Day #636

täna ongi see päev, kus ma istun lennukisse ja sõidan Eesti poole teele. minu USA seiklus lõpeb siin. ma võtan endaga kaasa meeletult palju häid mälestusi. suurepärased sõbrad üle terve maailma. minu pliksid.

ma olen selle aasta ja üheksa kuu jooksul nii palju kasvanud ja õppinud meeletult palju. see on olnud fantastiline aeg. ma ei kahetse siia tulekut hetkekski. üks parimaid otsuseid mu elus. see ei ole olnud lihtne. eemal olla perest ja sõpradest on suur väljakutse. on olnud aegu, kus ma tahtsin kõigele käega visata ja tulema tulla. aga ometi jäin. kui ma poleks sellele kõigele võimalust andnud poleks ma tutvunud nende vapustavate inimestega, kes on mu südame külge kasvanud. ma ei kujuta ette kuidas ma ei näe neid enam igapäevaselt. elu paiskab meid üle terve maailma jälle laiali ent ma siiralt loodan, et me kõik kohtume peagi.

esimest korda panen siis siia pildi oma pliksidest

ma armastan neid nii meeletult palju!!!!

love these people!

 osa minust ei suuda ära oodata millal jalg oma armsale kodumaale astuda saab. aga osa minust on nii meeletult melanhoolne. see koht on olnud mu kodu nii pikka aega. see on see koht, kus ma õppisin nii palju endast ja kasvasin meeletult. ma ei taha mõelda, et ma lihtsalt jätan selle kõigega kohe kohe hüvasti.ma hakkan oma plikse meeletult igatsema. ma ei kujuta ette et ma ei sõida enam neid samu radu ega satu enam meie armsasse Reston Town Center'isse mida ma ometi nii meeletult armastan. 

 ma ei suuda uskuda kui kiirelt on aeg läinud. ainult loetud tunnid ongi jäänud.

ja osa minust kardab seda koju tulekut. kardan avastada, et palju mu lähedased sõbrad on mu jätnud. kardan, et ei suuda sisse sulanduda. 

mul on meeletu hirm. ..

ma poleks elu sees uskunud, et ma tõsiselt teen oma suure unistuse teoks. elada välismaal oli minu jaoks midagi maagilist. midagi mida mu hing ihkas nii meeletult. ja see on vapustav mida kõike maailmal pakkuda on. see on rikastav ja ometi mõjub nii värskelt. kõik on uus. hüppad pea ees tundmatusse vette. sel kõigel on ka oma halvad küljed, ei saa head ilma halvata. ma polnud siia tulles mitte midagi selgelt läbi mõelnud. ma ei kaalunud seda pikalt nagu nii mõnigi seda tegi. ühel päeval lihtsalt läksin koju ja otsustasin proovida. mul polnud minegid ootusi siinse suhtes. ma olen tundnud end siin nii meeletult õnnelikuna, sellisel moel nagu ma kunagi seda varemalt tundnud polnud.

kodu ei saa kunagi olema see mis ta oli seda enne ära tulekut

see on seda kõike väärt. soovitan kõigil kel vähegi soov on seda proovida.

mul on kohutavalt raske siit ära minna. aga on aeg. 

aitäh kõigile kes vähegi mu tegemistel silma peal hoidsid ja kaasa elasid.

on aeg kodumaale naasta, et oma elu seal alustada.

näeme peatselt!!!!

love, 

Tiiu

Day #634

okei.
2 päeva veel.
kahe päeva pärast istun ma lennukisse, et Eesti poole teele asuda.
ma ei suuda ikka seda uskuda. mulle tundub, et ma näen seda unes.
ma olen seda nii kaua oodanud. olen olnud nädalaid suures ootusärevuses.
seda kuni eilseni kui ma perega väljas õhtust söömas käisin.
see kui nad mulle need armsad kingid andsid. kui ma selle kaardi avasin ja seda lugema hakkasin oli lihtsalt kohutavalt raske mitte nutma hakata. see kõik tegi selle lahkumise nii reaalseks.
ja nüüd. nüüd ma lihtsalt tunnen, et aeg libiseb käest. tunnen end kohutavalt kurvana. ma pole pakkima hakanud. täna võtsin ainult pildid alla ja mu tuba näe nii tühi välja.

hakkasin juba arvama, et lahkumine saab minu jaoks üli kerge olema.
aga praegu. praegu on see kõike muud kui kerge.
ma ei taha koju tulla. see kõik on nii raske.
minu pliksid.
see kõik on nii raske.
ometi ei suuda ma ikka uskuda.

