Day #210

eile sai mu noorim tüdruk viie aastaseks! uskumatu, et ta juba viis on! kuidas ma teda lihtsalt piiritult ja siiralt armastan!

ja eile pärast tööd vurasin jõukasse. Nathalia jõudis sinna tund aega hiljem. mis oligi chill. sain omi asju teha. ilmselt olen ma rohkem indivisualist (pole kindel kas on õige form), eelistan neid asju üksinda teha. ja siis ta kutsus mu õhtusöögile tema ja ta sõpradega. mõtlesin, et miks mitte. uued tutvused ja värgid särgid.
ma olen hästi avatud maailmavaatega ja nad on usklikud. ma ei mäleta mis selle usu nimi oli, igatahes usuvad Jumalat. ja nende õpetus käib täpselt Piibli järgi. nende arusaama kohaselt peab Piibel kinnitama kõike mida nad räägivad. mingit jura ei ole. nad ütlesid,, et mitte ükski inimene ei saa sulle öelda, et sa oled lunastatud, sest seda saab teha ainult Passover (mis on siis Paasapühad äkki). nad selgitasid ära miks inimesed peavad surema. ma isegi leidsin selle päris huvitava olevat. miks siis? Piibli kohaselt oleme me taevas pattu teinud, seega ei saa meie hing teiste hingedega teavas olla. seega anti meile keha ja saadeti maapeale oma pattu lunastama. me sureme sellepärast et saada teavasse tagasi kui oleme suutnud enda patu lunastatud. et saada heasse kohta.
nad selgitasid ära selle ühiskonna ja vangla süsteemi põhiselt ka.
minu meelest hästi huvitav oli. hoolimata siis sellest, et ma ei usu. aga nii innustav on näha kuidas inimesed on rõõmsad selle üle, kuidas nad teevad seda kõike südamega. ja see kui toredad inimesed nad on. kui avatud ja lahked. ja see grupp ei tee ainult Piiblitunde, nad käivad igapool väljas and they have fun together, sest see peakski olema lõbus, mitte igav ja suur kohustus.
hästi toredad inimesed. mulle nii meeldis. kuigi oleksin mitmel kohatul koha peal naerma hakanud, sest leidsin miskit naljakat. mitte et ma nende usu üle naernud oleksin, ei, seda kindlasti mitte.
nad ütlesid ka mulle, et on näha, et ma olen avatud inimene.

ja nüüd plaanime Nathalia ja Alondraga reedel pärast tööd õhtust sööma minna, et nad saaksid mulle tutvustada teiste rahvuste toitu. millest pole ma osa saanud. nii lahe kuidas osalt on raske häid sõpru tekitada endale siin aga kui sa leiad need õiged inimesed, siis on kerge. see kuidas nad pakuvad vaheldust Au Pairidest, see kuidas mul on sõpru kes pole lapsehoidjad on lahe.
ma armastan seda kuidas ma saan osa nii paljudest kultuuridest.

ja see must tüdruk (paha on öelda) kes meiega pühapäeval võrku mängis. minu meelest on ta meeletult ilus tüdruk. tõesti ilus. ma lihtsalt pidin seda ütlema.

Day #208

laupäeval oli noorima tüdruku sünnipäev. mis puutub vanematesse inimestesse pole ma väga seltskondlik. ma ei suuda kuidagi hästi kontakti luua emadega. no ei ole midagi väga ühist.

aga ei. tšill oli. palju palju lapsi oli. ja siis ma üritasin neid ka tegevuses hoida. Rachel'i ema pidi ära minema ja siis ta muutus täiega häbelikuks ja siis ma üritasin teda mängima saada. lõpuks sain ka ja siis oli kõik hästi. aitasin nii palju kui sain. host mom hiljem tänas et lastega aitasin. neid oli tõesti palju. aga tundus et neil oli lõbus.

ja siis. pärast 2:30PM mõtlesin mida ma ülejäänud päevaga pihta hakkan. mitte midagi polnud plaanitud. oleks kohutav olnud laupäeval kodus olla. ma oleksin kasvõi üksinda Arlingtoni sõtinud, klubisse läinud ja seal üksinda tšillinud, küll ma inimesi oleksin seal leidnud, aga koju ma jääda ei kavatsenud. 

