile või nii, ja siis südaööl olin juba mina unenägude maailmas. vahetult enne magama jäämist küsisin sõbrantsilt, et ta mulle kohvi teeks, ja kui kohviga alla tuli siis ma juba magasin. (tegelikult ma mõtlen, et ma peaks selle kirja panemata jätma, ei taha endast nüüd mingit hullu joobari ja mingi imelikku muljet jätta)

ma ei saa pihta selle piltide paigutamisele. 

pühapäeval sõitsime Pennsylvania'sse snow tub'bima. mingi poolteist tundi oli sõitu ainult. niiii lahe oli. proovisin igat moodi alla lasta. 

see mägi ei näe pildilt üldse nii hull välja kui seee tegelt oli :)

aaa üks suur asi mis mu aega täiega on röövinud on scrapbooking. oh. nii kinni olen selles. (osa pilte on tagurpidi, millegipärast mul arvuti ei lase keerata) lihtsalt nii lahe. kunsti inimene nagu ma olen. pole just kõige parem. aga kärab kah. mõned pildid siis mu suuuuuurest tööst ja vaevast. nii palju on veel teha.

yup, kui ma scrapbookin siis Jack tuleb muidugi minu juurde, seljataga oli ilusti. ja täna ta mingi savilt lihtsalt läks mu tuppa kui ma muid asju allkorrusel tegin. beežitas päikese käes. ega ma ei saa pahaks panna, soe tuba ja lahke pererahvas nagu meie bioloogia õpetaja ikka armastas öelda 

nii palju on tegelikult pilte mis sinna ei tegelikult ei mahu. oma 100 on kindlasti mis on lihtsalt niisama. ootavad fotoalbumi lisamist.

aa, eelmine nädal kohtusin Eesti pliksiga. ja ma olin täiega elevil ja täiega närveerisin ka kui nüüd päris aus olla. ma mõtlesin peas seda koguaeg üle et kuidas ja et pärast läheb ikka metsa kõik. aga ta ta oli nii tore ja sõbralik. ja meil jutt jooksis. ja no te ei kujuta ette kui hea oli eesti keeles rääkida. alguses oli kuidagi nii raske ja pidin ikka tõlkima inglise keelest eesti keelde, aga pärast veidikest aega oli nagu nii savi rääkida. ja siis ma mõtlesin, et ma ei tahagi inglise keeles enam rääkida, et tahan ainult eesti keeles rääkida. tundsin end koduselt, nii koduselt kui seda siin olles tunda saab. ma ei oleks kunagi osanud arvata, et ma eesti keelest puudust tundma hakkan. ma mõtlen, et kirjutada on lihtne. või noh vahest ikka jään pikalt mõtlema kuidas ja mis ja kas sai ikka õieti (millega ma ilmselt ikka puusse ka panen). aga eesti keeles rääkides sain ma aru kuidas mu inglise keel sakib (no see on hea, aga alati saab paremini). aga mul oli tõesti nii hea meel.

man. ma ikka nii tahaks ema tehtud hapukurke. see on asi mis siin on tõesti jura. :/


eile oli meil cluster meeting. ja maksud. ja kuidas ma pole sellest vaimustuses. 623 dollarit tuleb ilusti maksta. ja selle vormi täitmisel sa ei tohi number seitsmel seda keskmist kriipsu teha. ja see on nagu veits mission impossible, nii harjunud ja nii automaatselt tuleb. veits nagu neljanda paberiga sain ilusti või nii. yup. norms.

jaa ma broneerisin oma lennu Californiasse aprillis. ma olen niiiii elevil. (tagasilendu siia pole küll bronninud veel aga no eks ma jõuan, järgmine nädal).
ja järgmine kuu New York'i. on nagu mida oodata.

pere pole midagi otsustanud mida nad teevad ja kõik muu. seega kojutuleku suhtes pole mingit kuupäeva kui sellist. aga no kui kuupäev paika pandud saab, siis ma ilmselt ei lenda Ameerikast Eestisse vaid Prantsusmaale. plaan on sõbrantsiga paar nädalat ringi trippida ja Hispaaniasse ka minna. see on plaan. ma ei usu kunagi enne kui kõik on täiesti kindel. ma omalt poolt annan kõik, et see teoks saab. ma ei taha nagu rääkida ja siis ei tee.


veits nagu ajuvaba või nii, et Fifty Shades of Gray tuli Euroopas välja varem kui siin. minu meelest kas see tuli täna välja või tuleb homme.

meil siin nagu vetis külm oli täna -11. ja no see oli lihtsalt kohutavalt külm. ja kui ma siis mõtlen, et Eestis pole see nagu midagi, ja siin ei suuda sa mu vingumist ära kuulata. sõbrad viskavad nalja, et jaa, et ma olen Eestist et ma peaks just karastunud olema. ja siis ma ikka ütlen, et pole ma midagi nii Eestlane enam. no tegelt ka. ma kardan järgmist talve. ma olen täiesti kindel, et te peate mu viginat külma üle ära kannatama, sest ma olen selle lahja talvega ära harjunud.


loll käik oli hakata Vampire Diaries vaatama. see on mind pea igal õhtul kella üheni öösel üleval hoidnud. ja + kõik muud tegemised pealekauba. uuh. nii palju. aga ma ei saa. ma alati mõtlesin kuidas inimesed saavad mingis teleseriaalis kinni olla, et kaotavad und. ilmselt nüüd ma mõistan neid. mis tähendab, et mul on aeg seda vaatama hakata.

aga ma loodan, et teil on kõik ikka hästi.

love,
Tiiu