Day #148

õde kurtis, et ma pole kaua siia kirjutanud.

ma ei tea. kuidagi nagu ei taha kõigest kirjutada. 

see kuidas see kõik on välja kukkunud. see kuidas see mida ma sellelest aastast arvasin, pole kaugeltki mitte see mis ma arvasin et see on. see palju parem kui ma ette kujutasin! see kuidas mul on inimesed ümber kes minust ka tõesti hoolivad. seda on nii hea teada. 

you do care a lot! 

ma ei taha asju kiirustada. 

laupäeval käisime Lindaga Lia'ga kokku saamas Leesburg'is. super armas linnake. ma kindlasti plaanin sinna uuesti minna. selline ameerikalik linn. hästi toredad majad ja palju toredaid poode.

ja hei! kas sa Eestis räägi poemüüjaga oma 15 minutit juttu?! mkmm. ameerikas on nii tavaline. 

Liaga uuesti kokku saamine oli fun. ja Linda oli temast vaimustuses, I mean how couldn't you?! 

ja nädalavahetusel oli siin oma 18C. niiiiii hea oli! 

ja usute või ei aga eile sajas meil lund. lumi sulas pärastlõunaks ära. ja hommikul pidin šhoki saama kui aknast välja vaatasin. oma 10cm lund oli maas. kuna lumi tuli ootamatult ja hilja, siis minu üllatuseks kool ei olnud edasi lükatud ega ära jäetud. mis sobis mulle. ja pärastlõunaks oli lumi jälle praktiliselt ära sulanud.

siinne ilm on lihtsalt nii ettearvamatu ja pöörane.

pühapäeval käisime tüdrukute ja Pauli ja Angie'ga DC's (ma hakkasin Angelot nii kutsuma NY's, talle see hüüdnimi ei meeldi, aga see kuidagi jäi talle külge, seega tüdrukud kutsuvad teda ka Angie'ks). ei. Noelia ei oska planeerida that's for sure. aga mul oli tore tüdrukutega aega veeta. ma polnud neid pikalt pikalt näinud.

kui me keset DC'd kõndisime ütlesin ma midagi, ja siis Gabs ütles Paul'ile "You see! You don't wanna be her enemy" (neile, kes inglise keelt ei mõista lugeda, tõlkes siis "Näed! sa ei taha ta vaenlane olla!") ja see pani mu korralikult laginal naerma. ja teised naersid ka. nii me siis olime. kõndimas Monument'i poole ja naerust kõkutades. 

lihtsalt. kui mulle miskit ei meeldi, ei hakka ma inimeste ees nägu tegema, et kõik on hästi. ma ei kavatse oma kallist aega raisata inimsetele kes seda ei vääri. 

ja see nädalavahetus on paksult täis topitud tegevusi. alustades reedese filmiõhtuga minu juures, lõpetades trambuliini pargiga. ja ma pean osade asjade jaoks veel aega leidma. 

ahjaa. ma õpin noorimaga korralikult tähti. ja kui mu HM nägi mu tehtud tähti, siis ta ütles, et mul on annet, et miks ma kunsti kursust ei võtnud.

ehk järgmiseks võtan.

nii raske on pärast pikka tööpäeva kooli minna. 

eile, reaalselt pärast kooli koju jõudes läksin kohe voodisse. 

nii palju on teha. 

ja pagan võtaks, ma ei jõua kevadet ära oodata!