tekstisin umbes kolmele inimesele kellest üks ei vastanud ja teisel oli õe sünnipäev. ja Hobbit guy oli lihtsalt viimane variant. ma olin temaga paaril kohtingul Jaanuaris äkki, mitte midagi tõsist, aga täitsa tšill oli ja siis otsustasin talle tekstida. ja poole tunni pärast olingi Burke Lake'i juures ja jalutasime ja lihtsalt lobisesime. naljakas kui ta mulle kätt ümber panna tahtis, siis ma reaalselt pistin kaugemale jooksu. ja ütlesin, et ei ei. ma ei suuda teda võtta sellisel moel. ta on mulle kind of sõber. aga ta on hästi muheda jutuga, vahepeal ajab küll lolli juttu aga muidu oli tšill.

õhtul läksin Eddie juurde ja vaatasime filme. esimene oli mingi gängster film, mis mulle väga peale ei läinud, kuigi parem kui nii mõnedki filmid mida me varemalt vaadanud oleme. ja siis pärast ei tundnud ma, et olen väsinud ja siis ta pakkus muud filmi vaadata. milleks oli Avatar. olen seda enne näinud, aga päris mitu head aastat tagasi. minu meelest praegu tundus see palju lahedam kui omal ajal. Eddie muidugi magas. ja just kõige põnevama koha pealt klõpsas ta teleka kinni. ilmselt arvas et ma jäin magama. great. just great.

ja täna käisime võrku mängimas. olin nii heasüdamlik, et nõustusin ühe tüdruku auto peale võtma, hoolimata sellest, et ta elab suht kaugel ikka. oleksin kiiremini ilma temata sinna saanud. ja siis kas te saate aru. olin siis Lindaga poes, et puuvilju ja mingit kerget näksi kaasa osta. ja siis ta ütleb, tänan aga ma ikkagi ei tule. plaplapla. ja siis räägivad meie grupis ja siis ta ütleb:"hei, ma ikkagi tulen" ja siis ma küsisin, et kas ikka kindlalt, sest ma olen poes ja hakkan kohe kohe sõitma. ja siis ta jajaja, ikka. ja sõidan siis tema poole ja ühel hetkel ütleb Linda, et "hei, ta just ütles, et ei tule" ma mõtlesin mida pekki. sa ei tee inimestele midagi sellist. mina heast südamest pakun, et võin ta auto peale võtta, hoolimata sellest, et ta ei jää mulle tee peale, ja siis pärast mitme kordset ümberotsustamist siis kui ma juba sinna teel olen ütleb ta, et ta ikka ei tule. mis kuradi inimene sa oled?! sa ei tee inimestele nii. ma olin nii paganama vihane. ja kui Linda kirjutas, et ma oleme tegelikult sinna poole teel, siis ta ütlest "oh, okei, ma siis ikka tulen. ma lihtsalt ei tahtnud tüliks olla". ma olin talle eelnevalt selle tülinaks jutu peale öelnud, et ma teen seda sest ma see pole mulle tüliks. kuigi tol hetkel see tõesti oli rohkem kui tülinaks olemine. ma olin tõesti vihane. ja seda põhjusega. 

okei. leppisime kokku, et saame seal kokku kell 2PM. me jäime hiljaks umbes 44 minutit selle pideva otsustamatuse pärast. ja muidugi Gabs ja teised saabusid 3:30PM. aga selles suhtes me läksime võrgu platsile, ja seal oli hästi palju inimesi nagu arvata võib, ja siis keegi küsis "kas te tulite ka BBQ'le?" ja siis me mingi eeei. ja siis nad kutsusid meid sinna "oh, aga tulge ikkagist, meil on palju süüa, juua. ja meil on mängud korraldatud" mingi kirikute kokkusaamise värk oli. jumalast me ei kuulnud midagi. ja siis me mingi tavaiks. ja siis saime tuttavaks paljude uute inimestega ja kõik olid super sõbralikud. ja üks tüdruk elab minuga samas linnas, kellega ma saan jõukas koos käima hakata. yay! oligi üksinda veits igav. 

