Day #395

skypisin täna emaga ja no nii raskelt tuli see Eesti keel ikka. koguaeg tahtsin inglise keeles rääkida. ja mind ikka üllatab kuidas isegi ehmatadest ma inglise keeles rääkima hakkan. kui nukraks see mind ikka teeb. :(

Day #392

okei. ma ei teagi kust nüüd alustada.
nädalavahetus oli hästi tegus.
ma räägin siis sellest, millest ma praegugi veel šhokis olen.

laupäeva õhtul oleksin pidanud minema sõbrantsi host vanemate maja peole, aga kuna kõigil nende sõpradel oli miskit ees, siis tühistati see. ja siis me mõtlesime, et tavaiks. lähme ikka välja. ja kuna ta on alla 21, siis ma otsisin kohta DC's kuhu me minna saaksime. saime metroos kokku ja sõitsime rõõmsasti DC poole. viskasime palju nalja ja olime nii ootusärevad, et ikka üle pika aja tantsida saab.
niipea kui me metroost välja saime kuulsime kuulipauke. ja päris palju. ja noh me mõtlesime, et keegi loll laseb ilutulestikku, neid ikka igalpool. eemal oli üks kambake, kus olid väiksed lapsed ka. ja kõik tundusid nii õhinas olevat. tundus, et kisub kakluseks, või ma kogunisti kartsin, et mingi sõneluseks võib minna meie vahel. ja kuulsime uuesti kuulilaske ja siis keegi karjus et "tulistatakse! tulistatakse!" ja kõik pistid jooksu. meie ka sealjuures. need kuulipaugud olid meist umbes 100m kaugusel (hiljem nägime kiirabi ja politsei autosid seal). mu sõbrants pistis minu ees jooksu ja kuna ma ei tahtnud üksteisel silmist lasta siis jooksin tal kannul. mõtlesin küll, et mille pärast ta nüüd jooksed, et on ikka kummaline. mulle ei jõudnud kohale, et need olid päris püssi lasud. tundus, et kõik oleks justkui filmis. see tundus nii utoopiline. ja kõik oli nii hirmus. meil mõlemil oli ikka korralik hirm ja muutusime ümritseva suhtes paranoiliseks. nägime sireenidega politseid autosid ja kiirabi.
otsustasime tagasi sõita. mingit tantsu tuju pärast seda polnud. ja GPS saatis meid koguaeg sinna samma kohta tagasi, kus me ka politsei autosid ja kiirabi nägime. kuidagi saime seal minema, oma 20 minutit kõndisime teise metroo jaama.

koju jõudes oli küll ikka nii hea tunne. nii turvaline.
ja eile pärast matkamist saatis see pliks mulle lingi kus oli sellest uudis. et keegi olevat maha lastud. seal samas. meist 100m kaugusel.
nagu what.
ma ei suuda seda uskuda. see ei jõua mulle kohale.

vähemalt eilne matk oli hästi vahva. kuigi GPS juhatas meid ei tea kuhu. matkasime oma 3-4 tundi. oleksime veel läinud, et näha veel neid koski, aga kell hakkas päris hiliseks minema ja siin läheb pimedaks poole seitsme paiku. siis oli vaja enne pimedat tagasi minna. ei aga pliksid jäid täiega rahule ja mina ka.

Day #387

ma olen jube väsinud. täna on kolmapäev ja mul pole reaalselt olnud väga aega et maha istuda ja puhata. täna on 2 tunnikest vaba aega.
esmaspäeva õhtul läksime Aliciga pärast trenni kinno. vaatasime The Best of Me. nii hea film oli. ja no reaalselt kino teater oli super lahe. said tooli reguleerida nii, et nagu vaataksid voodis lebodes filmi. nii mugav oli.
film lõppes küll ikka üli hilja. voodisse sain kell 1 öösel. ja hommik oli no nii raske.

hästi palju on planeeritud. praegu on peaaegu poole novembrini igast asju nädalavahtusele planeeritud. mis on super hea.
aga no see igast tegemine ja siiberdamine väsitab nii ära. kõike tuleb käigupealt teha.

aga kõik on hästi. ja see on peamine.

loodetavasti lisan varsti pildi materjali ka.

