Day #301

ma ei teagi kust otsast siis nüüd alustada. üritan teha sellise kiirema ülevaate, sest väsimus tikub peale.

lende vahetasin 3 korda, et Eestisse jõuda. Washington DC-Chigago, sealt Stockholmi ja sealt siis Tallinna. ja lihtsalt jube pikk ja mõtetu ootamine ja passimine. egas ma väga maganudki, sest lennud jäid kuidagi halvale ajale minu jaoks. 8 tunnine lend oli minu aja järgi selline hilisõhtu mis tähendas minu jaoks üleval passimist.
kuidas ma juba Rootsitki nähes peaaegu nutma puhkesin. selline kodune tunne tuli. rääkimata siis Eestisse jõudmisest. ja kui ma siis oma ema ja õde nägin siis pisarad lihtsalt tulid silmist vägisi välja. ja ma teadsin, et see juhtub. ma tundsin seda. aga kuidas sain ma selle üle mitte rõõmustada. polnud ikka nii pikalt näinud.
alguses oli Eesti keeles tõesti raske rääkida. asi ei olnud selles, et tahtsin näidata kui hea mu inglise keel on, see lihtsalt tegelikult oli ka tõesti raske. ma nägin vaeva, et Eesti keelseid sõnu otsida.
ema ütles, et on kodukeeld. et välja ei tohi minna, et ma tšillin perega. mis polnudki halb mõte. sõin Eesti toitu ja sõbrantsid tulid külla. ja kui ma marjut nägin. ma mäletan hästi kuidas ta vaatas mind ehmunud pilguga ja pea ära pööras öeldes, et see peab uni olema. ja kuidas me embasime üksteist ja mõlemil silmad märjad. kui kaua ma seda oodanud olin. see tundus kõik nii utoopiline. ühel hetkel oled Ameerikas ja teisel Eestis.
aga ma läksin õhtul ikka välja. sõbrantsi poole. sest mul lihtsalt oli vaja seda kõike. ma tahtsin nende lugusid kuulata ja lihtsalt olla. ausalt öeldes tundsin end kohati välja jäetuna, sest kõigil olid oma teemad, omad naljad, millest ma ilma olen jäänud. tundsin kadedust et nad lihtsalt on. et neil pole vaja otsi kokku klappima vaja hakata, et kes kus millal ja mida. aga lahe õhtu oli. ma ei saa kurta. nii hea oli kõiki näha.

laup käisime õdede ja emaga Tallinnas loomaaias. naljakas on see, et enne USA ma ei julgenud Tallinnas sõita, aga nüüd läksin nii vabalt. vahva oli.
nüüd mainin selle ära, kuidas see minu meelest nii tõele vastab, et Eestlane on külm ja endasse tõmbunud kohati. näiteks, ma pole manuaal käigukastiga sõitnud peaaegu, et aasta ja kui ma millegipärast autot poe juures ei saanud käima panna siis ikka lähed ja küsid abi. ja too mees vaatas nii kõhklevalt ja küsis, et mis seal ikka siis viga olla saab. ja selliselt hästi ettevaatlikult ja ebalevalt tuli aitas mind. ja ta sai kohe auto käima. ma ei tea mis mul siis viga oli. raudselt mõtles, et on loll blondiin. aga selles suhtes USAs inimesed hea meelega aitavad ja nad on hästi sõbralikud.
ma pole harjunud abi vastu võtma ja kui mul ikka pakuti et aidata kohvriga siis otsustasin et võtan abi vastu. ja siin inimesed tõesti aitavad ja see on nagu nii loomulik.
aga see ka, et nii palju kordi ootasin ma, et eestlane vabandaks ja tänaks. aga ei tulnud sealt suust midagi. mida ma ei saa kuidagi pahaks panna. ja mis ongi okei. sest ma olin ise samasugune. aga lihtsalt kui sa eemale tuled siis sa saad aru kui palju kõik nii erinev on. ma ei taha, et keegi tuleks ja hakkaks minuga selle teema pealt vaidelma. on kindlasti erandeid, aga vähe.


laupäeva õhtul käisin Marjuga tantsimas ja niisama Rakvere peal tšillimas. midagi rohkemat tahta ei oleks suutnud.

ahjaa. Eestisse saabudes jäin kohe haigeks. nohu, köha ja palavik. aga egas mul miskit tegemata jäänud.