ja siis mängisime võrku. ühel hetkel avastasin ma, et ühel pool olid Lõuna-Ameerikast pärit tüdrukud ja teisel pool Eurooplased. ja me olime ikka hea tiim. ühel hetkel kuidagi vahetus ja olime kolm kolme vastu. ja päris tasavägine oli. aga ma tegin viimase skoori ja me võitsime. YAY!

hästi lahe oli. me teeme seda kindlasti veel. ehk pärast suve oleme pro'd. 

mitte keegi meist polnud võrgu mängijad, aga meil läks päris hästi kui aus olla. algus oli veits paha, aga pärast saime ikka korralikult mängitud ja mul oli tõesti tore.

ja pärast lobisesime veits.

.

Day #205

siiani on olnud päris vahva nädal. kolmel päeval olen käinud noorimaga pärast preschool'i ujuma. ja tuleb tunnistada, et nelja (ütleme siis, viis kuna mõne päeva pärast saab ta viis) aastase kohta on ta super hea. ta ei vaja mingeid abivahendeid ujumiseks. ja ta ujub tõesti hästi. need lapsed suudavad ka mind alati üllatada. ja see ujumas käimine on lihtsalt nii lõõgastav. hea vaheldus. kuigi millegi pärast ma ei usu, et ta homme ujuma minna tahab. mis on mulle igati okei. isegi hästi.
ja mul on lastega tõesti olnud hea nädal, väikeste iseärasustega.

ja noorimal on laupäeval sünnipäeva pidu, kuhu ma olen oodatud, aga ei pea osalema. kuidas ma saan tema sünnipäevale minemata jätta. ta täiega ootab ja kui ma ütlesin talle, et ma olen seal siis kui ta seda tahab. ja muidugi sain ma suure rõõmsa jaa. ma ei kujutaks ette sel päeval mitte temaga olemist. laupäeva pärastlõuna 2 tundi on ülilebo. ja ma olen tema pärast elevil. ma ootan ta sünnipäeva. palju rohkem kui enda oma. uskumatu, et mu väike tüdruk saab viie aastaseks. kuidas ma seda väikest pliksi armastan. ja teisi tüdrukuid ka muidugi.
ta toob mu päeva rõõmu.
kuigi see ei ole alati nii lihtne kui arvata võib. minu meelest vanemaks olemine on suur töö. ma mõtlen kas mu host vanemad vahepeal lastest puhata ei taha. aga ilmselt on see oma päris lastega teisiti. või noh kindlasti on.

täna sattusin host emaga lobisema ja ma kavatsesin pikendamisest rääkida alles siis kui paberi kätte saan (mis peaks siis tulema paari nädalaga, sest mu 8s kuu hakkab täituma). aga kuidagi läks jutuks ja siis ütlesin, et ilmselt Brasiiliasse ei sõida, kuna ma kavatsen pikendada ja ma ei kujuta ette et ei näe oma inimesi, oma vanemaid kaks aastat ja ma tunnen, et pean neid nägema. ja siis ta rääkis, et nad on host isaga rääkinud sellest, et kas võtta Au Pair järgmiseks aastaks või mitte, sest noorim läheb Gindergarden'isse, mis tähendab, et ta hakkab koolis käima nagu teised kaks tüdrukut. aga ta ütles, et nad ei kujutaks ette maja ilma hea Au Pair'ita, nagu seda olen mina, seega on nad otsustanud, et kui ma tahan nendega pikendada, siis nad pikendavad, aga kui ei, siis nad ei võta uut Au Pair'i. mis minu meelest on ideaalne. ma arvan, et ma oleks ikka õudsalt armukade (kui see on õige sõna) järgmise Au Pair'i peale. ja on suurem tõenäosus, et nad mäletavad mind enim, kuna ma olen viimane. mu host mom ütles, et nad on rohkem kui rõõmsad kui ma kavatsen nendega pikendada. seda on näha kuidas tüdrukud mind armastavad. ja mina neid ka.
noorim ütles seda kuuldes, et tahab, et ma jääksin. nad ütlevad seda mulle peaaegu iga päev. vähemalt noorim küll. ta on selline suur kaisupall.
seega sügisest muutub mu graafik meeletult. mis tähendab mulle ilmselt rohkem vaba aega.

