Day #54

noorimal tüdrukul ei olnud täna preschool'i seega olin temaga kodus ja mängisin. ja küll see tüdruk tüdineb kõigest kiirelt.

kui teised tüdrukud koju jõudsid, nõudsid kesmine ja noorim minu tähelepanu. vanem mängis koeraga. koos mängida ei nõustunud. mul oli tükk tegemist et ühega kokkuleppele jõuda ja siis teisega. palju palju pisaraid ja jonni. aga hei, ma sain hakkama.

kuna homme on Thanks Giving, siis host mom tuli üli varakult koju. mis tähendas minu tööpäeva lõppu. can't complain about it. siis otsustasid nad raamatukokku minna ja pärast vanaisa vaatama. mind kutsuti kaasa. aga ütlesin, et parema meelega käiksin poes ära, ühtteist on vaja. ja host mom ütles, et ma võin auto võtta, et sõitu harjutada. ja sel hetkel olin ma üllatunud. whaat?! ütlesin, et mul pole jalutamise vastu midagi, aga kuna ma tõesti peaksin sõitu harjutama siis võin auto võtta. lihtsalt see, et ta lubas mul ilma, et ta ise või host dad oleksid mul kõrval, sõita tuli mulle suure üllatusena. tavaliselt host perel võtab aega enne kui lubatakse üksi sõita. see vana Au Pair kes neil oli, ta ütles et tal lubati sõita üksi alles nelja nädala möödudes. ja see on hea märk.
igaks juhuks küsisin garaaži koodi vanalt Au Pairilt, kuna mul maja võtit veel ei ole, aga majja saab sisse ka teades garaaži koodi, siis küsisin talt seda. siis ta pakkus, et võib kaasa tulla. ja mul ei olnud muidugi selle vastu midagi. ja ta oli üllatunud, et mul lubati sõita üksi.
ja oh man. ma poleks elu sees osanud autot koha pealt liikuma panna kui teda poleks kõrval olnud. sest esiteks, see millega sa käigu sisse paned, näeb välja nagu suunatule nupp, ainult teisel pool, ja teiseks, on see mingi ülikummalise süsteemiga. ja mul võtab ilmselt sellega harjumine veits aega. ja pluss, neil on peale selle 2 autot veel. igal autol erinev süsteem.

lobisesime pärast Starbucks'is pikalt. ta on tõesti tore ja meil on hea klapp.

Day #53

tänane päev on olnud pöörane. host dad töötas kodus, et mulle asju seletada ja mind aidata asjadega. ja nagu arvate võite jooksid lapsed pidevalt isa juurde asju küsima ja värki. :)

vanem tüdruk ütles, et talle vana Au Pair ei meeldinud. and you can see it. aga ma ei taha enneaegselt hõisata, aga tundub, et mina meeldin talle. ja see on hea märk.
noorim tüdruk on hästi isepäine ja kui ma temaga koos mängin, siis ta ainult räägikski. ta ütleb mulle "tee seda" "ütle nii" ja ta räägib super kiirelt, nii et vahepeal ma ei jõua temaga kaasa mõelda.
aga nad on toredad.

koer pääses täna välja kui host dad ukse avas, et korraks välja minna. ja kesmine tüdruk hakkas täiega nutma. ja ma rahustasin teda maha öeldes, et ärgu muretsegu, isa toob ta tagasi. ma nägin kui väga nad sellest koerast ikka hoolivad ja see on armas. ja isa sai ta kätte ja tõi koju tagasi. nagu ma ütlesin.

pöörane perekond aga ma armastan neid.
tõesti armsad lapsed.

ja nende vana Au Pairiga saan hästi läbi. ta uus pere ei ela meeletult kaugel, seega hakkan temaga läbi käima. ja see on tore. huvitav persoon.

pöörane nädal jätkub.

kui keskmisel tüdrukul oli klaveritund, siis ma mängisin noorema ja vanemaga. was fun. huvitav. 

