Day #452

mõned üksikud pildid mille kaamerast pilte arvutisse laadides leidsin. blogiposti selle kohta olen ilmselt juba teinud, seega ei näe mõtet sellel pikemalt peatuda.

ma ei mäleta kas ma olen kirjutanud kuidas mul autoga hullud probleemid on. ilmselt olen. sirivisin läbi. ja ühesõnaga üks kord oli nii et pärast trenni hommikul ei saanud sõbrantsiga jõukast kuidagi ära. ootasin 2 tundi et pere isale sõnum saata. jaa. loll olin et kohe ei saatnud. aga noh. tagantjärele tarkus. sõitsin sõbrantsiga bussiga koju ja pere isa lasi auto ära vedada. 

ja noo siin ei tee sa autota väga midagi. tundsin et olen nii kinni. kõik on siin ikka suhteliselt kaugel kui jala kõndida. oma tund sinna. kaks tundi sinna. ja pimedas pole siin tänavavalgusteid välja arvatud siis kesklinnas. ja no ma ikka naljalt ei kõnni pimedas siin. 

aga noh sõbrants oli nii tore ja temaga ikka käisin igalpool. mis oli temast armas.

see juhtus siis üks esmaspäev ja auto oli tagasi reede õhtul.

okei.

kõik tundus okei olevat. 

oma poolteist nädalat. 

kuni eilseni kui ma sõbrantsiga Great Falls Park'i jalutama ja pilte tegema läksime. ja kui aeg oli pimedaks minemas (park suletakse siis) ja meil oli õhtul pliksidega väike jõulu istumine ja oli vaja koju minna, siis auto ei läinud jälle tööle. 

ja kuidas ma siis Eesti keeles vandusin selle auto pihta. 

vastik on käia igalpool kartes et jääd kusagile kinni. 

see on lihtsalt üks neist asjust mis lisaks teistele asjadele kuhjub ja pealtnäha mitte midagi hullu (või noh on küll hull) ja siis sa lihtsalt ei taha enam midagi teha ja argh. ma olen lihtsalt väsinud selle kõigega tegelemast.

that's all.

ja auto jätsin ma sinna pärast pere isaga telefonitsi rääkimist. sõbrants tuli võttis meid peale ja sõidutas meid koju. 

ja pere ema ütles, et täitsa hull, et auto käis just paranduses ja nad kulutasid 3000 dollarit et auto korda teha ja mul oleks millegiga sõita. nad ei süüdistanud mind ega midagi. lihtsalt ütlesid et nad pahased selle auto värgi peale. et ma ei peaks end halvasti tundma. 

ja ma ei imestaks kui nad ei lase seda autot enam ära prandada, mis osalt hoiaks ära selle et ma kuhugi kinni jään ja ei karda auotga kusagile sõita. aga teisalt. teisalt on raske mitte autota siin olla. see oleks lihtsalt kohutav kinni jäämise tunne. ja ma olen nii elav ja igal pool käija. 

palju planeerimist on vaja teha. nii palju asju on lahtised. 

jõulud sakkisid. ma ei taha isegi sellele pikemalt peatuma jääda.

aga ilmad on tõesti soojad. täna sain ilma jakita käia. 

ja see ikka ja jälle üllatab mind.

Love, Tiiu

Day #441

sain oma Eesti paki kätte. ja no see tegi mind nii rõõmsaks. mingil hetkel lihtsalt rõõmsast olekust hakkasin ma nutma. see on see hetk kus sulle jõuab kohale et need on järjekordsed jõulud perest eemal. that moment hits you hard. ehk olen üritanud seda igatsusetunnet eemale peletada. aga nüüd pole sellest pääsu. ja ma valetan kui ütlen et on kerge ja mul ei teki tahet koju tulla. aga ma üritan järgmist nädalat võtta suvalise nädalana. praegugi on nii meeletult raske. 

neil jõulude ajal tahaks ma lihtsalt pea liiva alla pista ja välja tulla alles siis kui kogu see jõulu pralle läbi on. 

aga. 

mul ei ole sellest pääsu.

näha kuidas kõik on oma perega koos. ja sina. sa lihtsalt jõlgud. tunned end viienda rattana vankri all. 

aga ma saan hakkama. üksi.

Day #435

mul oli ülivahva õhtu.
oeh.
mu esimene kokkamise tund. 3 käiku. Vahemere köök.
mm nii hea oli.
sain palju naerda.
kui õnnelikuks mind lihtsad asjad teevad. ja nüüd. nüüd ma ei suuda naeratust oma suult pühkida.

pidin tegelikult täna õhtul töötama, aga ütlesin pereemale et mul on see kursus. ja siis nad nihverdasid nii ära et ei pidanud töötama, mille eest ma nii tänulik olen.