ja see kõik teeb mind lihtsalt õnnelikuks. see, et ma olin halva host pere juures alguses, kus nad arvasid, et ma olen kohutav ja mida iganes, ja kui nemad ütlevad, et ma olen tõesti tõesti väga hea ja teen kõike nii hästi. siis mul on nagu in your face Leila! mul on hea meel, et nad hindavad seda kõike mida ma nende heaks teen.

see vajab tähistamist!

nädalavahetus on paksult tegevusi täis.

ja ma lihtsalt armastan seda kuidas kõik on nii roheliseks läinud.

ma ei suuda ära oodata mil basseinid avatakse, et seal käima hakata.

Day #201

pildid on ebaloogilises järjekorras aga ma tõesti ei viitsi neid korda ka sättima hakata. 

millest siis alustada. lühidalt mu nädalast. ei ole lihtne olla kolme tüdrukuga kolm ja pool päeva koos. nad ei ole just kuigi üksmeelsed. teisipäeval olin ma lihtsalt nii väsinud ja ilm kohe üldse ei soosinud. vihma kallas. ja see nädal oli üldse kuidagi jahedavõitu. 10C-17C. 

kolmapäeval käisime lastega pargis kus olid igasugused farmi loomad, millest mul alpool pildid ka on. naljakas oli. aga hästi lahe.

neljapäeva pärastlõunal läksid nad tripile. ja ma olin üksinda kodus. oh. see oli nii paganama hea. 

käisin siis Russian Gourmet poes lootes et neil on krabipulkasid mida ma nii meeletult igatsen. naljakas, et poemüüja hakkas minuga koheselt vene keeles rääkima. tervitasin vastu. nii palju ma ikka oskan ja mäletan. aga kui ta küsis mult kuidas ta mind aidata saab või mis iganes, siis enam ei osanud ja ütlesin inglise keeles, et ma ei vaja abi ja plaplapla. kummaline oli näha siin sovetskoje sladkoe šampat, vanad head ajad tulid meelde. hoolimata siis sellest et ma olin vene poes, tundsin ma end hetkeks koduselt. näha neid kõiki tuttavaid produkte, kuidas hea oli. hetkeks. 

ja krabipulgad polnud muidugi nii head kui meil Eestis ikka on. jäävad kohe kõvasti alla, aga ajas asja ära küll. 

reede kusagil peale poolt kahtteist lõunal võtsin kätte ja läksin rattaga sõitma. sõitsin Restonist Leesburgi välja. mis on siis kokku u 32 mile'si mis meie mõistes on umbkaudu 45 kilomeetrit rattaga sõitu (edasi-tagasi). nii hea oli et polnud palju inimesi rajal. ajaa, üksinda käisin muide. ma arvasin, et see rada lõppeb seal ära, aga kui ma nägin silti mis ütles "Leaving Leesburg, entering Lodoun..." viimast kohanime väga ei mäleta, aga ega see ei oma tähtsust ka. siis mõtlesin küll, et pekki. edasi ma küll ei lähe, mine sa tea kuhu ma välja jõuan. ja pealegi tagasi oli vaja ka sõita. 

siis skaipisin Andraga peaagu et tunda aega ja ühtlasi puhkasin ka. ehmatasin kui vaatasin et kell on peaaegu 3 ja koju on vaja ka sõita. kodutee läks kuidagi kiiremalt. 

nii hea oli sõita. ja jalgratta teed on suurepärased. 

õhtul Linda tuli külla ja lihtsalt vaatasime telekat ja jutustasime. mitte midagi erilist. 

laupäeval kutsus Gabs mind enda juurde lõunale. ja me ajasime taga Frozen multikat, aga kusagil ei olnud. igapool oli välja laenutatud. (täna sain selle oma kodu lähedalt Giant'ist ja ilusti vaadatud ka). 