Day #384

pildimaterjali mul sel korral pole.
paneks vist mõned mõtted kirja.
on see ikka hea idee?

kui sa arvad, et Ameerikas kokkusattumusi pole, et kohtad kedagi kes on kuidagi seotud kellegiga keda sa tead, siis arva uuesti. paned puusse kui arvad, et seda ei juhtu siin. naljakas kuidas see kokkusattumus nii suvalt välja tuli. mis ma ei tea teagi mida arvata. kohati kodune tunne tuli sellega, sest Eestis on see pea alati nii, et kuidagi on ikka seotud.

nädalavahetus on möödunud hästi kiirelt ja tegusalt. kahel päeval on DC's saadud käia. olen leidnud uued õiged inimesed enda ümber. millest on mul nii hea meel.

hästi lahe on näha filmides või siis lugeda raamatut kus on need kohad sees kus sa oled varemalt käinud. DC ja NY.

ma olen tegelt hästi väsinud. kirjutada oli mõttes nii palju. aga ma ei jaksa lihtsalt. uni tikub silma.

aga ma loodan et teil kõigil Eestis hästi läheb.

Day #379

kuna esmaspäev oli siin suur püha ja vaba päev, siis Aliciaga plaanisime pikalt läbi käia Nashville, Atlanta ja Charlestown. ma muidugi suutsin kuupäeva ära unustada, arvasin, et alles sel nv on plaan minna. reede õhtul oli probleem auto rentimisega. aga see sai lahendatud (auto rent oli üüüüber kallis). ja kuna üks pliksidest ei saanud maja üksi jätta siis ööbisime kõik tema juures. mis oli 40minutit vastassuunas sõitu. 

hommikul asusime varakult teele. sõit kestis 8 tundi. sõitsime kordamööda. esimene linn oli Charlestown. ma ei oodanud palmipuid seal. õhk oli lämbe. juskui oleks suvesse tagasi astunud. hästi palav oli aga nii hea. mu tervis muidugi oli suht kehvaks jälle läinud, aga mitte midagi ületamatut. 

kui vahva turg seal oli. igast asju võisid seal leida. 

ja no beekoni pulgakomm. 

neil on isegi beekoni jäätis ja kõiksugused asjad. 

mul on üks sõna selle kohta 

"Ameerika"

says all

mingi poe nimi oli "Tervis" ja nii hea meel oli mul ikka :)

otse loomulikult pidin sellest ka pilti tegema

üldiselt Charlestown mulle mingit wow efekti ei tekitanud. selline hästi nunnu linn. kirjud ja huvitavad ja ajalugu täis majad. hästi eripärased. 

laupäeva õhtul sõitsime Atlanta poole. sõit kestis 4 tundi. mitte et me poleks veel palju sõitnud. jõudsime öösel kella ühe paiku motelli. kuna üks pliksidest oli hästi enesekeskne, mis sest et ma talle mitu korda sõnad peale lugesin. nagu lapsehoidja. 

okei. selle motelliga oli ikka korralik lugu. jõudsime siis sinna ja mina ja Alicia läksime sisse registreerima. esmamulje polnud hea. pidime naise järgi ootama oma 5 minutit enne kui ta reception'isse tuli. ja siis saatis ta Alicia tuba üle vaatama, et kas on ok. veidikese aja pärast tuli ta tagasi ja ütles, et voodis oleks nagu keegi maganud. algus polnud hea. andis uue toa kontrollida. see tundus ok olevat. ja siis me läksime oma kodinatega sinna, ja see mis meid ees ootas polnud kuidig meeldiv. tuba nägi kohutav välja. kraanikauss oli räpane. wc potis ujus kondoom. kas te saate aru, kui rõve see kõik oli. nägime veits putukaid ja õõh, tõmbasime sealt tuld. üritasime siis uut tuba saada, kuigi ei oodanud midagi ja me väga sinna ei tahtnud jääda. mis ma sellest hoonest veel rääkida saan, on see, et me olime ainsad valged inimesed seal. ja see hoone nagu reaalselt nägi välja nagu oleks mingis õudusfilmis või nagu oleks bordell. need inimesed kes seal olid tekitasid minus hirmu. ma olen kindel, et nad kõik olid narkouimas. igaltpoolt oli tunda kanepi haisu. see kõik oli nii õõvastav. nii vastik. 

