Day #614

okei. oleks vist aeg järgmine blogipost teha. 

pliksidega on palju igast asju tehtud saanud ja ma tõesti naudin nendega koos olemist. võtan viimast. 

kuna see nädalavahetus oli Memorial Day nädalavahetus ja esmaspäev oli riiklik püha siis oli 3 vaba päeva jutti. sõbrad läksid mul Nashville'sse kus ma varemalt käinud olen, seega ei hakanud kaasa minema. ja no mul üks sõber pakkus randa minna. pühapäeval minna ja esmaspäeval tagasi. tapvalt 7h sinna ja 8,5h tagasi. mis on kahe päeva kohta meeletult palju sõitmist. miks me kuhugi lähemale randa ei läinud? ta ütles, et see populaarne rand siin lähedal on alati meeletult inimestest pungil ja ega ma ka ei tea. 

läksime siis Myrtle Beach mis asub South Carolina's. 

ja no pshh savi. sinnasõit oli super. ei mingit liiklust ega midagi. 

nii kummalised autod ikka vahepeal :D 

ainult Ameerikas 

 sik-sakiline ranna panoraam. 

hoolimata sellest kui tugev mu päikesekreem ka ei olnud, sain ikka korralikult ära põletud (vale vorm on sõnal aga ma ei tea kuidas see õige on). 

aga ookean oli tõesti soe. ja lained on seal lihtsalt meeltult metsikud. ujumisest ära üldse unista. juhul kui sul pole probleem vahepeal seal meeletus soolases vee all ära käia. 

aga ja. hästi mõnus oli.

nagu mul sõber naeris et valge inimese probleemid see päikese käes ära põlemine :D

ja siis õhtul käisime Myrtle Beach Broadwalk'il. jalutasime rannas ja tegime väiksed dringid. iseenesest polegi seal nagu midagi peale selle. 

ja mis seal kandis hästi teistsugune on, on see et seal vuravad igasugused mootorrattad ringi. hästi omapärased. värvikirevad. tõesti igalpool. siin minu piirkonnas ei näe seda nii palju. mõni üksik. aga seal oli tõesti ikka suur enamus.

ja siis mõned pildid ka.

  mis värk on nende autodega et kummid nii naljakalt suured all. nagu ämblik :D

ja jälle olen nädalakese lähemal koju tulekul. 

Day #600

pärast pikka jamamist sain ma oma lennu. ja ma ei tunne kergendust. ma tunnen suurt tormi teha nii palju selle lühikese aja jooksul mis mul siin järgi on jäänud. ma ei suuda uskuda, et paari nädala pärast jätan ma selle kõigega siin hüvasti. mind valdab meeletu hirm.
ja mind hirmutab nii meeletult jätta hüvasti nende kolme suurepäraste pliksidega. minu pliksid. kuidas saab, et ma ei näe neid enam. kuidas. kuidas ma lihtsalt lähen nende juurest minema. see mõte halvab mind.
ma ei suuda.
ma ei taha.

ja ometi olin mina see, kes programmi varem ära katkestas.


juba praegu tunnen ma meeletut kurbuse uhangut. mida ma siis paari nädala pärast olema saab?!

Day #599

 ma näen koguaeg unenägusid meeletust hirmust pakkimise ja koju tuleku pärast. kord näen, et ema tuleb jalgrattaga mulle Tallinnasse vastu, kord näen et olen nii palju asju siia jätnud (tahtsin kirjutada koju jätnud, aga siis tuli meelde, et see pole enam mu kogu kauaks).

aga ma eile käisin ja otsin endale suure kohvri ja käsipagasi kohvri juurde. teadsin pikalt, et ma ei lähe koju ühe kohvriga. ja nüüd on siis olemas.
võtsin ka kätte, et paki koju saata. igast talvejoped ja jalanõud ja muud träna ja mu scrapbook, mille üle ma kõige rohkem pabistan. ma loodan, hoian hinge kinni, et ikka ilusti kohale jõuaks.
nüüd on siis sellega ühelepoole saadud.