õhtul läksime välja. mina ja Eddie, Gabs ja George. 

muusika oli kohutav. aga Eddie ilmselgelt nautis. räpp ja techno. võeh. ei läinud kohe üldse peale. mõned üksikud head laulud olid ka.

ja lihtsalt kui Eddie jooki tellima läks, jäin ma tantsuplatsile üksinda. Gabs ja George tantsisid koos. ja kiirelt kiirelt olin ma ümbritsetud kuttidest. üks hirmutava välimusega tüüp tahtis minuga tantsima hakata, ja kui ma selja pöörasin, siis oli seal 5 kutti. ja no ei olnud pääsu. tantsisin 5 kutiga (parem kui selle creep'iga) mis minu meelest oli igati normaalne. aga seda ainult hetkeks. kui Eddie naases siis muidugi tantsisin temaga. sest temaga ma sinna ju ikka läksin. 

Gabs naeris kui palju kutte mulle eile ikka külge lõid. 

milleks ma seda kõike siia kirjutan? hahaha who care's. minu blogi.

ma kusjuures ei kirjutaks üldse Eddiest ja paljudest, aga lihtsalt see on mingil moel ainus viis kuidas mu omad inimesed minu tegemistega kursis olla saavad, sest mul on tõesti palju tegemist ja ei leia väga aega. 

mis siin on teistsugune on see, et siin on palju mees poemüüjaid. ja muideks väga hea välimusega. ja ma ei saa selle üldse sugugi mitte kurta.

reedel lähme ainult tüdrukutega välja. oh. can't wait!

uhkust täis!

ma olin tubli koolis käija. iga jumalama kord olin kohal. 

I love it!

vitraaž noorimaga.

yup. mu neljapäeva õhtu teleka seltsis. ei mäleta millal viimati telekat vaatasin.

see oli tegelikult hästi ilus päikeseloojang mida mu telefon muidugi jäädvustada ei suutnud. 

kodutee.

paganama raske on lihtsalt teele keskenduda kui sa oled ümbritsetud nii vapustavast ilust.

(nüüdseks muidugi on lihtsalt roheliseks länud aga nädal tagasi oli kõik suurepärane)

oleksin peaaegu rattaga mööda kihutanud aga lugesin silti vaateplatform ja pidasin kinni. ja voila.

Gabsi sünnipäeva peo cupcake'id. pilt mida ma eelmine kord ei lisanud.

Day #195

lastel on vaheaeg, mis tähendab, et kõik kolm tüdrukut on minuga kodus. mis tähendab minu jaoks ekstra tööd. aga vast on lihtsamgi, saavad omavahel mängitud.
ja mul on koolil viimane nädal. neljapäeval on mu kursus lõpuks läbi. oh. can't wait.

hommikul vaatasin meilid sipsti läbi, ja avastasin host mom'ilt kirja, kus ta andis mulle ideid mida lastega sel nädalal teha ja mida mu graafik siis endast kujutab. sest kui ma peaksin esmaspäevast reedeni poole kaheksast kuni õhtul poole kuueni või kuueni töötama, teeksin ma ületunde. aga, nagu ma juba mainisin, siis meilil oli veel, et nad lähevad mägedesse neljapäeva pärastlõunal, et lastega aega veeta. mis tähendab minu jaoks sel nädala 3,5 tööpäeva. neljapäeva pärastlõuna on vaba ja terve reede ja nädalavahetus ka. väike mini puhkus. ma vajan seda. ma vajan aega enda jaoks.

ma olen lugematul arvul ära põlenud. või noh. ei ole jõudnud korralikult päikesepõletusest normaliseeruda, kui juba uus tuleb. mu päikese allergia on kohutav. eile kui ma rattaga sõitma läksin ja sõitsin päris kaua, siis allergia läks nii kohutavaks, et pidin otsa ümber pöörama ja koju väntama. kui muidu läheb kõik lihtsalt veits paiste ja võib esineda sügelemist, siis eile tegi see päike mulle valu. mu nahk põles kuumusest.

tahate teen teid kadedaks?! eile oli 28C siin. meeletult hea.

ja ma võtan juba jumet. ei ole enam valge. ja seda kiiremini kui eestis.

nädalavahetusel ma ei saanud end välja puhatud. kuna läksin reedel Lindaga baari dringile, jõudsime minu poole umbes pool üks öösel ja äratuskell särises 7:15AM, kuna plaanisime varakult metroga DC'sse minna Cherry Blossom Festivalile ja neid puid vaatama. välja puhata ilmselgelt ei saanud.
ja õhtul oli Gabsi sünnipäeva BBQ.

pühapäeval äratati mind varakult üles. umbes pool kümme. mis on kohutavalt vara. magasin umbes 5 tundi.

ma olin tõesti väsinud. aga oli vaja rattaga sõitma minna. ja muid asja toimetusi teha.