Shithead rääkis mulle juba eestis olles, et ma peaksin telefoni WhatsApp'i alla laadima, et me messida saaksime. see on tõesti kasulik ja lahe. aga mul on ta Shithead nime all ja vanem tüdruk oli muidugi vaimustuses mu keerulisest telefoni mustrist ja kogemata läks WhatsAppi'i sisse ja ta küsis kohe mis see on? miks mul Shithead telefonis on. "that's a bad word". i knooow. ma oleksin pidanud ettenägelikum olema. aga no ma tõesti ei tulnud selle peale. seletasin häbiga miks see on ja kõike. aga nii awkward oli. talle tegi see muidugi nalja. 

kodus olles vahetasin nime ära, et edaspidi selliseid intsidente vältida. 

vigadest õpitakse.

keskmine tüdruk ütles mulle et ma olen parim Au Pair. wait, how long I have been here?! only 3 days. ilmselt ütles ta seda teistele ka, aga mul ükskõik. ta on tõesti tore tüdruk. ja mul on temaga hea klapp. she's cute.

ja. nad on toredad.

kuigi, harjumusest tahan kõigile neile vahepeal Albert öelda. kuigi nende nimed pole ligilähedalegi. 

ma arvasin, et see saksa Au Pair kes neil oli enne mind läks koju, aga ilmselt ajasin ma muu perega sassi. ta on tegelt suht tore. ta läks rematchi sellepärast, et ta ütles, et ta tahab olla rohkem osa perest. kuigi ta ütles et nad on tore pere. just see et nädalavahetusteti ei näe väga peret, sest neil on sada asjatoimetust. kuigi ma olen alati tere tulnud. ja mulle sobib mõlemal juhul. olla kodus, teha omi asju ja ka vahest ilmselt võtan osa. 

hostmom on tõesti tore. 

ja saksa Au Pair matchis täna ühe perega. mul on ta pärast hea meel, sest ma tean kui palju see olukord sakib.

jaaa nende vanaemal on ülilahe maja. bassein on tagaaias. see on ülilahe. ja tapeet oli selline lilleline ja sisekujundus meeldis mulle täiega. 

ühesõnaga ma ei tahtnud sellest rääkida. ma tahtsin rääkida sellest, et tal on suur nukumaja. ja kui ma ütlen suur, siis ma mõtlen tõesti suur. ja ma olen sellest tõesti vaimustuses. need väiksed detailid ja kõik. oh, ma oleksin palju andnud, et mul oleks selline nukumaja väiksena olnud. vanaema restaureerib seda majakest, vahetas tapeeti ja pani uued vaibad maha. parandab asju. et see lastele jõuludeks korda teha. kujutage ette, selle maja tegi vanaema ema ja on pärit aastast 1970 millegiga. ja kui hästi see säilinud on. ja enamus mööblist on vanaema ema ise teinud. ta ütles, et sellega läks mitu head kuud aega. see käsitöö on vaimustav. ja see kõik on lihtsalt üliarmas. tegin palju pilte, et näeksite kui lahe see on. 

teeb ikka kadedaks küll kui andekad mõned on.

ja kesmise tüdrukuga ehitasime ma ei tea mida, aga was fun. 

talle meeldis minuga seda ehitada.

ja vanim tüdruk on suur Harry Potteri fänn, tal on isegi Ron Weasly võlukepp. nii lahe. ma ei teadnud, et neid müüakse. ta vaatas täna kolmandat osa kui ma ei eksi ja kutsus mind vaatama. of course ma läksin. was fun. 

esimene päev on möödas ja muljed on head. 

Day #52

kummalisel kombel tunnen ma nüüd kergendust. koorem mu õlgadelt oleks nagu läinud.
ja kui asjad pidid nii minema, siis fine. mul on nii kergem :)

poolik tööpäev on möödas. siiani on kõik tore. mitte midagi üle mõistuse rasket. võinoh, tee meelde jätmine on ilmselt raske. aga GPS my friend.

järgmine nädal tuleb Counselor külla. räägib koolist, sest pabereid hakatakse sisse andma 4st detsembrist alates. inglise keele testi pean tegema, aga ma arvan et see ei tohiks probleem olla.
asi mille pärast ma muretsen on see, et mu tööaeg on kooli jaoks ebasobiv. mistõttu ilmselt pean pärast kuute õhtul koolis käima. muul moel väga ei mängi välja. hommikupoole on 3 tundi ebapiisava aeg, et jõuda koju ja kooli ja koju. aga õhtud sobivad ka. ei pea kuhugi kiirustama. seega fine.

kõik on tore. poole tunni pärast lähen tüdrukutega keskmise tüdruku klaveritundi.
nad on kõik siin talendikad ja hästi paljude hobidega. mis on minu meelest täiega lahe.

ja pereisa pidavat mind autoga sõitma viima, et näha kuidas ma sõidan ja lasta mul harjuda. that's fine with me.