Day #141

kohe üldse pole aega blogida. but i'll make time for that.

asi millega algust tuleb teha on muidugi see lumelauatamise trip. 

reede õhtul kell 6 tuli Eddie mulle järgi ja sõit West Virginia poole algas.

algse plaani kohaselt pidime pühapäeval tagasi tulema, aga kuna esmaspäeval oli presidendi päev ja rahvusvaheline püha, siis jäime esmaspäevani. üks lisa päev. 

reede õhtul me ei teinud väga midagi. lihtsalt panime asjad paika ja Wayne andis meile lumelauad ja kogu muu varustuse. 

mina pean siinkohal tänama oma host pere, sest nemad andsid mulle enamus asjadest. kiivri, prillid, jope, talvepüksid ja kindad. mis on ülimalt oluline. 

ja laupäeva hommikul pärast hommikusööki sõitsime Timberline'i resorti.

sel hetkel, kui me selle asjandusega üles sõitsime, mõtlesin küll, et pekki, mida ma teen, kuhu ma end küll mässisin. ma kartsin. sest mägi oli tõesti meeletult suur. ja ega see fakt just kuigi lohutavalt ei mõjunud, et ma pole kunagi enne lumelauatanud. ma kartsin, et ma hoian teisi tagasi, sest olen nii koba ja ei saa hakkama. kartsin et olen tõesti meeletult halb. 

ja kui me siis sealt kraana moodi asjanduse pealt maha saime ja lumelauad ilusti ära kinnitasime ja sõitma hakkasime. siis oh jumal. see oli koomiline. ma ei saanud mitte midagi aru mida ma tegema pean. koguaeg kukkusin. tõusin imekiirelt püsti ja uuesti maha. Wayne on lumelauatanud oma üle 15 aasta, seega ta õpetas mind ja Eddiet. ma arvan, et minu eeliseks oli see, et ma olen suusatanud u 12 aastat ja tean kuidas lumi töötab. Eddie seevastu polnud kunagi ei suusatanud ega lumelauatanud. ja ma sain selle asja päris hästi käppa. mitte muidugi kohe esimesel päeval. aga esimese päeva kohta ütlesid nad, et ma olen suurepärane. 

laupäeval tegime kokku 3 sõitu. ma lihtsalt ei suutnud ja ma teadsin, et meid ootab ees kaks pikka päeva lumelauatamist, seega tahtsin normaalne olla järgmistel päevadel, mitte kohe sõita oma lihased valusaks.

ja õhtul käisime baaris. selline tagasihoidlik aga lahe baar

ja pärast läksime teise paari edasi, kust me pärast 15minutit ka ära tulime, sest nood mehed nägid välja nagu hakkaks kohe löömaks minema, ja meil seda jama polnud vaja. 

ja olgem ausad, ma oma roheliste pükste ja lillelise jopega just kõige paremini sisse ei sulandunud. ja Eddie ei olnud ka just kõige sissesulandunuv. 

see mees oli suurepärane! mul on kahju, et me varem ei läinud, seega nägime ainult paari laulu. 

järgmisel päeval oli järjekordselt varane ärkamine. ja esimesed kaks sõitu sõitsime Monica ja Wayne'iga ja ülejäänud siis olin Eddie'ga kahekesi. kokku tegime umbes 6-7 sõitu. mis oli poole rohkem. 

ahjaa. Wayne viis meid kõige raskemale rajale pärast esimest sõitu laupäeval. ja kui ma seal lumelauaga siis selle järsu peal olin, siis ma mõtlesin küll "pekki, kuhu ma küll end mässisin" see oli kohutavalt järsk. ja ma tõesti kartsin hetkeks, aga tagasiteed mul polnud. ja seal ma siis olin, teisel sõidul ja juba kõige raskemal rajal. ja pagan. kui kuramuse hea feeling see ikka on. 

ma kusjuures oleks teinud laupäeval rohkem sõite, aga Eddie oli kurnatud ja ma ei tahtnud üksi minna, ja muidugi tuli esmaspäevale mõelda. ja ma olen tänulik, et ma rohkem sõitma ei läinud. Eddie küll ütles, et tal pole häda midagi, et ma mingu sõitma kui ma tahan, aga ma jäin. 

ja kui me lõpuks majas tagasi olime, siis oh gosh, kuidas kõik lihtsalt valutas. 