mis ma pühapäeval siis tegin. ahjaa õdedega pildistamas mere ääres. ja õhul vast mängisin kadiga Eesti mängu mille ma ära võtsin, kuigi olin jumala kindel et saan pähe.

esmaspäeval ja teisipäeval oli arstil käimisi. + nägin see teisi sõbrantse ja niiiiii vahva oli. no tõesti on hea meel.

kolmapäeval käisin 7-8 aeg hommikul Viru Rabas pildistamas. ja pärast läksime mere äärde telkima ja lihtsalt selline grill ja väike jook. see oli see mida ma olin nii kaua vajanud. seal lihtsalt olles said aru, et nädal on peaegu juba otsa korral. ja kui paganama kurvaks see mind tegi. aga mul olid sõbrad ümber. meri. Eesti. mis saanuks parem olla?

neljapäeval oli selline mere äärest koju tulek ja lihtsalt lebo. ja kuidagi suvalt ja ootamatult läksime terve perega vanaema juurde grillima. mis oli nii vahva.

reedel käisin õega Aqvas ujumas. kohvri pakkimine. mida ma täielikult jälestan. ja siis Marjuga tšill ja nägin teisi ka.

laupäeva varahommik lahkumine ja palju pisaraid ja kurbust.

on vist piisavalt lühidalt.

aga ausalt? sel korral oli siia tulek mitmeid kordi raskem kui esimesel korral. alguses oli nii harjumatu ja ei tundnud end sinna kuuluvat, aga paari päevaga ei suutnud ma jälle kujutada tagasi tulemist. ja ma tõesti tahtsin jääda. see kuidagi on nii teistsugune. ega sa ei saagi palju aru kui oled koguaeg ühes riigis elanud. ma ei taha kõlada ninatargana või miskit, aga mu silmad tõesti avanesid siia tulles. palju rohkem hindan kõike.

ja kui ma lõpuks koju jõudsin eile õhtul (sain sõbraga kokku ega jõudnud koju enne hilisõhtut) siis see kõik tundus nii sürr. nagu oleks kodus ja nagu ei oleks ka. see pole vist ikka päris kohale jõudnud. aga hommikul kui tüdrukuid nägin siis nad kallistasid mina ja me kõik olime rõõmsad. ja kuidas nad ikka ütlesid, et igatsesid mind ja et ma olen parim. see teeb jälle kõik paremaks.

kell pole üldse palju ja mul on uni lihtsalt tappev. ma ei ole asju jõudnud korralikult ära pannagi. nii kiire on olnud. ja praegu on väsimus liiga hull. ehk vast nädala lõpuks on ikka asjad organiseeritud.

pöörane graafik on sel nädalal.


pildi materjali saab hiljem. ja Kopenhaagenist unustasin ka kirjutada. teen seda lähipäevil. praegu ma tõesti ei jõua. see võtab liiga palju aega.

see nädal läks liiga kiirelt.

Day #298

See kirjutis mille ma siia panen on kirjutatud pühapäeval. Mõtlesin et kuna see kirja sai siis panen selle siia.

See on nii naljakas kuidas ma olen kodus ja ma näen kui palju on selle vähese ajaga muutunud. Ja kui kurvaks see mind teeb. Sest see oli osa mu lapsepõlvest. See kõik, need inimesed ja need kohad on teinud minust selle kelle ma täna olen. Aga see kõik on nii surr.
Ma olen siin. Aga ometi ei tunne ma end nii koduselt nagu ma arvasin end tundvat. Ma tunnen et see pole minu koht. Ma tunnen et ei kuulu siia. Kas tõesti 9kuud on nii määrav? Ent ometi oli mul seda teada vaja saada. Ma igatsen Ameerikat. Igatsen tunda end siin koduselt aga ma tean et pärast seda kõike ei ole see võimalik. Ma olen inimesena nii palju kasvanud ja see koht on muutunud. Ma tunnen et ei suuda siia lõplikult jääda. Ma tunnen tühjust. Selles suhtes ma armastan Eestit, armastan keelt ja kõike aga ma tunnen end rahutult siin. Seda kõike siin vaadates tekib tahe nutta. Ma kartsin siia tulekut nii vaga.
Ma arvan et siia tulek oli õige otsus. Selle läbi saan ma aru mida ma elult tahan osalt.



