Day #333

ma sirvin siin olles tehtud pilte ja see paneb mind mõtlema kui palju on ikka selle 11 kuuga siin juhtunud, kui palju ma teinud olen. see paneb mind naeratama. pliksid on kasvanud suurteks tüdrukuteks. ja uskumatu, et nad lähevad teisipäeval kooli. noorimal on esimene koolipäev. ma ei suuda uskuda. ta on nii suur tüdruk.
11 kuud. peaaegu aasta. wow

üks kummaline vahejuhtum oli siin paar päeva tagasi. ma ei paterda oma eraelust avalikult. nii vähesed teavad tegelikult mis mu eraelus on. ja kummalisel kombel sain ma kellegilt ähvarduskirja internetis, kusagilt jumala lambist saidilt, kus lubati mind ära tappa kui ma ühest inimesest eemale ei hoia. ja ajati jumala palju jura. aga kummaline on see, et too isik, kes see ka siis ei olnud, teadis mu perekonna nime. mida ma ei ole kusagil avalikult avaldanud. teadis mu õe nime, kohta kus ma elasin (facebooki andmed) ja teadis inimese nime kellega mul isegi facebookis midagi ühist ei ole ja keegi ei saa isegi seda kõike teada. ma lihtsalt ei oska ette kujutada kes võis midagi sellist mulle teha? mis eesmärgiga? muidugi saatsin ma sõnumi inimesele kellest mul kästi eemale hoida, et mis toimub. tol hetkel kahtlustasin ma kõiki. ja järgmisel päeval sain temaga kokku ja me kõik koos tema korterikaaslastega üritasime välja nuputada kes see võis olla, ent midagi nagu väga välja ei nuputanud. see on nagu nii müstiline kuidas keegi mu eraelust nii palju teada võis. kes olen siin mina, et mulle sellist haiget nalja tegema hakata?!
ma ei taha detailidesse laskuda siinkohal.

pikk nädalavahetus on tulemas. yay!



me: "when u are a kid, u wanna be a grown up, and when u are a grown up, u wanna be a kid" my 5 year old host kid: "what the heck, that doesn't even make sense!"

she's so funny! I love her!

Day #327

jõudsin eile Floridast puhkuselt tagasi. selline mitte midagi teha tahamise päev oli. aga ma arvan et ma olen selle ära teeninud pärast seda ringi trallimist. aga läksin ikka sõbradega ühele välikontserdile. ja kuskil öösel kella 3ni-4ni istusime sõbra juures, mis oli ülitšill. ja ma olin sellest tervest nädalast nii väsinud, et ei suutnud oma kahte sõbrantsi koju sõidutada, mistõttu mu sõber sõitis minu eest. ma olin kõrval ja üritasin ärkvel püsida. ja ma isegi ei suutnud koju sõita, hoolimata siis sellest, et ma elan temast 5-10ne minuti sõidu kaugusel. ma ei suutnud. kuna mul kursus hommikul vara oli siis ärkasin kell 7 üles, sõitsin koju ja tegin asjad korda ja läksin. oma paari tunnise unega, mis oli siis kohutavalt väsitav. aga kursus oli lebo. ja see oli viimane ka.
valin pilte välja ja kirjutan korraga. sest ma arvan, et nii on emotsioon suurem.

esmaspäeval algas meie sõit varahommikul DC'st Chicago'sse ja sealt siis lennua vahetamisega Orlando'sse.
kas te kujutate ette kui palju ma rõõmustasin paljalt palmipuid nähes. oh. nii vahva. aga kuumus on seal kohutav. ma ei liialda kui ütlen, et nagu saun. õhku pole. regulaarselt 40C kuumust ja tuult pole. see lihtsalt on tõesti nii kohutav.
rentisime paariks päevaks auto. mina. sest ma olen 21 ja nemad on 20. ja ma ei taha mõeldagi kui idiootselt kallis see sellepärast oli, et ma 25 pole. ma pole üldiselt sellistes suurtes linnades suurem sõitja. asi pole selles, et ma ei saaks hakkama või miskit. pigem just selles et kohati on siin sõitjad kohutavad (kes on pidevalt mu blogil silma peal hoidnud siis ehk vast mäletab, et ma tegin oma load siin 20$, ühe päevaga ja ei mingit eelnevat koolitust). aga see ei olnudki miskit hullu. ma alahindan end alati. tulin suurepäraselt toime. mis prantsuse plikse üllatas oli see, et ühel ristmikul rippus oma 20 valgusfoori.