õhtul ei läinud varakult magama ka kuna ma olin raamatut lõpetamas. magama jäin pool kaksteist.
ja esimene äratus oli 6:30, aga kuna host mom ei saatnud sõnumit et pean varakult pihta hakkama, lükkasin äratuse pool tundi edasi. ja kui telefon 7AM häält tegi, vajutasin selle kohe kinni ja kirusin end. ja vajusin unne.
ma magasin sisse. ma olin lihtsalt nii väsinud. tegin silmad lahti 7:20, ja mu tööpäev hakkas pihta 7:30. shit! 10 minutit. ülikiirelt panin riidesse ja tegin palju muud. ma jõudsin valmis. aga see üli napikas. seda ei tohi juhtuda. see äratas küll korralikult üles.

Day #191

ma istun väljas terrassil. muusika mängib. päike paistab ja linnud laulavad. mu ees lebab raamat, mis ootab lõpetamist. ja ma tunnen rahu. õndsust. siin on mu koht. mu kodu. ma ei oska midagi rohkemat tahta. kõik on täiuslik.

ja tagatipuks olen ma armunud.

ma armastan Ameerikat.

Day #188

reede õhtul ilmselt olin kodus. nagu kuidagi tavaks on saanud, which sucks. varem me käisime ikka reedel ja laupäeval väljas. aga nüüd on neil kõigil poissõbrad ja muud jamad. millest on mul kahju.

laupäeva hommikul sõitsin Maryland'i, Cultural Fair'ile. kohtusin oma vana CC'ga. ta ei tundnud mind ära. aga tal oli rõõm kuulda, et mul hästi läheb ja uus pere meeldib. 

ja siis ma olin seal. ootasin. ootasin. ei ühtegi eestlast peale minu. mõte, et oleksin pidanud seda üksi tegema, ei rõõmustanud mind sugugi. aga Kati tuli. 15 minutit enne kui see kogu trall pihta hakkas. mul oli rõõm teist eestlast näha. kuigi tuleb tunnistada, et kohutavalt kummaline. kuidagi nagu ei sobinud sinna keskkonda. ja kui ma üritasin öelda, et mu sünnipäev oli pühapäeval, siis pidin seda lauset vähemalt kolm korda üles ehitama enne kui enam vähem normaalseks sain. siin kirjutades polegi nagu väga hullu. aga siis kui suu lahti teha, siis on raske. kuigi eks ma siis pika peale harjusin veits ära, muutusin paremaks. aga Kati ütles, et on näha, et mul on raskusi rääkida. ta on olnud siin neli kuud. ja kuna ta phmts DC's elab saab ta rahvatantsu tantsida ja kooris laulda ja seda kõike Eesti keeles, seega tema saab Eesti keeles rääkida küll. aga ma ei räägi siin peaaegu üldse Eesti keelt. nii palju kui internetis kasutan, ja skype kõne on ka harvaks jäänud. aega lihtsalt napib kohutavalt. ja nii ta on läinud. kohutava tunne on kui oma emakeelt enam puhtalt rääkida ei oska. 

 õhtul käisin Eddie'ga baaris istumas. lihtsalt rääkisime ja võtsime paar kokteili. selline mõnus õhkkond oli. nagu ta ütles, nautisime seda et ma täisealine olen ja saab lõpuks ometi normaalselt kusagil väljas käia.

asi ei olegi alkoholis. lihtsalt nädalavahetuseti õhtul pole midagi väga teha kui alakas oled. see, et ma täisealine olen, see annab tohutu eelise igal pool käia ja kõike nautida. 

kuigi pean tunnistama, et ma pole alkoholiga harjunud. pool aastat siiski.

ja ta muidugi oli kohutavalt šokeeritud, kui nägi üht vanemat naisterahvast baari sisse tulemas superman'i kostüümis. minu meelest oli äge.