õhtul läksime muidugi jälle baari. ja täitsa tšill olemine oli. 

pildilt ei tundu et see järsk on. paha pilt. aga see oli tõesti järsk. ja hirmutav.

yup. sealt me siis sõitsime alla. täiesti alla välja. pshh. lebo!

esmaspäeval tegime kokku 11 sõitu. ja viimased olid rasked. sest mu jalad olid nii läbi. 

ja voodist üles tõusmine on omajagu kunst. isegi kael valutab. ja sõrmed on veits paistes ega saa sõrmuseid kanda. aga see on kõik seda väärt. 

ma armastan lumelauatamist. so much fun! 

ja ma tõesti olin lõpuks hea. arvestades seda, et esimene nädalvahetus siiski. 

ja mis kõige olulisem, ma olin Eddiest parem! ta oli ka hea, aga olgem ausad, ma olin siiski parem.

ööbisime siis selles majas. maja on mingi 100 aastat vana. Wayne remondib seda tasakesi. aga minu meelest super maja. kurta ei saa.

mul on hea meel, et ma siin olen. mul on hea meel, et mind kaasa kutsuti.
aga super oli! ma jumaldan neid ootamatuid trippe.


ma üllatan end. ma ei uskunud, et füüsiliselt nii paljuks võimeline olen. alahindasin end korralikult. 3 päeva lumelauatada. wow. i'm good!


ja veidike vähem kui poolteist kuud ja ma saan 21! ma pean vaikselt planeerima hakkama.

ma ikka üllatun vahetevahel kui kallid osad asjad siin on.

Day #134

täna hommikul sain kaua magada, kuna host mom pidi tööasjust reisima. aga ometi pidin äratuskella panema, et homseks koolitöö ära teha. ja tahtsin veidike lihtsalt lebotada enne tööpäeva. 

kui ma siis alla läksin, et auto võtmed võtta ja noorimale kooli järele minna, peatas host mom mu ja ütles, et ta ei reisi täna kuna meil on siin suur tormi hoiatus, siis kardab ta, et ta ei saa tagasi enam. 

ja siis ütles, ta mulle, et ma teen suurepärast tööd. et ma olen fenomenaalne. ja nad hindavad väikseid asju mida ma majas teen. ta ütles, et ta teab et nad ei ütle seda mulle tihti, aga nad tõesti hindavad seda kõike. 

 that made my day!

ja ma ei tahagi et nad seda mulle iga päev ütleksid, sest muidu muutuks see mitte midagi ütlevaks. 

ja mul on hea meel, et nad arvavad et ma teen suurepärast tööd. 

ja ma ütlesin talle, et on raske tüdrukuid mitte armastada. 

ja tüdrukud ütlevad mulle iga päev, et nad tahavad et ma pikendaksin teiseks aastaks. 

ma armastan neid! ma tõesti armastan. 

ja mõelda vaid, et kaks ja pool kuud tagasi tahtsin ma programmist loobuda. oh isversusverjusver, ma oleksin nii paljust ilma jäänud. ma oleksin seda kahetsenud. 

ma tõesti tunnen, enda üle suurt uhkust. 

Day #133

kirjutan põgusalt mida ma siis teinud olen ja värki. 

kuna mu vanemad guašše saatsid siis läksid need ka kohe käiku. 

neil Ameerikas pole neid värve. või vähemalt mitte sellisel moel. ma ei saa ikka sellest üle.

aga lapsed on neist meeletult vaimustuses. 

ja eile tegime muidugi Valentine's Day kaarte. 

ja kes selle segaduse pärast ära koristama peab?! MINA! aga mul ei ole selle vastu midagi.

neil on siin nii lahedad laste raamatut. raamatust on audio tehtud ja seal on nii lahe laul. naljakas. see kummitas mind kaua. 

ma olen ise üks suur laps. 

ehk on teil õigus, ehk ma pole päris täiskasvanu. aga ma armastan seda. 

ja see on see mis loeb. 