ma pole ikka oma lendu saanud. ikka pole agentuur tagasi sidet andnud.
ja ometi, tahan ma et see kõik oleks ära kinnitatud.


ma üritan seda kõike nii palju nautida kui nautida veel annab. avastasin ühe super laheda koha DC's mis on turistidele suht mitte nii väga populaarne aga tagasiside näol (uuh, kuidas ma tunnen, et see lause pole kohe üldse hea) pidavat super olema.
ja siis veel Shenandoah'sse tahan matkama minna.
ja Liaga kokku saada.
ja lõppkokku võttes ma ei taha ära tulla. nii suur paanika haarab mind teadmise, eest et mõne nädala pärast istun ma lennukile, et sõita koju.
ma olen siin lihtsalt nii palju kasvanud inimesena ja et nende kõikide sõpradega head aega öelda saab olema meeletult raske minu jaoks. ja ma ei taha sellele üldse mõelda.

võtan kõigest mis võtta annab.



aga jah. loomaias käisime tüdrukutega eelmisel nädalal. palju pilte ei teinud. paar üksikut siis pildi materjaliks.
ajaa. muideks, DC loomaaed on tasuta ja hästi korralik.

jaa Janna sai 20 vahepeal :)

ma ei oska seda kõike sõnadega väljendada kui palju mulle see kõik siin meeldib. ilus päikeseloojang järve kaldal. 

mida rohkem oskan ma tahta. 

elan ilusas paigas.

Herndon reede õhtu kontsert. nii tšill ja hästi selline tore oli kõik.

ja muidugi olin ma nii tubli, et kaotasin oma päikeseprillid ka ära. tubli Tiiu! way to go!

ja nüüd ongi jälle esmaspäev. aeg lihtsalt lendab.
ilmad on meeletult kuumad.

Day #591

uuh. nii palju on sellest möödas millal ma viimati blogisin. aeg lendab, ei suuda uskuda, et juba mai. ma üritan lihtsalt üldiselt miskit kirja panna.

lapsed said endale suure mullitaja ja siis me ikka korralikul mullitasime mingi aeg

kuna mu põlved on omadega läbi ja ma ei saa jooksma minna siis käisin vahepeal lihtsalt raamatuga järve ääres. niii mõnus oli. pole just kõige parem pilt. telefon ikkagi. aga pildimaterjal sellegipoolest.

eelmine nädalavahetus tahtsime Eurofestile minna. kui me sinna jõudsime siis oli see just läbi saanud. aga midagi. nägin seal oma sõpru keda polnud nii kaua näinud, ja siis kõik koos läksime Alexandriasse. hästi vahva.

ja see on park Ronald Reagan'i lennujaama juures kus lennukid tõusevad õhku sealt ja nii lähedalt on ja hästi vahva. olen sellest varemalt nii palju igalpoolt kuulnud. 

ja sai jälle DC's käidud. nii tavaline minu jaoks.

aga noh. kevadistes rohelistes värvides pole mul midagi seal käimise vastu midagi.

mulle lihtsalt nii meeldib kuidas kõik on niii roheline.

meil on juba suvi. võinoh minu jaoks on suvi. nii palav. ja järgmine nädal lubab peaaegu et 30C terve nädal.

ja oma Eesti pliksiga sai seal käidud. 

niii vahva!!!

täna käisime Burke Lake'i juures. esialgse plaaniga lihtsalt jalutada ja matkata. aga kui me neid paate nägime siis tekkis õudne tahtmine paadiga sõitma minna. ja seda me ka tegime. aga no enamus ajast keerutasime ühe koha peal. kuidagi ei saanud sellele pihta kuidas see süsteem seal siis käis. aga ei. mul oli lõbus ja ma sain naeru kõkutada küll. ja pärast jalutasime veits ümber järve. 

kahju et seal järves ujumine keelatud on. kange tahtmine oli küll.

 ja selle klõpsisin ma telefoniga kui me üritasime sõuda kuidagi. 

ja nii lühike siis see sel korral siis sai.
aga teile päikest!


love,
Tiiu