okei. läksime siis reception'isse tagasi ja rääkisime ja no ikka korralikult sai vaieldud. ja siis see naine andis meile uue toa üle vaadata. kas te suudate uskuda, et inimesed olid seal sees. ja siis turva tuli, ja see mutike andis talle kõrvaltoa üle vaadata. mulle tundus, et see turva oli ka narkouimas. ütles sellise kavala muigega "koputame seekord, me ju ei taha millegi peale sattuda" ja ise ta veits naeris. ja no üllatus üllatus. inimesed olid ka seal. poleks uskunud. ühe korra käisime veel kord. ja no ühes ei põlenud tuli ja teises oli jälle nagu keegi oleks maganud. ja me kõik pliksidega läksime reception'isse ja vaidlesime. ja kui ma rääkima hakkasin, et mis mõttes ta ei tea mis tuba vaba on ja mis mitte, tema on see inimene kes peab seda teadma. ja muud asju ka küsisin ta käest ja kõike. ja siis ta ütles, mulle, et ma lõpetaks ta peale karjumise. ja siis ma lihtsalt purskasin naerma. mul on kõvem hääl ja ma ei karjunud. see oli lihtsalt nii ajuvaba. raha meile tagasi ei antud. ja me ilmselgelt sinna ei jäänud. läksime mujale. ja see oli tunduvalt parem. lisa kulutus aga parem seal kui seal bordelli majas. 

Atlanta esmamulje polnud just kuigi paljutõotav. 

hommik oli vihmane. midagi nagu ei ole väga teha selle ilmaga. läksime Coca-Cola maailma. mis no oli ikka nii kift. 

neil oli video esitus kinosaalis, kuidas sellised väiksed aga nii olulised ja õnnelikud hetked on määravad. küll paluti kätt. küll tehti üllatus sünnipäeva pidu, küll teatati vanematele et nad saavad vanavanemateks ja muud sellised. ja see oli selline hästi armas ja õnnelik video. ja ma peaaegu hakkasin nutma, sest nii õnnelikuks tegi mind see ikka (jah, nii pehmeke ma olen). Alicia ikka naeris mu üle :D

muidugi salakoostist me teada sealt ei saanud. :)

aga seal see retsepts pidavat olema

jaaaa Eesti lipuke ka seal! 

Coca-Cola maailm oli nii lahe. igast näitused käisime läbi ja maitsta saime mingi 100 sorti jooki. ja mu rõõm oli suur kui Euroopa alt leidsin Eesti joogi. no nii õnnelikuks tegi. 

Atlanta ei jätnud ka nagu mingit väga wow efecti. linn nagu linn ikka. ja siis ma mõtlesin küll, et trip on ikka mage. mitte midagi nii vägevat. 

sõitsime päraslõunal Nashville'i poole. ka 4 tundi sõitu. ja kontrollisime ööbimispaiga ikka korralikult üle, ja see oli tõesti super. ja kui kodinad maha pandud sai, riided vahetatud, läksime Nashville'i avastama. ma ei oodanud midagi sellest linnast. aga no kui me sinna jõudsime, siis mulle nii istus see linn. no muusikat täis linn. ja sa lihtsalt näed kauboi riietes inimesed mööda tänavaid sinust möödumas, ja igast baarist kostub elavav kantri muusika. ja need tuled ja selline hästi Texas'elik koht on. ma lihtsalt nii lootusetult armusin sellesse linna. ma ei oska seda tunnet kirjeldada, kui sa oled sellises kohas kus sa lihtsalt tunned, et inimesed ja kogu see energia ja tänavad ja kõik on nii ilusad. ma lihtsalt tundsin end seal nii hästi. 

käisime baaris kantrimuusikat kuulamas ja nii hea oli kui kuulsin laule mida ma ka tean. 