ja tüdrukud muidugi proovivad mu kingi. we had so much fun on that morning. me saime palju palju naerda. 

kuna ma nüüd koolis käin, siis ma saan tasuta viirusetõrje programmi alla laadida, ja kuna ma olen täiesti kindel, et mu arvuti kubiseb neist, siis laadisin selle alla, hoolimata sellest, et mul on viirusetõrje olemas, aga tundub, et see ei tööta. uninstall'isin vanad ja lasin uuel oma töö teha. 

ja ma ei eksinud arvates, et mul on palju viiruseid. loodetavasti lähevad asjad nüüd paremuse poole. 

ja kui ei, siis pean väliskõvaketta ostma või mis iganes see pole, ja ma olen teinud õige valiku parima sõbranna valimisel siin (mitte et ma seda valisin, saatus) aga ta oskab format'it teha. ma ei suuda seda uskuda. ta suudab mind ikka jätkuvalt üllatada. 

ma olen hea lapsehoidja. ja öelge te kõik mis tahate, aga minu meelest on see üks parimatest töökohtadest üldse. see ei ole alati lihtne, aga ma ei oska lapsi mitte armastada.

ja kuidas ma selle kunagi siin jätan ja Eestisse tulen?! I will cry my eyes out for sure!

esmaspäeval tööpäeva pole. oh. kolm puhkepäeva. kõlab paganama hästi. 

ja mind kutsuti nädalavahetusel lumelauatama. ma ei tea kuhu. ma tean, et minek on reede õhtul ja tagasi olen pühapäeval. ma loodan nüüd et plaanid ei muutu. 

ma pole kunagi lumelauatanud. + mul pole siin erilisi talveriideid, aga who cares. ma olen kindel, et see saab lõbus olema. 

ja ilmad tõotavad minna külmemaks. ja lubatakse J Ä L L E lund. ma pole vaimustuses. 

kus sa kevad oled?!

I am in US. I still find it sometimes hard to believe. I made my dream come true. and I love what I'm doing. I love my life here. I never imagined I can have so much fun here. this is a huge adventure for me. 

I am really happy to be here. to live the life I've never imagined I could live. 

te olete nii paljust ilma jäänud. 

Day #128

esmaspäeva õhtul läksin perele lennujaama vastu. ma arvasin, et mul läheb tükk aega enne kui õige koha üles leian. aga minu üllatuseks ei eksinud ma kordagi ära ja leidsin kohe üles, lihtsalt jälgisin silte, hoolimata sellest, et HM ütles mulle muu asja kuidas ma sinna minema pean. oluline on see, et jõudsin täpselt õigeks ajaks. ja nad olid üllatunud, et ma imelihtsalt üles leidsin, sest see lennujaam on paganama suur. 

igatahes keskmine ja noorim tüdruk kallistasid mind ja ütlesid, et igatsesid mind. vanim tüdruk pole just seda tüüpi, et kallistama kukuks. aga mul oli tõesti hea meel neid näha. 

teisipäeval oli tavaline tööpäev ja + kool takkapihta. 17 inimest on klassis. ja kõik on tüdrukud. ja u 10 on Au Pair'id nagu mina. ja mu õpetaja on naine ja musta nahaline + mingi usuline, ma arvan, sest ta kannab juukseid varjavaid riietust. aga minu meelest on üli tšill ja viskab nalja ka ikka. raske on pärast pikka tööpäeva õhtul 7ks kooli minna ja u 10ks saan koju. ja see on kursus, kus ma pean palju töötama. 

meenutab nagu Külvi Kivisilla inglise keele tundi. kuulamine, lugemine, grammatika, suuline, essee. kogu krempel. ja naljakas on see, et see kuidas me nendeks valmistume, eriti essee osa, see meenutab mulle jällegi Anne Roosi. see kuidas sa teesidest rääkis. see kuidas sul peab oma näidetele tõestus olema, n ä i t e d. 

suuline osa on täpselt nii nagu inglise keele eksamil. täpselt. kuulamine ka phmts sama. lugemise osa on vast lebom. lühemad tekstid. aga sama põhimõttega, kus sa pead keeruliste sõnade tähenduse lause kontekstist välja juurima. mis siin olles, inglise keelega nii palju kokku puutudes, polegi enam nii raske. 