Sellest kirjutisest on möödas päris palju aega. Ja ma harjusin selle kõigega. Kuidas ma seda kõike siin nii naudin. Ent ometi lendan ma juba hommikul Ameerika poole tagasi. Ah, et kuidas ma end tunnen? Mind valdab tohutu kurbus laine. Ma armastan neid inimesi siin nii vaga ja jätta öelda head aega neile jälle on lihtsalt nii raske. Palju palju raskem kui esimesel korral. Ma juba praegu tahan nutta meeletult. Ma olen kodus. Oma kodus. Ma lihtsalt ei oska ära tänada oma vanemaid kõige selle eest mis nad minu heaks on teinud. See on nii raske. Aga ma saan sellega hakkama. Ma harjun sellega seal. Aga praegu luban ma endal kurb olla.
Te kõik tähendate mulle lihtsalt nii meeletult palju ja ma mõtlen teie peale seal kaugel. Südames olen ma koguaeg teiega! Aitäh, et olete need kes olete! Ma armastan teid nii meeletult palju!

Day #290

Viimsed päevad on nii kiired olnud ja hästi palju on teha olnud. Ja siin ma siis olen. Lennujaamas. Ootan oma lendu Chicago'sse. Et siis homme pärastlõunal teie aja järgi Eestis olla. Ma olen elevil. Ma ei suuda uskuda, et vähem kui 24h pärast olen ma Eestis. Ma kardan oma inimesi nähes nutma puhkeda. Stressi on palju olnud kogu selle reisi ja pikendamise ja lastega ka veits. Ma vajan seda puhkust rohkem kui ma arvata oskan.

Teisipäeval läksin magama 1AM ja äratus oli 7AM. Oli ju vaja sõbraga valja minna ja pakkimist edasi lükata (ma vihkan pakkimist).

Eile kohe pärast tood oli mul The Fray kontsert, mis oli super lahe. Ja koju jõudsin normaalsel ajal. Aga kui ma auto jõudsin just ära parkida sain oma sõbralt sõnumi, et ma saadaks talle sõnumi kui kontsert läbi on. Ja siis ta oli üllatunud et ma juba tagasi. Läksin tema poole, et veel kord enne Eestit kokku saada. Lobisemine ega märganud kuidas aeg lendas kui avastasime et kell oli pool üks öösel. Kiirustasin koju. Äratus oli 5AM. Ja ma polnud kindlasti mitte väsinud.

Mul on palju pildimaterjali. Palju millest oleks kirjutada aga ma usun et teen seda alles siis kui olen tagasi Ameerikas. Ma tahan palju teha. Igalpool käia. Inimestega kokku saada.

Ma lihtsalt loodan, et kõik läheb hästi.
Ma ei suuda ära oodata et teid kõiki näha.

Day #286

 ma olen paganama elevil.juba neljapäeval lendan Eesti poole. kas te suudate seda uskuda?! ma ei suuda ära oodata.

mida ma siis vahepeal teinud olen?
lastega olen igast asju teinud. sel nädalal oli hästi palju sõtimist nendega kuna iga tüdruk oli erinevas kohas. üks oli ühel pool Restonit, teine oli Hernon'is (mis on hästi lähestikku olev linn meile) ja kolmas oli kodu juures asuvas laagris. aga ma ei kurda selle üle.

reede õhtul pärast tööd mul plaane ei olnud, seega ma lihtsalt võtsin raamatu (mille ma pean enne teisipäeva läbi lugema) ja läksin järve äärde raamatut lugema. õhtu oli selline mõnus, ei olnud selline vastik kuumus nagu päeval tavaliselt on. leidsin ka aega oma Brasiilia sõbraga skype'ida. millest mul ka totter pilt on. aga who cares.
hästi selline romantiline oli kui päike loojuma hakkas ja veepiirile ilusaid valguse mänge tegi (I know that my Estonian is bad, no need to say it)

jõudsin koju äkki 10ne paiku. sest siin läheb pimedaks juba kell 9. ja siis mu sõber textis mulle, et tavai lähme baari (see baar mida ma nii armastan selle elava muusika pärast). aga ma ei olnud väga vaimustuses, sest pidin eile päris vara üles ärkama, et DC'sse kursusele minna. ja siis ta ütles, et ega me kaua ei ole, kuna tal on varahommikul jalgpall.
okei.
nõustusin siis.
koju jõudsin 2 öösel. norms. ja mu äratus oli 7 hommikul. yay.