Eddie ütles mulle, et ma ei suuda kunagi oma riietusega sisse sulanduda. alati olen massist silmatorkav. mis tema arvates on hea asi, aga siiski. ja kui ma siis enda ümber vaatasin, siis nägi tõesti et kõik teised on kuidagi casual, mida ma poleks märganud kui ta poleks mulle öelnud. 

ahjaa. mis mind siin shokeerinud on, on see, et osa ameeriklasi ei huvitu sellest, kas sokid on ühtemoodi või kogunisti jalanõud. mis on minu jaoks kindel ei. mul peavad kõik klappima. nägin bussipeatuses kui tüdrukuid hommikul kooli saatsin, et ühel tüdrukul oli jalas üks UGG ja teine toss. ja see pole ainus kord mil ma nii olen inimesi näinud. 

mõned pildid siis Cultural Fair'ist. mainin ära, et riike oli rohkem esindatud, aga selle et ülejäänusid siin pole võib mu laiskuse arvele kirjutada.

arvata võib, et üks rahvus hoiab kokku, aga kui Gabs enda abi pakkuma läks, olevat brasiillased ülimalt ebaviisakad olnud. 

mida nad muidu ei ole. 

pühapäeval ei olnud mul mingeid plaane, aga kodus ka istuda ei tahtnud kuna ilm oli super. saatsin Lindale messi et tavai, lähme matkama. kuna mu host parents olid just seal käinud, ja olid mulle infovoldiku võtnud, arvates et ma võin huvitatud olla, siis ofc, sinna me siis läksime. ja selline mõnus rahulik. palju rahvast ei olnud, mis oli suurepärane. matkasime kokku 2 tundi. 

mõtlesin, et lisan mõned pildid ka siis. 

kõik on paljupalju ilusam kui kõik lõpuks roheliseks läheb.

millegipärast läks see pilt viimaseks. mu CC tegi selle, ja muidugi siis kui me asju kokku pakkima hakkasime. 

mitte keegi ei läinud Paul'i sünnipäeva tähistama laupäeva õhtul. ma lihtsalt pole super comfortable et sõita DC'sse, sõit iseenesest sinna on lebo, aga DC liiklus on kohutav ja parkimisest ärme üldse räägi, see on lihtsalt hull. ja ma teadsin, et Eddie pole nõus kainet rooli sõitma. siis jäi see variant nagu ära.

ja siis kui Gabs mulle hommikul seda ütles, siis ma tundsin end nii halvasti, ta küll ütles, et ma ei peaks end halvasti tundma, kuna neil oli lõbus. aga ma arvasin, et me peaksime Paul'ile midagi korraldama, õhtul siis tegime Paul'ile üllatus sünnipäeva peo, kui nad läksid Gaby'ga õhtust sööma ja me ilmusime kohale tordi, šokolaadi ja õhupalliga. ma usun et talle meeldis. I mean who wouldn't like something like that!

siinne kevad on teistmoodi. puud õitsevad kuidagi teistmoodi. rohkem õisi. rohkem lilli. nii hüpnotiseeriv on autoga sõita ja igal pool on puud lillade, roosade ja valgete õitega kaetud. ja hästi huvitavad on kõik. 

uh. sel laupäeval on Cherry Blossom Festival DC's. can't wait!

ahjaa. sel nädalavahetusel peab Gabs oma sünnipäeva. yay! järgmine sünnipäev. 

ma armastan oma tüdrukut kuuni ja tagasi!

Day #184

ilmad on tõesti suurepärased! ei taha ära sõnuda.
eile kui ma noorimale preschool'i järgi läksin siis tundus, et kisub vihmale. olime eelneval päeval 3 emaga kokku leppinud, et pärast lähme parki ja kerge piknik ja lapsed saavad mängida. ilma järgi vaadates võisid küll vaadata, et see plaan jääb ära.
ja siis ma kuulsin neid arutamas "ilm on nii paha, pole vist mõtet minna" siis ma mõtlesin küll, no tere, minu ideaalne plaan on rikutud. ent Langlen'i ema küsis mult kas ma tahan minna, siis ma tõstin kaks kätt üles näitamaks, et olen 100% poolt. ja teised otsustasid ka ikka tulla.
kõigil meil olid ilusti pikad püksid jalas ja pusad seljas.
ja ilm pöördus nii, et ma arvan, et väljas võis vabalt olla 25C. nii soe oli. võtsin pusa ära ja lihtsalt nautisin päikest.
ja sain õlgadele ja seljale päikesepõletuse. esimest korda sel aastal. ja aprillis!
lapsed mängisid oma 2,5 tundi mänguväljakul. mulle sobis ideaalselt!