pärast läksime edasi karaoke baari, kus kolm pliksi jõid end purupurju. üks pliksidest no oli segi kui segi (ja ta oli terve eilne päev mil me tagasi sõitsime audis). mitte et keegi neist oleks muret tundnud, kes tagasi sõidab. ma lihtsalt tahtsin õhtut nautida. mida ma ka tegin. ma ei taha tunduda mingi klatši plikana, aga no too tüdruk oli lihtsalt üli tüütu ja lapsik ja no ei olnud minu inimene. üks reisikaaslastest olevat öelnud, et too pliks on tore ainult kui ta purjus on. aga ma ei lasknud end tema tujutsemistsest kõigutada. 

muide, mul üks sõber täna just ütles, et Nashville'is ja Atlantas on suur torm täna, et inimesed on vigastatud ja on ka neid kes on surma saanud. ja ma tunnen, end nii õnnelikuna, et me eile tagasi tulime. 

huvitav kombinatsioon

asi mis mind endiselt nii vihaseks ajab on see, et kui sa viibid seltskonnas, kus kõik ei räägi su emakeelt, siis sa lihtsalt räägid inglise keelt. lihtne ja loogiline. kolm pliksidest oli prantslased, mina ja siis rootslane. ma ei taha alati igast vestlusest osa võtta, aga see on lihtsalt viisakas ja kuidagi nagu iseenesest mõistetav, et sa räägid inglise keeles sellises seltskonnas. vahepeal nad lihtsalt arutasid asju omavahel prantsuse keeles ja mul oli nagu mida te räägite. ja nad ei vaevunud vahest isegi tõlkima. mul oli nagu "hello, ma olen ka siin".  ma vihastasin nii palju selle pärast. sa lihtsalt ei saa sellest aru, et nii ei tehta. ma saan aru, et sa räägid veidike oma emakeeles, aga et sa koguaeg räägid, no what. ma ei saanudki nende pliksidega just selle pärast head vestlust pidada, kuna nad koguaeg prantsuse keeles rääkisid. 

ja seda juhtub tihti. ja see ajab mul härja ikka turri ka. 

aga reis oli hästi tore. sain uusi kohti näha ja mul oli tore nädalavahetus. 

Day #372

ma olen suutnud korralikult haigeks jääda. eile õhtul jäin magama umbes poole kaheksa ajal. ja ega see uni nii magus ka nüüd polnud. ja hommikul host mom ütles, et ta on hommikul ise, et mul pole vaja midagi teha, aga läksin alla tassikest teed jooma, vett ei suuda juua, alati liiga külm kurgule. ja kui ta küsis kuidas mul on ja ma talle ütlesin, et pole üldse hea, siis ta hakkas pakkuma igast rohte ja ütles, et ma peaksin oma vabatahtliku asja koolis tühistama ja koju jääma, ja ütles, et mul pole vaja täna tööd teha, et ta saab hakkama. et ma lihtsalt puhkaksin ja terveneksin. ta ütles, et ta teab mis tunne see on kui sa oled haige ja ema pole lähedal, ja ma tunnen et ma tõesti tahan et ta siin praegu minuga oleks, minu eest hoolt kannaks. ta ütles ka, et talle pole see üldse probleem, et ma olen üks ta tüdrukutest, ja no see tegi küll ikka tuju palju rõõmsamaks. alati on hea selliseid asju kuulda. ta ikka ütles, et kui midagi on vaja ja et kui ma arsti juurde tahan minna siis ta võib mu sinna viia. ta ei pea seda tegema, aga see on nii tore et ta seda pakkus.

ja see on reaalselt nagu mingi seitsmes kaheksas kord sel aastal haigeks jääda. kuidagi nii vastuvõtlik olen.

ja no täna ei tööta ma. olen kokku maganud oma 15 tundi ja ikka on veel tohutu uni.
hästi tore on alustada oma teist aastat siin haigena. ja hei. mitte et ma nädalavahetusel road trip'ile ei plaani minna. kui endiselt haige olen, siis ma küll kuidagi ei saa minna.

loodan et kõik läheb paremaks.