DC on hommikul rahulik, ent ikkagi suhteliselt rahvarohke. aga mida sa USA pealinnast ootadki. jõudsin sinna tund aega varem. kunagi ei oska ette aimata metrood ja kõik muud. võtsin aega ja jalutasin. 

nimelt mul on vaja võtta 5 muuseumi kursust, et ära lõpetada oma aasta ja pikendada. ja esimene kursus oli American Indian. ootasin kursusest midagi enamat. ootasin, et ma saan midagi uut teada. ja mis see siis oli. läksid sinna. kõik Au Pair'id. said oma viis paberit millel olid küsimused. ja siis läksid muuseumi peale, et vastuseid otsida. parim osa selle juures oli see, et me moodustasime grupid ja siis igaüks sai kindla lehe mille küsimustele me vastuseid otsima hakkasime. olin kahe pranstlasega. ja meie ülesanne oli ära täita viimane leht, mis asus sellele samal korussel. okei. 15 minutit ja tehtud. (kursus oli 10:30AM kuni 3:30PM) ja siis ootasime kuni teised tagasi tulid ja jagasime vastuseid. yay. hästi pointless minu meelest. olime valmis juba kaheteist aeg, aga see õpetaja või kes iganes ta ka ei ole, see oli kusagile läinu ja siis ootasime. olin muuseumist väljas poole ühe aeg. norms. 

 üks selfie enne kursust.

olin plaaninud sõbraga kokku saada kell 4 äkki seal. ja siis me saime hoopis palju varem kuna mu kursus lõppes vara. 

jalutasime Monumendi juures olevale kohta (mille nime ma kuidagi ei mäleta aga olen palju kordi seal käinud). pistime jalad vette ja jutustasime. 

sealt edasi läksime Georgetown'i juures asuvasse suhteliselt mahajäetud ilmega parki, mis mulle nii Eestit meenutas. istusime maha ja nautisime kõike seda. hästi lahe. 

leidsin selle puu igati kummalise olevat

Georgetown on kindlasti DC parim osa. hästi ilus ja omanäoline.
ja neil oli see hästi lahe veevärk millest mul on allolev pilt. ja kuidas ma siis ei saanud sinna minemata jätta.
ma ütlesin talle, et ma olen alati sellistest kohtades ringi joosta. võtsin oma jalanõud jalast ja jooksin seal ringi. hästi awesome oli. Tiiu=suur laps

aga vaata, kuidas sa saad sinna minemata jätta?! sa lihtsalt pead sinna minema. nii kutsuv.

Georgetown Cupcakes! olen nii palju sellest kuulnud ja need pidavat parimad olema. aga selleks et neid saada tuli järjekorras oodata oma pool tundi. ja me ootasime. ootasime, et saada maitsta seda vapustavat cupcake. hahaha. aga see oli ootamist väärt. parim mida saanud olen.

ja siis jalutasime õhtupimeduses Georgetown'i kaldal. ja kui imeilus kõik oli.

helikopter mis ringi vuras tegi mu pildile huvitava triibu.

koju jõudsin pärast ühtteist õhtul. ja ma olin ütlemata väsinud. terve päev oli kodust ära. terve päev igast asju teha. igalpool käimist. aga just selliseid päevi ma armastangi kõige enam. 

ja mul on enne Eestisse tulekut nii palju teha. pakkida. mul on kontsert kolmapäeval. pikendamis paberid on vaja ära saata. raamat vaja lõpetada. ja muud jama. ma ei kujuta ette kuidas ma kõike teen. 

ja ma ei taha lihtsalt töönädalale mõeldagi. majale pandakse uus katus mis tähendab palju müra ja kära ja me peame tüdrukutega kodust ära olema. ja hästi pöörane. aga ma mõtlen. kolm päeva. juba vähem kui nädala pärast olen ma Eestis. 

peatse kohtumiseni!