üks asi mis oli mu bucket list'is, mida ma nii tõsiselt kunagi ei võtnud, ent ometi saan linnukese kirja panna.

jah. ma olen õnnelik. kuidas ma saangi mitte olla? mul on suurepärased sõbrad siin. mul on super pere Eestis ja meeletult kallid ja super sõbrad Eestis. ma igatsen teid.

ja ma ei tea kuidas ma nüüd magama jääda üritan.

kes oleks uskunud, et ma selliseid asju siin teen.

täna õhtul uninun ma hästi.

love, Tiiu

Day #435

mul pole aega olnud, et siia kirjutada. aga ma üritan kokkuvõtvalt midagi kirja panna. 

ma ei mäleta kas ma olen kirjutanud Annual Reston Holiday Parade'ist. see oli päris vahva. paraad nagu paraad ikka. nii tavaline kuidagi, ehk olen liiga paljudel paraadidel käinud viimase aasta jooksul. 

Ameerikas on lipud nii teemas. alati ja igalpool. 

ja väike kelluke ka anti pihku.

India toitu sai proovitud vahepeal. ja see oli lihtsalt üli üli üli vürstikas. aga selline tore maitseelamus. proovimist väärt kindlasti.

ja siis käisin bowlingut sõbraga mängimas. ja esimese roundi ma võitsin pika puuga. ta küll ütles, et lasi mul võita, aga no ma ei tea, ma olin ikka päris hea. 

naljakas, et täpselt aasta tagasi käisin ma temaga viimati bowlingut mängimas ja nüüd jälle. 

suutsin end mässida ühte suurde jamasse vahepeal. aga sain selle lahendatud. ja nüüd on kõik hea. see on mingi kolmas kord kus ma oleksin pidanud pere vanematele ilmselt asjust rääkima, et oleksid nemad aitada osanud, aga ma eelistan oma probleeme ise lahendada, ilma et kedagi sinna sisse segada. 

mul on hea meel et kõik õnnelikult lõppes. 

sel esmaspäeval käisime pliksidega pakke Euroopasse saatmas. ma arvan, et mu pakk kaalus u 7,5kg. igast jõulukingid ja osa asju saatsin Eestisse mida mul vaja pole. ühe kohvriga ei tule ma elusees tagasi. ja kui ma mõtlen ja vaatan kui palju mul siin asju on siis ma ei kujuta ette kuidas ma selle kõik kaasa tarin. osa asju olen juba plaaninud siia jätta ja ära anda. aga me saatsime pakid Poola posti teenusega. mis on siin odavaim. ilmselt tava posti majas (sorry, ma ei tea kuidas see Eesti keeles on) oleks pidanud maksma ilmselt kordi rohkem. aga see oli täitsa soodne ma ütleks. see oli nagu Poola toidupood ja posti värk üheskoos. pliksid ostid Kinder šokolaadi mida siin müügil pole tavaliselt. ja no nii hea kodune tunne oli :)

aga mul on hea meel, et paki koju saata sain. 

kuigi kui nüüd aus olla ei taha ma mitte mõelda, et järjekordsed jõulud ilma pereta. aga ma üritan sellele mitte mõelda. ja tunda rõõmu jõulude üle. millest ma sel aastal eriti vaimustuses olen kummalisel kombel. 

ja meie jõulupuu kodus. nii hea kuuselõhn on toas. 

    ja minu kullakalli Reston'i kuusepuu keskväljakul. ma nii armastan seda linna ja seda kohta üldse. alatihti mõtlen, et kuidas ma ükskord selle koha jätan ja ilmselt ei tule siia kunagi tagasi (kui peaksin tagasi USA'sse tulema kunagi külastaksin kohti kus ma varem käinud pole), et ei kõnni neil tänavatel. ei sõida neid teid. see teeb mind ütlemata kurvaks. see koht on mu külge nii kasvanud. ma armastan neid inimesi siin. but I guess see on see hind mida sa pead maksma selle eest, et oled nii seiklusjanuline ja maailma näha tahtja, ja mul pole kahju. ja nüüd see tuli. tuli kus ma täiega mõtlen koju tuleku peale. mind hirmutab see mõte meeletult. mu elu siin on lihtsalt niivõrd kiire ja hästi palju teen koguaeg ja käin igalpool. kardan, et seal ma lihtsalt ei oska enam. aga ma ei suuda ära oodata millal ma teie armsaid nägusid näen ja kõiki kallistada saan.
pshh. omal on siin olla kõvasti aega, aga juba mõtlen kõige peale. vahest ikka.