Day #370

jõudsime Aliciaga arusaamale, et aeg lihtsalt lendab. mitte, et see mingi elusuur uudis või arusaam oleks, lihtsalt kõik on nii ruttu käinud. juba oktoober. misasja. alles oli septemberi algus kus pliksid kooli läksid esimest päeva. 

eile õhtul käisin ühe Rootsi tüdrukuga dringil. ja no nii hea on kellegiga nii lähedalt suhelda. selline peaaegu kodune tunne oli. ma ei taha, et te mind mingiks veidrikuks peaksite (mida ma tegelikult vast veits olen ka omal moel), aga see et keegi sealt kandist on teeb mind alati nii rõõmsaks sest neid tüdrukuid pole sealt kandist siin palju. 

täna oli Scavenger Hunt DC's. mingi oma 100 Au Pair'i oli vähemalt seal. selline hästi lõbus päev oli. tutvusin uute tüdrukutega. mis on alati hea. hästi toreda seltskonnaga sattusin kokku. 

meid pandi gruppidesse. ja siis üks saksa pliks kes minu ja Alicia'ga ühel kursusel oli kutsus meid oma gruppi. ja no ühed teised kutsusid ka. ja me läksime selle saksa pliksiga. ja seal olid kõik sakslased ja neil oli kuidagi nii oma teema ja no ma ausaltöeldes ei viitsi sinna end viiendaks rattaks suruda. ja nad ei hakanud kohe nagu juttu ka ajama nagu, omavahel seal. ja siis ma ütlesin Alicia'le et ma lähen teise gruppi. kuidagi selline kahepalgeline tunne tekkis või selline nagu kummaline. aga sa pead endale mõtlema eelkõige. ja kuna ma tundsin, et tahan uute Au Pairidega tutvust teha ja nad kuidagi olid avatumad siis tahtsin nendega olla. (nagu väike laps, no asuõna, Tiiu mida sa endast mõtled). kusjuures siin olles olen ma muutunud hästi palju avatumaks. ma olen selline ülevoolav ja tore ja lõbus ja viskan nalja ja hästi soe inimene. ma arvan vähemalt. mis on minu meelest nii hea muutus. kuigi mitte alati. aga siiski, palju on muutnud selle koha pealt. 

ja no nii toredad pliksid olid seal. 

USA värvides kaelakeed ja see tundlatega peavõru ja mu hokimängu pilet. yay!

DC muuseumi vetsu seinalt avastasin selle lausejupi. peaaegu et ei pööranud tähelepanu. ja no pidin pilti tegema ka.

minu meelest hästi õnnestunud :)

 siin on see vahva grupp kellega ma koos seda mängu mängisin. 

 ja ma sain kutse hokimängule. millele minemata ma kohe muidugi ei jätnud. korvpall ja ameerika jalgpall on veel vaatamata. aga küll ma jõuan neile ka.
hoki on hästi lahe. tekkis tahtmine endal uisutama minna. see mäng on just selline kiire ja elav ja no ikka kaklevad ka veits. mulle jättis hästi hea mulje. ja no läheks teinekordki. pesapallist palju palju palju parem. no nii hea meel on et kaasa kutsuti. ja ma muidugi küsisin, et kas võin sõbrantsi kaasa tarida, ja otse loomulikult Alicia oli valmis tulema, mis mulle tema juures nii meeldib. nii kerge on temaga plaane teha.

nii vahvad poisikesed. rohkem küll kukkusid kui mängisid aga noo niiiii armasad!

ja no suutsin jälle haigeks jääda. nii külm on olnud paaril viimasel päeval. võtsin isegi mantli kapist välja. eelmine aasta kui siia jõudsin siis sain kuukese kindlasti lühikestega käia. 

no ilm ei tõota head. 

Day #369

tahtsin mõned mõtted kirja panna.
ja nüüd kui kirjutamiseks läks on pea tühi.