motell mille me broneerisime oli üllatavalt normaalne. arvestades seda, et hind oli siis 8$ ööpäev näkku. konditsioneer oli kohati nii maksimaalne, et tuba oli nii külm, et pidid sokke ja pusa kandma. aga nii vahva retseptionist oli. puhus meiega juttu päris pikalt.

kui me kohale jõudsime siis sättisime asjad ära ja läksime basseini ujuma. ja kui paganama hea lihtsalt see oli. vaatad kuidas teavas tumeneb ja sa lihtsalt naudid basseini. mida rohkemat oleks tahta osanud.

ma ilmselt ei maininud, et meil polnud sinna minnes mingeid plaane, et mis me need paar päeva siis ikkagi teema. teadsime ainult, et ühe päeva teeme rannapäeva. ja kõik. spontaanne.

teisipäeval ärkasime vara et sõita ookeani äärde randa. sõitsime randa umbes 2 tundi. ja selle veetsime mõnusalt Alicia mp3'st muusikat kuulates. meil on lihtsalt super klappiv muusika maitse. laul laulu järelt lihtsalt laulsime kõvasti kaasa. ja mind isegi ei huvitanud, et ma ei ole kes teab mis super laulja. ma lihtsalt nautisin seda.
kohutav kuumus. kohutav. käisin esimest korda elus ookeanis ujumas. kui vaimustuses ma sellest olin. nagu väike pliks. ega siin polegi vist väga midagi imestada kui ma palmipuid nähes juba rõõmust hüppan. ühte asja ma ütlen, et ookeani vesi on tohutult soolane. ikka vahest lained pritsisid ja siis said ikka korralikult. nagu oleks lusikatäis soola suhu võtnud.
päevitada väga ei saanud, pidid vahepeal varju minema. nii kohutav on see kuumus seal. siinse kuumusega olen juba suhtkoht harjunud. aga seal. pshh. ja no nii me siis lõpetasime päeva kõik üleni põlenud. teisipäeval käisime rannas ja täna on reede ja mul on ikka päikesepõletus.

okei. kolmapäeval oli selline lebo. õhtul käisime väljas klubis. ja no tõesti head muusikat tuli. selline 2000 algus või isegi vahest veits vanemat. aga nii kift oli. tantsisin ühe tüübiga Michael Jackson'i Beat It. korralikult sai ikka tantsu vihutud. selline hästi sõbralik ja armas mälestus on sellest.
kell oli päris hilja oma pool kolm juba (klubid suletakse kell 2 öösel) kui me auto juurde jalutasime ja muidugi hakati ikka juttu ajama. lobisesime Kanadalastega ja nad ikka ütlesid kui lahe, et me kõik nii eri rahvustest kokku saanud oleme. ja tüübid oli limuga. ja oli see alles limu. nad kutsusid meid endaga kaasa pidutsema. suur eramaja, bassein. ja kõike muud. ja kurja, et meil järgmisel päeval teemapargi külastus oli. ütlesime ära.


kuna Disney park on meeletult rahvarohke ja inimesed ootavad isegi 3-5 tundi, et ühele atraktsioonile sisse pääseda, otsustasime Universal Studio kasuks, mis polnud sugugi halb. kahe pargi külastus oli siis. lisan ilmselt tohutult pilte. usute või ei aga endist lasime ühe korra pilti teha ja see ka oli kohutav pilt. aga niisama tegin pilte koguaeg. kõik oli lihtsalt niii ülivägev. Transformerite sõit oli mis hästi meelde jäi ja kift oli. Muumia. oh. see oli niiiiiiiiii kift. karjuda sai ka. Harry Potter'i maa oli mõlemal poolel, ühel poolel suurem ja võimsam kui teisel. ja selleks, et teisele poole saada pidime Hogwarts express'iga sõitma. ja te lihtsalt ei kujuta ette kui reaalselt see kõik tehtud oli. nagu filmis. isegi see, et lähed läbi seina rongijaama. Harry Potter'i maa oli kindla peale mu lemmik.
kuskil atraktsioonil käisime kus see atraktsioon käis veest läbi. ja ma jäin suhteliselt kuivaks, kuigi olin esireas, aga märkasin pea ära pöörata. ja kui ma Aliciat nägin. siis tal oli selline surmtõsine nägu peas "wtf did just happen" siis ma lihtsalt purskasin naerma. ta oli lihtsalt üleni märg. nagu oleks duši all käinud. ja kuidas me kõik lihtsalt naersime ja mõnitasime teda. te oleksite pidanud ta nägu nägema. hindamatu.
ma pole kunagi korralikul ameerika mägedel sõitnud. ja Alicia vihkab neid. või noh ta ütles, et ühel korral oksendas ja ta ei tunne mugavalt sinna minnes. sõitsin siis Joannaga. ja kõik 3 suurt käisime läbi. ja see oli no nii hirmus aga niii lahe. ma lihtsalt nautusin seda nii palju. viimane oli kõige jubedam. palju järske tõuse ja langemisi. kurk oli õhtuks käre.
Simpsonid olid nii lahedad. ja laste maa. kui palju tööd selle taha on ikka pandud. see lihtsalt kõik näeb nii suurepärane välja.