Day #50

 tänane hommik algas minu jaoks väga varakult. ärkasin 6:30, et teha igast toimetusi enne uude koju minemist. ma jälestan kohvri pakkimist. arvasin, et saan hakkama kohvri ja kahe kotiga, aga no ei mahtunud asjad kuidagi ära, pidin kolmanda juurde võtma. raske elu.
hostmom tuli mulle järele 9AM. ja kuidas ma närveldasin.
kõik osutus hoopis palju toredamaks kui ma ette kujutasin. kui ma autosse istusin, siis andis ta mulle selle kaardi. keskmine tüdruk oli teinud selle. niiiii armas minu meelest. tekitas hea tunde.
Reston ei ole Potomacist ja Gaithersburgist kaugel. sõit kestis äkki tund või isegi veits vähem. ei tea. ei pööranud ajale just kuigi palju tähelepanu.

ja kui me autoga maja ette jõudsime, nägin kuidas tüdrukud aknast piiluvad. kaks nooremat tulid sokkis välja. ja kui häbelikud nad olid. nii armas. tänasin Penny't kaardi eest.
see kõik. kõik lihtsalt sobis. see hetk kui ma tüdrukuid juba kaugelt nägin, siis ma tundsin, et nad on minu tüdrukud. sa lihtsalt tead seda, ma ei oska seda seletada. ja oh nad on kõik nii ilusad ja armsad.
ma tunnen end koduselt. kuigi veits harjumatu on.
mul on oma vannituba. oh god. jess. ja tuba on suur. kohati harjumatu. aga hubane.
pakkisin asjad lahti. ja siis tehti mulle maja tiir. ja Siret just rääkis mulle, et ehk ma saan oma viie WC'ga maja (kõlab naljakalt) aga siin majas on tõesti 5 WC'd. ja milline köök. ja milline elutuba ja milline veranda. ma kujutan ette kui super on siin suvel hommikuti verandal kohvi juua ja nautida seda kõike. tõesti suur maja. lastel on oma mängutuba ja neil on oma väike jõusaal, kui ma seda nii nimetada saan.

pärast ringkäiku, pereemaga lobisemist ja tüdrukutega tutvumist käisime koeraga jalutamas. 4 last. vanem tüdruk läks HF jalgpalli turneele. neil olid nõod külas. kokku neili. läksin üles oma tuppa, et mantlit võtta, ja ennäe kes mu padjal magas. ma arvan et kassi nimi on Jack. aga ma pole kindel. 15 aastat vana kass. näeb välja nagu panter minu meelest. ja pidi suht kuri kass olema. väntsutamine ja muu selline jama ei meeldi. eelistab üksinda olemist. aga minu kassi igatsuse suudab mingil moel leevendada küll.

another thing what I love about here, kergliiklusteed, mida Potomacis, mu vanas elukohas ei olnud. ja see on super. HM ütles, et neid on hästi palju ja pikalt siin. kena naabruskond ja kena maja.

keskmine tüdruk loetles üles, mis meil ühist on. mõlemale meeldib kunst, jõulud. mõlemal on blondid juuksed. meile meeldib lugeda (pere on üldse hästi suured lugejad). ja kui ma nende toas olin ja nad mulle igast asju näitasid ja rääkisid, tuli juhuslikult välja, et Penny nuku nimi on Miia nagu minu karulgi. ja kui vaimustuses me olime. kui ma arvasin, et noorimaga on ilmselt kõige lihtsam, siis ma eksisin. Pennyga on kõige lihtsam. ta on minust vaimustuses. Bellele ma meeldin ka, you can see that, aga lihtsalt Penny kallistab mind ja on minu juures ja ütles, et see on talle ootamatu, et ma talle nii kiirelt meeldin. ta hoiab minu poole rohkem kui teised. ja see on nii armas. vanimaga on ilmselt veidike keeruline. ta on sportlik, Harry Potteri suur fänn (ta tuba on Harry Potteri postreid ja igast värke täis. hästi temaatiline, nii lahe) ja nagu HM ütles, et ta on väljakutse. ja ma tunnen, et seda ta ka on. aga ma olen alles esimest päeva ja mul on aega, et temas selgusele jõuda.