TOEFL test kestab ka täpselt 4 tundi. 

ainus vahe meie eksamiga on vast see, et essee on 250-300 sõna. kui ma nüüd puusse ei pane. 

ja esimese tunni lõpus alustasime muidugi kohe testiga. lihtsalt teada, et millisel tasemel me alguses oleme, ja millisele tasemele me lõpus jõuame. 

teisipäeval peaksime osad hinded juba teada saama. 

tänane tund oli tore. mulle hakkab see vaikselt meeldima. naljakas on see, et ma tean kõiki neid asju. me oleme seda koolis õppinud. ja mulle on see lihtsalt kordamine. asi mille kallal ma ilmselt töötama pean on sõnavara. keerulised sõnad. rohkem lugema. uudiseid vaatama (nii Anne Roos). aga mul napib selleks aega. aga ma pean selleks aja võtma. sest ma kavatsen korralikult selle nimel vaeva näha. parandada oma inglise keelt veelgi enam. õpetaja rõhutas, et suulisele osale me ei jõua rõhku panna, et me peaksime väljaspool tundi harjutama, mis minu jaoks on lihtne. eestlasi nietu siin. seega ei tohiks erilist raskust valmistada. 

ja pagan, et ma kooliks teisipäeva valisin, päev mil tüdrukutel on nii palju huviringe. kus vanemad peavad mingi süsteemi välja mõtlema, et kõik õigeks ajaks igale poole jõuaksid. neljapäev on seevastu päev, kus neil huvi ringe pole, seega neljap on okei. aga mitte teisip. ja ma ei mõelnud selle peale enne üleeilset. aga see kõik on aprilli keskpaigani. 

ja kui ma eile hommikul noorima tüdrukuga koeraga jalutasin, siis ta ütles mulle, et ta ei taha et ma mitte kunagi ära läheksin, et ta tahab et ma siia igavesti jääksin, sest ta armastab mind niiiii väga. ja kuidas sa saad neid tüdrukuid mitte armastada?! ilmvõimatu!

ja täna ma sain paki Eestist. oh mul on kõige kõige paremad vanemad kogu terves maailmas. Eesti maitseained, millest ma paganama palju puudust tundsin. mu rohud. küpsised ja šokolaadid (ma ütlesin, et nad ei saadaks aga nad on mu vanemad, mis sa ära teed :) ). riided. muud tarvilikud asjad. helkurid perele. tavalised ja sädelevad guaššid, millest lapsed nii meeletult vaimustuses on. ja palju muud kraami. ja kui paganama õnnelikuks see pakk mind tegi. mul oli seda vaja. 

ja juhtum millest ma kohe kuidagi ümber ei saa. nimelt eile pärast deidilt parkimisplatsil oma auto poole kõndisin, möödusin ühest mehest, kes võis olla umbest 30ndates või kogunisti 40ndates, ütles mulle nii möödaminnes "RUSSIA" ja ma ka nii mööda minnes ütlesin "NO, ESTONIA" ja ma tunnen alati paganama suurt uhkust öeldes, et olen eestlane.  ja kuidagi jäime me vestlema. mees on pärit Ukrainast. küsis kas ma vene keelt oskan ja siis ütles paar lauset vene keeles. aru ma sain aga vastasin inglise keeles. ta kutsus mind uisutama. aga pidin keelduma, kuna tänane päev tõotas tulla pikk päev. ma arvan, et oleksin ka niisama keeldunud. kuigi mõte uisutamisest ahvatles küll. ja well. ta ütles, et tal on üks eestlasest sõber Nele siin. ja minu kandis ma ei tea, et Eestlasi oleks. ja muidugi sattusin ma eufooriasse. vahetasime telefoni numberid. ja Sergei lubas mu numbri Nelele edasi anda. vahelduseks oleks paganama hea Eesti keeles oma kaasmaallasega rääkida. 

ma ei jõua nädalavahetust ära oodata. 

kes oleks osanud arvata.

ma arvan, et ma praeguseks lõpetan deitimise. muutub juba tüütuks.