Halloween on tulekul ja ma olen sel aastal eriti vaimustuses. plaanin osa võtta paljudest üritustest ilmselt. käisin Alicia'ga kostüüme proovimas ja no valikut nagu ikka on. osa kostüüme olid lihtsalt jaburad. nagu näiteks beekon ja teine oli muna ja mingi sinepi kostüüm oli ka. ja siis ma küll mõtlen et miks. kas keegi üldse ostab selliseid kostüüme. "hei! kes sa sel aastal oled?" "eee otsustasin et olen sinep" nagu whaaat?! vahest hoiad peast kinni küll et lihtsalt nii ajuvaba.
me siis vaatasime tükk aega, ikka nii kifte kostüüme oli. ja mõtlesime et proovime punamütsikest. ja no ma ei taha pahasid sõnu kasutada, aga no see oli ehtne litsi kostüüm. kleiti polnud ollagi. ma arvan et esiteks mu oma vanemad ei kiidaks seda heaks ja teiseks ma ei julgeks kodust väljagi minna selle kleidiga. lapsed saaksid šhoki. ja no see ilmselgelt jäi ostmata. ma proovisin mitut kostüümi aga no mitte ükski ei sobinud väga. Alicia ostis mingisuguse. ja kodus olles internetist mõni päev hiljem leidsin. loodetavasti on see normaalne ja sobib mulle.


juba on näha päris palju jõuluasju müügil ja no nii hea tunne tuleb sisse. aga kui ma nüüd mõtlen, et sel aastal järjekordselt pole oma perega jõulude ajal koos, siis see teeb ikka nii kurvaks. jõulud siin, eemal, paneb mind üksikuna end tundma :( :(

uskumatu et tagaaias laiutas hunnik künkaid ja juurikaid ja kive. aed tehti korda, Jack saab seal ringi joosta ja muru on niii hästi kasvanud. kohe lust on vaadata. 

ahjaa, kas ma olen varemalt maininud, et Ameeriklased üldse hooldavad aedu ja kõike sellist väga hoolikalt.

iga nädal näed neid mehikesi ringi vuramas kes muru pügavad (my bad, pole nüüd hea sõnastus aga saate aru küll mida ma mõtlen)

ja täna oli yard sale. mille plakateid mina usinasti teha aitasin. host ema ütles, et plakateid hästi palju kiideti. 

yay!

 täna hommikul pidin töötama selle yard sale pärast. mis ei läinud sugugi hästi. aga jah. rääkisin just vanimale pliksile et mu pakk peaks lähipäevil ära tulema ja siis ta läks korra välja vanemate juurde, ja siis tuli tuppa mu pakiga. ja no nii õnnelikuks tegi selle oranži "Eesti Post" sildi nägemine. ja ma ei suuda ära tänada selle kõige eest oma imetoredad peret.
ja kui ma neid asju nägin. kui sellise koduse tunde see tekitas. kuidas ma sellest puudust olen tundnud. ma igatsen lihtsalt asju.
ilmselgelt olete ära tüdinenud mu läägest jutust kui palju ma ikka teid kõiki igatsen ja üleüldse kõike.

kui ma teid varemalt külla pole kutsunud, siis nüüd ma teen seda. võõrustaksin rõõmasti oma kaasmaallasi ja näitaksin teile seda piirkonda :) mul oleks super hea meel. aga millegipärast on mul veits raske uskuda, et keegi ka jutust võtab ja siia tuleb. ikka nii kauge :) aga pakkumine on jõus igaljuhul :)

okei. teeme ühe asja selgeks. ausõna juust Ameerikas pole maitsev. ma pole ühtegi korda head juustu söönud. alati on mingi mitte midagi maitsev. ja kui ma Eestis korra käisin, siis no see juust seal on ikka parimate parim.
ja siin nende vorstid on vahest kaneeli õuna maitselised vorstid. mis on minu meelest nii jabur. vahest näed neid asju ja mõtled et miks.
praegu ei tule nagu midagi sellist ette mida võiks siinkohal kirja panna. aga kui meelde tuleb siis vast ütlen kah. :)

jap. pliksidega on saadud ikka päris palju joonistamist ja kunsti teha. 

 ja minu organiseerimine, mis pandi osalt mulle ülesandeks ja osa ma lihtsalt spontaanselt tegin. aega võttis aga asja sai.

pliksid ikka nii armastavad mind. viimastel päevadel olen nendega nii palju naerda saanud. ja nad ikka vaatavad ja naeravad mu üle korralikult ja me lihtsalt viskame tohutult palju nalja. ja vahepeal keskmine ikka ütleb, et ma kuss oleksin et muidu ta hakkab naerma. no nii klapib ikka nendega. nii hästi on vedanud selle perega ikka. mul on nii hea meel.