kõndisime ringi oma 10 tundi.

oleksin pilte ka lisanud, aga laadis kole kaua ja ma lihtsalt ei viitsi oodata.

Day #321

mulle ei ole päris kohale jõudnud, et homme sõidan Floridasse puhkama. sellist puhkuse tunnet pole. ma olen lihtsalt jube väsinud ja hommikul on ilmselt varajane ärkamine. 

täna käisin esimest korda komöödia shõud vaatamas. ülikift oli. selline korralik elamus. 

kell on palju aga ma ei tea mis kell ma ärkama pean ja nii palju on veel selgusetu. pakkimine on vaja lõpetada. ma vihkan seda pakkimist nii tohutult. 

aga ma ei muretse. kõik läheb hästi. 

Day #314

Yeeey! Nädala pärast lähen Floridasse puhkusele! Ma ei suuda ära oodata!!!!

Day #312

nii meeletult kiire on olnud, et polegi jõudnud midagi väga teha.
ma üritan mitte väga sogada. pilte väga pole lisada, kõik kes te mu blogi jälgima olete jäänud siis ilmselt olete fb'st pilte näinud. midagi väga juurde vaatama ausalt öeldes ei viitsi.

näha seda kõike uuesti pärast pooleteise nädalast eemal olekut oli naljakas. ma poleks osanud arvata, et tagasi tulemine võtab veits harjumist. see nagu oli kodu ja nagu ei olnud. hästi kummaline tunne oli alguses.
jagasin perele kingid. Kadi ikka otsis postkaarte seega oli mul omajagu postkaarte kaasa võtetud. andsin host emale paki Eesti postkaarte meie linnadest, ja pärast õhtul ütles ta, et ta ei osanud arvata, et Eesti nii ilus on. ja kui paganama rõõmsaks ja uhkeks mind tegi.

see nädalane kodus olek pani mind mõtlema, et kas ühest aastast siin poleks piisanud. kui ma alguses ei suutnud kohaneda, siis lõpuks suutsin end juba seal jälle elades ette kujutada. ja kui paganama raske oli lahkuda. ma mõtlen kas ma ikka tahan ja suudan seda tööd aastakese veel teha. ja ma olen kõhklema hakanud. osa minust tunneb et üks aasta seda tööd teha on rohkem kui küll. aga ma ei tea. ehk on see lihtsalt sellest tingitud, et praegu on suve vaheaeg ja nad on ikka suhteliselt palju minuga koos. 2st septembrist algab kool ja siis lastega koos olemist kui sellist on siis umbes 4 tundi päevas (esmaspäeviti rohkem, sest esmaspäevad on siin lühikesed päevad koolis) aga siiski, hoolimata siis sellest et mu host ema ütles, et mu graafik muutub, ei tohiks see olla miskit hullu. mis oleks super. ainult paar nädalat veel. ja hei. kui mulle tõesti tundub, et on kõik, saan alati koju tulla.

metroo avamisega on mu elu siin palju lihtsam DC'sse minekuga. sõidad 5min metroojaama, rongile ja 45min sõitu ja DC's. lebo. aga selle tõttu olen ma pidanud kauem töötama kuna rongid ei sõida nii nagu varem. ja päeva lõpuks olen lihtsalt nii läbi.

nv'l käisin sõbrantsidega klubis. hästi vahva oli. üks klubi oli no nii puupüsti täis et sa ei saanud väga tantsidagi. ja seal olid u 80% mustanahalised ja 15% asiaadid ja 5%muud rahvused. ja muusika ei olnud kohe üldse mitte minu maitse. aga vahva õhtu sellegipoolest.