Day #279

vahest on mul raske inimesi mõista. kui sa ütled "ei" siis arvatakse, et see tähendab "ja". 

ma tutvusin ühe noormehega ja sain temaga kokku, aga ainult sõpruse eesmärgil. ja ma kordasin mitu korda üle, et see pole kohting. ja kui ma temaga kokku sain ja ta oma paganama külgelöömis trikkidega pihta hakkas ütlesin ma kurjalt, et ta lõpetaks selle kohe ära. ta vabandas ja kõik oli justkui korras. aga kui ta teist korda uuesti oma lähenemiskatseid üritas, siis ma sain krujaks ja ütlesin, et ma palusin tal lõpetada, jätta see, sest ma lihtsalt ei taha seda. ma pole huvitatud. temast õhkust kogu selle aja sellist kummalist energiat, mis tegi mind ettevaatlikuks ja kohati närviliseks. ja kui ta mu "ei'st" aru ei saanud siis ma ütlesin, et mul on aeg koju minna. ma hakkasin kartma. midagi minus pani mu häirekella tööle. sa saad sellest aru kui kohtud igasuguste inimestega ja ma elan Ameerikas ikkagi. midagi ei juhtunud. ta ei üritanud. aga ma leian, et parem karta kui kahetseda. ehk oli see tingitud sellest et mul on liiga elav kujutlusvõime. 

ma hakkan inimestesse usku kaotama. 

ma olen väsinud selliste inimestega tegelemast.

ma tunnen, et inimesed ei võta mind tõsiselt. sest ma olen Au Pair ja üldiselt on sellise kergeltvõtva mainega. ja kuidas ma vihkan seda, et inimesed panevad mind vihkama seda, et ma olen siin vähest aega, et hooli siis. 

"sa oled siin veidike üle aasta ja mis siis edasi?" ma vihkan kui mulle seda öeldakse. ma vihkan seda kuidas inimesed ei võta mind tõsiselt.

häid sõpru on keeruline leida. 

Day #274

 sel nädalal on neil laagrid hommikuti, mis tähendab minu jaoks paar tundi vaba aega. jess!

eile pärastlõunal läksime muidugi vanaema juurde, et basseinis ujuda. ja vanaema sõitis puhkusele ja kui ma talle head puhkust soovisin ja et ta reisiks ohutult, siis soovis ta mulle head vanemate külastust ja et ta loodab et kõik läheb hästi. ja siis sel hetkel olin ma kummastatud. ja siis sain aru, et sinnani on vähem kui kolm nädalat aega. oh. can't wait! ja see tegi tuju palju rõõmsamaks.

tüdrukutele meeldib mu päikseprillidega mängida.

keskmine ütles eile "True, those are cool sunglasses and cool people wear it, but you are not cool" siis ma ütlesin talle naerdes "You do know how to cheer me up" ja siis ta ütles "You are not cool because you are awesome!" oh kuidas ma neid armastan

kiirteedel ürita siis GPS'il silma peal hoida + jälgi et valet exit'it ei võta sest kui mööda paned, siis on palju keerutamist. pildilt ei tundugi nii hull kui ma arvasin.

tavaline.

eile käisin korvapalli meetup'il. mis oli päris hiline. 9pm hakkas. aga kuna ma nii tundsin sellest puuudust ja kusagil lähimat korvpalli meetup'i pole siis otsustsin sinna minna. sõitsin sinna oma 45 minutit. way too much. kui ma kooli ustest sisse läksin, siis sain päris palju pilke. 15 meest ja mina. ma pidin palju vaeva nägema, et mitte naerma pursata. ma ei tundnud ebamugavust, üldsegi mitte. ma olin veits heidutatud sellest et nad on raudselt head mängijad ja ma lihtsalt sakin. nad mängivad seda teistmoodi, nagu street basketball. ja neil on omad reeglid ja vahest ma ei saanud aru miks nad midagi tegid. aga ma olen hea kaitse mängija. ja nad oli üllatunud. kiitsid ja värki. ütlesid ma ikka tagasi tuleksin, hoolimata sellest siis, et see mul nii kaugel on. muidugi palli mulle väga ei söödetud, sest ma olen ju ikkagi tüdruk. ja ma tundsin puudust oma tüdrukutega mängimisest. hästi toredad olid nad kõik ja toetavad. 

koju jõudsin pool kaksteist õhtul. 

olin surmväsinud, aga und ei tulnud enne poolt ühte. ja hommikul üles ärkamine oli kohutav. 

ehk homme ma ei lähe. aga mõnel korral ikka tahaks minna uuesti. igapäevaseks käimiseks on vahemaa liiga suur.

reedel on 4th of July! yay! vaba päev ja ilmselt lähen Gaby ja ta poisiga DC'sse. that's a must!