käisime ka batuudi pargis pliksidega. mis on ülimalt vahva. aga millegipärast mu põlved ei anna asu pärast seda enam. kunagi põhikooli ajal oli mul probleemid põlvedega, et ei saanud teatud asju teha. aga see kadus ära. ja kõik oli ilus ja tore mitmeid aastaid, kuni praeguseni. ma ei saa oma gym tundides korralikult kaasa teha ilma, et põlved valutaksid. ja seal on palju hüppamist ja ringi tatsamist. aga ega see mind ei takista neid kõiki asju tegemast. veits ebamugav on, aga elan üle.

jaaaaa Wolf Trap Holiday Sing Along teist korda. ja no nii vahva oli. ei teadnud tervest portsust vist kahte laulu. ja no muidugi pidime silly pildi tegema. :)

ja kui me pühapäeval poodidesse läksime siis nägime nii kummalisi jõuluehteid. no mis jõuluehe see kurgiga on?! ainult Ameerikas. 

ja läksime kunstitarvete poodi (mida ma niiiiii armastan ja sain endale ülisoodsalt scrapbook'i. finally!) siis kuidagi naljaks tuju oli ja ma ümisesin terve päev ühte jõululaulu viisi mis teistel ka kummitama hakkas ja nad mind ikka koguaeg kirusid et ma seda ümisesin. vahepeal hakkasime kõik kolm seda koos laulma ühel ajal. lol. ja no me Kristiniga leidsime naljakad kummist mütsikesed millega me muidugi pilti ka tegime. Alicia tuli samal ajal sinna ja ütles, et ta ei saa meid kolmeks minutikski üksi jätta kui me millegiga hakkama oleme saanud. ja me kõik muidugi naersime. 

teisipäevad on tavaliselt kujunenud õhtuteks kus me kinno lähme (kino pilet on teisipäviti poole soodasam. eurodes on tavaliselt oma 10 eurot või ehk rohkemgi. teisipäeviti on siis 5. umbkaudne arvutus, et saate aru, et kino on tõesti kallis siin). läksime vaatama Horrible Bosses 2. keegi meist ei olnud näinud esimest osa. aga treiler tundus nii hea olevat. ja no see on lihtsalt kõige naljakam film mida ma näinud olen. ma reaalselt pool filmi lihtsalt naersin. hästi mitmeil korril naersin üksi üle saali. vahepeal ma ei suutnud naeru pidama, siis pidin end sundima vaikseks. see on nii naljakas kuidas nad nii totakad on ja siis sa olen nagu miks nad nii teevad. aga ma tõesti tõesti soovitan vaatama minna.

ma ei tea kas ma olen varemalt maininud, et mul on probleemid autoga. mul pole õrna aimugi mis selle autoga viga on. alatihti ei lähe auto lihtsalt käima. olen pidanud lugematul arvul kordi ootama rohkem kui pool tundi, et auto käima läheks. kahel korral lausa 2 tundi. ja mul sõbrantsid alati ootavad kuni on kindel värk et mul auto tööle läheb. eile. eile pärast kino ei läinud käima. ja no kuidas ma vihkan seda autot. ei kunagi Fordi. mõtlesime Aliciaga juba kuskile kohvitama minna. kuni üks auto sõitis mu auto juurde. mõtlesin, et kuidagi imelikult oli, et mine tea sõidab veel sisse. jäi pidama ja üks vanem Briti meesterahvas astus autost välja ja ilma midagi küsimata või ütlemata võttis krokodillid välja. ja ühendas juba enda autoga, kui ma siis lõpuks välja läksin ja siis ta ütles, et ma kapoti avaksin. ma ei küsinud abi. ja nii naljakas, et see meesterahvas lihtsalt ilma midagi ütlemata aitama hakkas. andke andeks aga ma ei oska seda Eesti keeles sõnastada. that random act of kindness made my night. see oli nii uskumatu. ja pärast oma 10t-15t minutit läks auto käima. ja ma ei suutnud seda meesterahvast lihtsalt ära tänada. ilmselt oleksin seal päris kaua istunud sõbrantsiga. ja ma ei taha kunagi neid ootama panna. see pole nende mure. aga nii tore, et nad seda teevad.
head inimesed pole maailmas kadunud :)


kuidas ma ikka mõtlen, et ma ei peaks nii detailselt kirjutama. aga no ma ei oska lihtsalt. ehk annate andeks.

aga teile päikest!
Tiiu