pärast jalutuskäigult tagasi tulemist, läksime vanema tüdruku jalgpalli turneed vaatama. ja väljas oli ilmselgelt super külm. pean talveriideid endale vaikselt ostma. 

siin on killuke mu toast.

pärast käisime söömas, ma ei tea kus, aga bufee värk oli seal. söö palju tahad. see pere toitub tervislikult ja neile on see hästi oluline. ja see on hea asi. 

igatahes šokolaadi purskkaev, või mis iganes see ka ei ole, oli seal. ja no vähemalt korra elus tuleb ära proovida. kolmas oli veel, see oli karamelli oma aga sellest pilti ei teinud. 

kõik oli maitsev. 

ja siis me läksime jõulu tulede show'd vaatama. ja see on lihtsalt üks lahedamatest asjadest mida ma näinud olen. see oli tõesti lahe. tüdrukud olid ka nii vaimustuses. pildistades ei tulnud pildid välja. liiga pime ja sada muud jama. aga ma filmisin seda kõike. mul on 2 suurepärast videot. aga ma ei taha neid üles laadida. aga tahan teile anda mingitki aimu kuidas see välja nägi. print screen my friend. mõned tegin. palju ei viitsinud. aga siin nad on.

see oli minu meelest kõige lahedam. kõige maagilisem. pildilt ei ole väga midagi 

aru saada, aga metsas nagu oleks lund sadanud.

 see oli tõesti midagi maagilist. 

kusjuures Penny võrdles mu eelmise hostfamily lugu tuhkatriinu looga. alguses naersin, kuid kui järele mõelda, siis see oli midagi sarnast. hea võrdlus minu meelest. 

jõudsime mingi seitsme aeg koju. ja ma olen väsinud. kõik on tore. homme ilmselt lebon. sest nädalavahetusteti ei pea ma nagunii töötama. ja vanimal tüdrukul on ülivara jalgpall jälle. ja teised lähevad äkki kirikusse kui ma ei eksi. ja mul lubati kaua magada. 

kui ma õigesti aru sain, siis vana Au Pair aitab mind esmaspäeval, sest ta pole veel ära läinud. ta on praegu puhkuselt või miskit sellist. aga kohati on see üliimelik. 

ja kolmapäeval äkki lähme North Carolina'sse Thanks Giving'ut tähistama. tavaliselt nad Au Paire kaasa ei võta, aga kuna ma olen siinkandis uus ega tea kedagi, siis nad küsisid mult kas ma tahan tulla. ja ma ütlesin, et mulle meeldiks see. ma lihtsalt tahan kõikidest pühadest võimalikult palju osa saada. 

HM andis mulle palju materjali siinse piirkonna kohta, mida ma nüüd hakkan läbi sirvima. tundub põnev. 

Day #49

hahahahahaha ma tegin seda jälle! ma ei teadnud, et Gaithersburg'is on metroo jaam (elan hetkel siin). ja ma läksin eelmine nädalavahetus DC'sse metrooga aga ma sõitsin 40 minuti kaugusel olevasse metroo jaama ja läksin seal metro peale, selle asemel et sõita siia samusesse metroo jaama, mis on mitmeid kordi ligemal. ma lihtsalt mõtetult sõitsin ringi. tegin ülisuure ringi. ja nüüd ütles mu tugiisik mulle, et metro jaam on siin samas, mhm, viimane peatus. mul on niiiii häbi.
ma ikka oskan.
ma naeran enda üle.