aga mida on mul siis emadega rääkida? nad rääkisid sünnitusest. jaa. ma täiega oskan kaasa rääkida. istusin seal vaikselt kui nad muljetasid. ja siis järsku vaatasid mind ja naersid, ütlesid et ma kindlasti ei tea ja et mind ootab see kunagi kõik ees.
ausaltöeldes, jätaks ma laste saamise täielikult ära. praegu ei plaani küll lapsi saada. ei ühtegi. see on nii palju vastutust ja palju tööd. hei! ma armastan lapsi ja mul pole nende vastu mitte midagi, aga endale küll ei taha.

pärast tööd läksin Starbucksi, võtsin kuuma šokolaadi piparmündiga ja läksin parki raamatut lugema. niiiiiii paganama hea!


eile õhtul kui ma tema poolt tulin, siis ma tundsin, et ma kuulun siia. ma ei saa ära minna. ma istusin hetkeks pingile ja nautisin seda mõnusat sooja õhtut.
kuidas ma eile koju ei tahtnud tulla.
jõudsin koju pool kaksteist õhtul


ja täna käisin piltidel järgi. pshh. osa pilte ei ilmutatud. ma ei tea mis kuradi süsteem see on.

ja ootamatult pakkus Luke'i ema minna restorani lõunatama. ja siis pärast mängisid lapsed mänguväljakul. perfect! lobisesin emadega. sel korral oli palju rohkem ühist teemat millest rääkida. kuigi tuleb tunnistada, et need emad tõesti räägivad lastest ja kõigest seesugusest.
ja muidugi Daniel'i ema arvas, et ma olen oma host lapse ema. ta oli šokeeritud kui kuulis, et ma olen lihtsalt lapsehoidja. ültes küll, et mõtles et ma olen liiga noor.
yup. I do get that a lot.

ja nüüd. host mom on varakult kodus. läks lapsega Girls Scout värgiks asju ostma ja nüüd on mul vaba aeg, enne kui vanim tüdruk koju tuleb. ja ta tuleb sõbraga, seega nad mind ilmselt väga ei vaja. ja siis ainult sõidutan nad jalka trenni ja mu tööpäev ongi korras.

jah. ma armastan neid soojasid ilmu kus lapsed saavad palju väljas olla.




täna öösel nägin kaks õudusunenägu millest ühest pean rääkima. pean kirja panema.
ja siis ma nägin unes, et pidin siit ära minema. koju. päris koju. Eestisse. ja ma tundsin kohutavat ängi. ma tundsin end olevat lõksus. ma tahtsin tagasi Ameerikasse. ja Eestis oli suur lumetuisk. ja see oli õudusunenägu, sest ma tõesti arvasin, et olen tagasi Eestis.
üles ärgates tundsin kergendust saades aru, et ma olen endiselt Ameerikas. kodus.

ma ei saa. uskumatu, et kui ma alguses siia tulin, siis ma tahtsin koju. meeletult. ma kavatsesin programmi pooleli jätta. ja nüüd näen ma õudusunenägusid Eestisse tagasi tulemisest. siin on mu koht. siin on minu inimesed. ma tunnen, et ma ei kuulu Eestisse. ma ei taha koju. ma tahan küll tulla. puhkuseks. aga ma ei taha jäädavalt jääda. ma ei suuda ette kujutada, et peaksin viie kuu pärast kõigele siinsele selja pöörama ja tagasi minema.
ma tunnen hirmu selle ees, et ikkagi aasta ja 5 kuu pärast pean koju minema.

siin olles olen ma lihtsalt nii palju juurde võitnud.
ma armastan seda.