reede õhtu ma tõesti ei mäleta mida ma tegin.
pühapäeval sain prantslasest lapsehoidjaga kokku ja siis mu sõber tahtis, et ma tutvuksin ta ühe hea sõbraga, kes Californiasse elama läks järgmisel päeval. vahva oli. ja me istusime kolmekesi järve ääres ja kummalisel kombel me viskame kohutavalt palju nalja mu sakslasest sõbrantsi üle ja siis ofc, lõpetasime õhtu sakslasest sõbrantsi seltskonnas, mille üle ma lihtsalt meeletult palju naerda sain. mu sõbrad kohe nii armastavad üksteist.


enne kui ma Eestisse puhkusele läksin, siis mingil hetkel ma tundsin, et ei suuda inimestega korralikult suhelda, ei suuda end avada. tundsin, et mul on vaja Eesti puhkust selle jaoks, et inimestega siin paremini suhelda. et laadida oma akut seal eelolevaks. ja ma ei tea kas see võib tõesti olla sellest tingitud, et Eestis sai käidud, aga ma tunnen, et mul on kuidagi palju lihtsam inimestega suhelda. kuidagi palju vabam on. ehk oli lihtsalt mingi loll periood.

tüdrukud ütlevad vahest ikka, et "Tiiu, mul on igav, midagi pole teha. mõtle midagi mida me teha võiksime" ja siis ma lihtsalt hakkan neile totakaid ideid välja pakkuma. näiteks ükskord ütlesin, et tavai, teeme nukukäru jooksuvõistlust. ja siis ma võtsin nukukäru ja kärutasin mööda maja ringi. ja siis nad ikka vaatavad, et kui totakas ma olen, aga järgmisel hekel plaanisid nad juba seda nukukäru võistlust teha. ja siis ma lihtsalt naersin ja ütlesin, et seda ma küll pean filmima. aga kahjuks pidime host vanematele järgi minema. ja üleeile ma viskasin nalja, et teeme Eesti fänklubi. ja siis me tegime ka. ma lihtsalt ei mõtle, et nad võiksid neid totakaid ideid tõepähe võtta, mis on iseenesest jube vahva.  ma naljatlen nendega koguaeg ja siis nii palju on hetki kus nad vaatavad mulle a'la sellise kulm kõveras pilguga otsa "Tiiu, on sinuga ikka kõik korras". ma olen tõesti totakas. aga nad armastavad mind sellisena. nad armastavad mu nalju.
allpool pildilt on näha kus mul otsaees on Eesti kleeps. lihtsalt enne värvimist kleepisin selle sinna ja siis tüdrukud kui seda nägid vaatasid mulle kummalise pilguga otsa ja siis hakkasid naerma.

"Clumsy Tiiu" ma pole kunagi arvanud et ma clumsy olen.

käisime täna mänguväljakul. ja ma reaalselt lasin lastega liugu ja turnisin nendega ja jooksin mööda seda väljakut ringi. why? ma ilmselt olen suur laps.

noorim tüdruk ütles mulle ükspäev, et ta tahab Eestisse kolida.  ja on mulle mitmeid kordi öelnud, et tahab minu moodi olla.

crazy art with girls.

kes ütles, et näppudega värvimine ainult lastele on?
lihtsalt mimgi suvakas pilt.

ja tüdrukud muidugi ajasid mind oma värvitud kätega mööda maja pärast taga.

seriously?!

ainult Ameerikas

Au Pairide sünnipäeva pidu

minu kõige suurem Eesti fänn! 

pildiraam mille ma kingivahetamisest sain, mis seisab mul öökapil. 

Marju ja minu pilt vaatab mulle vastu sealt.

ja tegime ka käepaelu.

otsustasin pildid seinale panna. 

peaks nagu rohkem pilte ilmutama, et seina rohkem katta.

Eesti klubi pliksidega

totakas Tiiu 

mu aknavaade

reede lazy õhtu Lotte seltsis. 

ikka ei oska midagi lühikeste juustega midagi peale hakata. nii harjumatu, aga pliksidele õudsalt meeldis.

ja nüüd ongi nii, et nädal veel töötada ja siis on jälle nädalake puhkust. jess!

ja ometi on mul homme vara vaja ärgata, et kursusele jõuda. 3 laupäeva ja siis on kõik. nii tüütu.

ja ometigi on mul nii hea meel siin olla. 

kes oleks osanud arvata, et mul keegi selline siin on.

oli see vast pikk postitus.