Day #48

ma olen õnnelik. hoolimata sellest, et ma olin end valmis pannud koju minekuks. ma olin täiesti leppinud selle faktiga, et Eestisse tagasi. ja nüüd. paari tunniga sai kõik selgeks. ja see tundub olevat tore pere. see õige. mul on hea tunne selle suhtes.
oleks ebaaus lahkuda siit mitte just kuigi meeldiva kogemusega.
teine osariik. Virginia. pole meeletult kaugel. aga siiski teine osariik. mul pole selle vastu midagi, et näen teist osariiki ka. ja kolm last. kõik tüdrukud. noorim on 4, keskmine on 7 ja vanim on 10. ja nad meeldivad juba mulle praegu, hoolimata sellest, et ma olen neid ainult pildi pealt näinud.
JA NEIL ON KASS! JA KOER! kui lahe see on. ma sulasin kui ta ütles, et neil on kass. oh. kuidas ma oma Jossi igatsen.
ma olen elevil. tõesti olen. kogu see halb olukord. kogu see teadmatus on läbi. ma olin emotsionaalselt nii kurnatud. aga näed. saatus tahab, et ma siia jääksin. sellel kõigel on põhjus.
see on ainuõige. ma nägin selleks liiga palju vaeva, et pärast poolteist kuud koju minna.

aitäh kõigile, kes te mind toetasite. see tähendab mulle palju!

ilmselt nädalavahetusel uude koju. oh man. I'm so excited!


ja ma vedasin Shitheadiga täna kihla, et mu inglise keel on varsti tema omast parem. ja küll ta näeb. ma teen talle tuule veel korralikult alla!

everything has fallen into right pieces!

Day #47

panin täna korralikud pakid Eesti poole teele. ja paki saatmine on lihtsalt ajuvaba kallis. ma ei taha üldse mõeldagi sellele kui palju ma pidin välja käima. aga ilmselt olen nii õel ja paha et ei luba neil pakke avada enne jõule. kadi juba nurises. :)

ja. ilmad lähevad tõesti kiirelt külmemaks. alles praegu tunnen sellist külma nagu enne Eestist lahkudes.


aitasin kadit kooliga veits. ja ma ei saanud reaalselt mõnest eesti keelsest sõnast aru. kadi ütles, et mu laused on nagu suvalt ritta seatud sõnad. ja ma tunnen, et ma ei suuda end korralikult  väljendada. palju on asju mis on mul lihtsam öelda inglise keeles kui eesti keeles.

on palju kasu kui sa elad tugiisiku majas ja sul on temaga head suhted. ta soovitab peredele enne sind kui teisi. mis on teiste suhtes ebaõiglane, but life is unfair.

Day #45

aitasin Victorial täna palju kinke pakkida. oh kui tubli ma ikka olen. 

ja selline jõulutuhin tuli peale. mõelda vaid. kuu aega jõuludeni. isver. juba. 

Day #44

ma ei olnud ausalt öeldes hommikul üles ärgates päevast vaimustuses. magama sain eile alles öösel mingi 1-2 ja ärkasin veidikene enne poolt ühtteist. minu jaoks polnud see piisav. 

ma lootsin, et James seletab mulle ära kuhu minna, mis bussiga metrosse ja kõike muud. aga minu õnnetuseks oli selleks ajaks James välja läinud, kui ma talt seda kõike küsida tahtsin. kõik ei läinud plaanitult. aga tšill. helistasin Liale, et jään veidike vähem kui tund hiljaks. võtsin siis interneti lahti ja googeldasin. ja leidsin busside numbrid ja ajad. kuigi ma pean ütlema, et see bussi süsteem on siin imelik. bussiga sõitsin metro jaama mingi pool tundi. ja vahepeal on sadu peatusi ja peab ikka korralikult jälgima, et oma peatust maha ei magaks. 

metro peal tekitas minus hirmu üks mustanahaline nigga ja seda otseses mõttes nigga. kuulas oma musta räppi  kõvasti ja laulis seda kaasa. mulle ei ole räpi vastu midagi, muidugi pole see minu muusika, aga see mis tema kuulas, see oli minu meelest puhas jura. ja ma ütleks, et tal oli vähemalt 5 numbrit suuremad riided seljas. ta oli tõesti kahtlane. 

ma muidugi mainin järekordselt ära, et mul pole mustanahaliste vastu midagi. eile house partyl rääkisin ühe musta Au Pairiga Inglismaalt, kes on hästi tore.