Day #626

eile oli tegelikult silent disco, aga kuna mul üks sõbrants rääkist meile sellest festivalist kus mängis 3 Doors Down siis kohe otustasime festivalile minna. kuigi ma kujutan ette et silent disco võis päris lahe olla. festivalil oli üks koht kus oli ka oma osa silent disco mis tundus kummaliselt lahe olevat.
aga ei festival oli tore ja kontsert oli super ägeeee!

ja täna oli mul viimane cluster meeting. ainult natuke veel ongi jäänud. 

nüüd ongi see aeg millal kõigiga hüvasti jätma tuleb hakata

Day #622

mida päev edasi seda rohkem on mind hirmutab kuidas ma nii palju asju ära jõuan teha.

käisin sõbraga lasupäeval Shenandoah's matkamas. nii meeldib see koht ja tahtsin ühe korra ära käia enne kui koju lähen, ja saingi. tahtsin küll muud matka teha, aga see ei ole mu põlvedele hea. aga jaa. hästi palav oli. niiskus protsent on siis meeletult kõrge. ent saime seal kose all ujumas käia mis oli nii ideaalne. vesi oli karastav. 

ja pärast tagasiteel nägime ussi tee peal. see susises ja krõibises. tal oli mingi asi seal saba otsas mis tegi häält. ja mul sõber läks mingi täiega lähedale ja tegi pilte ja lasi minu ja kaks teist matkajat mööda. ütles et ei kartnud ka. ma tardusin kui nägin. mõtlesin hetkeks kaamera välja võtta ja pilti teha, aga olin kergelt keskendunud sellele, et sealt koju ilma ussi hammustusteta tagasi saaks. aga sõber tegi pilti ja saatis mulle, mis on allpool mul ilusti ka ülesse laetud.

ja kuna ta on süürlane ja seal oli väike külake nimega Syria, siis ta muidugi viis mind sinna mäenõlvale kus avanes vaade külale. hästi mõnus.

mu listis kus enne koju minekut veel ära käia oli Washington National Cathedral. uskumatu, et ma olen siin peaaegu, et kaks aastat elanud aga pole kunagi seal käinud. 

aga see arhidektuur lummas mind. see kõik oli nii vapustav. mulle nii meeldib arhidektuur üleüldiselt ja näha midagi sellist, woah!

aga see on siin muidugi Euroopa koopia. mingi paar sada aastat vana äkki. 

 

nii meenutas mulle Pariisi Notre Dame, kuigi välimus on ikka teistsugune.

 ja sõitsime mööda Washington'i Eesti suursaatkonnast. 

alati nähes Eesti lippu tekib selline kodune ja uhke tunne!

varsti!!!

 ja siis Islamic Center of Washington.
mis oli nii omapärane ja ma tahtsin vähemalt ühe korra ära käia.
aga ma pidin pea salliga ära katma ja suure riide peale panema, sest reeglid nõuavad seda. ja kuna ma ilmaasjata sinna ei läinud siis panin ka selga. aga nii kummaline oli kanda seda.

ja viimasena Franciscan Monastery.
ma arvan et kolm erisugust kirikut ühe päevaga oli ka minu limiit. nii huvitavad kui need ka ei ole, on üheks päevaks see piisav kogus.

                                                                                           Eesti keelt polnud ;( üllatus üllatus. aga kõige lähemal oli soome keel.

aga neil oli Leedu keel ka seal.

 

nagu muinasjutt

ja nüüd läheb kiireks kõigega. loetud nädalad jäänud.

olen nii väsinud nii paljude asjade tegemisest 

Day #614

okei. oleks vist aeg järgmine blogipost teha. 

pliksidega on palju igast asju tehtud saanud ja ma tõesti naudin nendega koos olemist. võtan viimast. 

kuna see nädalavahetus oli Memorial Day nädalavahetus ja esmaspäev oli riiklik püha siis oli 3 vaba päeva jutti. sõbrad läksid mul Nashville'sse kus ma varemalt käinud olen, seega ei hakanud kaasa minema. ja no mul üks sõber pakkus randa minna. pühapäeval minna ja esmaspäeval tagasi. tapvalt 7h sinna ja 8,5h tagasi. mis on kahe päeva kohta meeletult palju sõitmist. miks me kuhugi lähemale randa ei läinud? ta ütles, et see populaarne rand siin lähedal on alati meeletult inimestest pungil ja ega ma ka ei tea. 

läksime siis Myrtle Beach mis asub South Carolina's. 

ja no pshh savi. sinnasõit oli super. ei mingit liiklust ega midagi. 

nii kummalised autod ikka vahepeal :D 

ainult Ameerikas 

 sik-sakiline ranna panoraam. 

hoolimata sellest kui tugev mu päikesekreem ka ei olnud, sain ikka korralikult ära põletud (vale vorm on sõnal aga ma ei tea kuidas see õige on). 

aga ookean oli tõesti soe. ja lained on seal lihtsalt meeltult metsikud. ujumisest ära üldse unista. juhul kui sul pole probleem vahepeal seal meeletus soolases vee all ära käia. 

aga ja. hästi mõnus oli.

nagu mul sõber naeris et valge inimese probleemid see päikese käes ära põlemine :D

ja siis õhtul käisime Myrtle Beach Broadwalk'il. jalutasime rannas ja tegime väiksed dringid. iseenesest polegi seal nagu midagi peale selle. 

ja mis seal kandis hästi teistsugune on, on see et seal vuravad igasugused mootorrattad ringi. hästi omapärased. värvikirevad. tõesti igalpool. siin minu piirkonnas ei näe seda nii palju. mõni üksik. aga seal oli tõesti ikka suur enamus.

ja siis mõned pildid ka.

  mis värk on nende autodega et kummid nii naljakalt suured all. nagu ämblik :D

ja jälle olen nädalakese lähemal koju tulekul.