Day #125

täna on viimane puhkuse päev. ja täna on ka ühtlasi esimene päev, kus ma tõesti puhkan. võtan rahulikut.

eile oli esimene päev, kus ma ei tundnud end haigena. ma tõesti hakkasin juba lootust kaotama.

yup. ma kaunistasin oma seina ära. tahtsin tulesid osta, et panna voodi kohale aga neid ei olnud kusagil. öeldi, et tule oktoobris-novembris tagasi. sellest on kahju, aga nii on ka vägev.

reedel oli meil tüdrukute õhtu. enamus Au Pair'e keda ma kutsusin ei saanud tulla, kuna just sel reedel pidid nad lapsi kauem hoidma. seega olime mina, Noelia ja Gabs.

Noelia muidugi oli hilineja. nad plaanisid tulla umbes 7ks. aga kuna Noelia on alati suur hilineja siis jõudsid nad 8ks. selles suhtes, mul oli päeval asjatoimetusi ja ma hakkasin ažuud tegema alles mingi 6PM, samal ajal Marjuga skypides. toorjuustu koogi ja salati tegin eelneval päeval valmis. seda kooki pole kunagi varem teinud aga super hästi tuli välja.  ja nad kiitsid mu tehtud toitu. täiega hea olevat olnud. kui palju seda järgi jäi. 

ja kui Angelo Noeliale järgi tuli siis me Gabyga lihtsalt tšillisime, rääkisime ja kuulasime muusikat. nii tšill.

ja laupäev. oh. meeletu. pöörane. ma tegin endale tatoka. ma ei suuda seda uskuda. ma olin seda kaua plaaninud ja olen selle korralikult läbi mõelnud. seega ei saa keegi mind süüdistada selles, et uisa-päisa tehtud. ma tegin enda parima pöörase sõbrannaga endale tatoka. ta ütles, et ta poleks seda teinud siis kui ma poleks teinud. enne tatoka tegemist ütles ta mulle "I'm doing this cuz of you my best friend, now you have to extend!" ta ei teinud seda ainult minu pärast, ärge saage valesti aru. me plaanisime koos seda teha, aga ilmselt olen ma hulljulgem kui tema. ma ei näinud põhjust enam kõhklemiseks. mul oli võimalus ja ma tegin selle ära. ma tegin selle kohta, kus ma seda ei näe, kus see mind häirima ei saa hakata. aga ma tegin selle kohta, kus selle tegemine meeletult valus on. see oli kohutav. aga ma ei nutnud. pisarad isegi ei tulnud silma. ilmselt on mu valu taluvus lävi suur. ma arvasin, et see võtab aega 2-3 tundi, aga minu üllatuseks oli see 5-10 minutiga valmis.  ja siis pärast mind tegi Gabs. ja tal polnud üldse valus. 

perfect day!

 all järgnevad pildid on suvalised pildid paljudest tatoveeringu ideedest mis neil seal üleval olid, ja seda idee materjali oli kohutavalt palju.

ja pärast tulime minu poole. ja siis läksime sõpradega vesipiibu paari ja nautisime seda melu. ja mul oli nii tore. ideaalne päev suurepäraste inimestega. gotta love it! 

ja eilne päev oli lihtsalt suuuurepärane. ma nautisin. ideealne nädavahetus. lihtsalt paremat on raske tahta.

ja homme on juba tööpäev. nii ruttu. 

ja pärast tööpäeva kohe kooli. oh. ma ei oota kohe üldse.