metro keskjaama kohale jõudes ootasin Liat umbes 20 minutit. liiklus on ettearvamatu. ja see hetk kui ma teda silmasin, see oli nagu filmis. Lia oli nii rõõmus ja ma olin nii rõõmus teda nähes. ja mul oli selline tunne, et ta tõuseb kohe õhku. selline naljakas. ja kui ma teda kallistasin. oh god. ma ei suutnud uskuda, et ma olen temaga siin, Ameerikas, Washington DC's. ebareaalne. ta pole selle ajaga, mil ma teda näinud pole, teps mitte muutunud. ta on ikka sama vana Lia. ja kui ma mõtlen, et ta oli kunagi mu inglise keele õpetaja, siis on see nii uskumatu. juba kooliajal oli teda raske õpetajana võtta. mitte et ma teda praegu nii võtaks. lihtsalt imelik on mõelda. ta on alati olnud sõber, mitte õpetaja. ja see on tore. 

nii imelihtne oli temaga rääkida. ja kuidas ma vatrasin kõigest. oh. ta on imeline inimene. ja kuidas ma teda imetlen. 

ta ütles, et kui ma ära ei pea minema ja saan siin 21, siis me lähme klubidesse ja peame korraliku peo maha. ja kuidas see mulle meeldiks. 

ja muidugi läksime muuseumisse. ma isegi ei mäleta mis muuseum see oli,

aga ilmselt ajaloo muuseum või miskit taolist. 

kui me seda eksponaati vaatasime, siis Lia vaatas pilvi ja ütles, et need on ilusad pilved. 

ja ma naersin.

leidsime, et sinine nukk nagu väga ei kuulu nende hulka. liiga euroopalik

üks mees seisis nurgas ja visandas seda karu paberile. how cool is that!

see muuseum on lihtsalt üüratult suur.

diamonds

see on mingi maailma kuulus deemant. ja mingi üli suur. 

ma ei tea, mind jätab suht külmaks. 

kuigi muud kivid ja värgid mulle täiega meeldisid.

olime seal muuseumis äkki 2-3 tundi. ja selle ajaga käisime läbi alumise korrusse. ja teisel jõudsime käia ainult 2-3 näitust läbi. rohkem lihtsalt ei jõudnud ja kell pressis peale (kolmas korrus oli veel). üüratud muuseumid. 

pärast istusime pargis pingil ja jutustasime hästi palju. kuni tuli Evan ja me läksime ta õe kodu juures asuvasse parki (ma pole kindel kas kirjutasin selle lause õiges vormis). aga enne pidime kohustusliku pildi tegema. 

lubasin Liale, et kui ma siia jään ja mu inglise keel veel paremaks läheb, siis ehk blogin osaliselt inglise keeles, sest ta täiega tahaks teada mida ma kirjutan. we'll see that.

pargis oli mingi trummi õhtu või midagi taolist. kus lihtsalt suvalised inimesed tulevad oma trummidega sinna ja mängivad neid. see oli meeletu. see kuidas nad seda kire ja rõõmuga tegid, oh man, nii lahe. see energia ja feeling, seda on raske kirjeldada. 

pildi tegemisest jäi väheks. ja esimest korda tundsin rõõmu sellest, et mu kaameral on video režiim. 

ma pole palju videosid teinud, seega andke andeks mu liikumine ja ebaprofesionaalsus. mul on teine video ka, aga ma leian, et see on parem edasi andmaks seda feelingut. kuigi. olgem ausad. selleks, et seda feelingut saada peab kohapeal olema. aga midagi siiski. 

nii tore oli temaga siin kohtuda. ma poleks kunagi arvanud, et me kohtume siin. Ameerikas. 

tagasi sõidul oli ma meeletult väsinud. uni tikkus peale. aga ma ei saanud magama jääda. õnneks jõudsin ilusti bussile. aga nende peatuste jälgimine nõudis korralikku pingutust. ja naljakas oli see, et kui ma bussilt maha astusin silmasin ma James'i ja me kõndisime koos koju. ta ütles, et ta ei teadnudki, et ma ära olin läinud. 

täna oli siin tõesti soe. ja tundub, et kui on soe, siis panen mina end paksult riidesse ja vastupidi. ma pakun et 20C võis vabalt olla, aga pead ei anna. 

ja selleks, et kanda raha oma Eesti kontolt Ameerika kontole plekin ma täpselt 69 eurot, mis on meeletu summa ja minu ja vanemate jaoks kaotsi läinud raha. üle 200 euro lihtsalt ei saa makseid teha. mis minu meelest sakib. seega pean tegema kolmel päeval ülekande, igal korral maksan 23 eurot vahelt. kuradi kavalad. 

vähem kui nädala pärast on kõik selge.