Day #482

mul oli järjekordselt vahepeal nii palju kirjutada. aga kuidagi nagu aega nappis.

Julianne läks reedel koju ära. ta on tagasi kodus. ja hoolimata siis sellest, et ma tean teda neli kuud on see tüdruk mulle südame külge kasvanud. see on üks halvimatest asjadest Au Pair'iks olemisest, pead head aega ütlema. veetsime pliksidega Julianne'ga võimalikult palju aega koos. neljapäeval oli hommikusöök sõbrantsi juures. mis oli nii tore. ja siis me muidugi tegime Tsärgid kõigile. praegu oli oluline, et kõik saaksid tema omale kirjutatud ja tema teistele, ülejäänuga on aega kuni keegi jälle koju läheb ;( minu meelest nii lahe idee. neljapäeva õhtul käisime kohvitamas. ja meil nagu veits auto võiduajamine käis lol. neil üürgas saksa räpp muusika :D haha nii lahedad pliksid.
ja ma arvestasin, et see ongi viimane kord kui ma teda üle pika aja jälle näen. aga Kristin kutsus mind kaasa ta rongijaama ära sõidutamisele, millele ka muidugi reedel kaasa läksin. juba hommikul oli nii raske. ja kui ma nad mulle järgi tulid ja ma autosse istusin, siis see lihtsalt rusus mind palju enam. aga lobisesime maast ja ilmast. ja kui me rongijaama jõudsime käis kõik nii kähku. kuna parkimine DC's sakib totaalselt siis tegime Kiss and Ride, mis teile kes te ei tea (mida ma siia tulles alguses ei teadnud ja pean siiamaani veits kummaliseks) on see, et inimene lihtsalt läheb autost minema, drop off. ja ta võttis oma suured kodindad ja 5 sekundit oli hüvasti jätmiseks. ja ma lihtsalt embasin teda ja soovisin talle head reisi koju. ja nii kui ma autosse istusin pistin uluma. nii emotsionaalne olengi. ma ei suuda uskuda, et ta ei ole siin meiega enam. aga tal on seal parem.

reede õhtul ei olnud mingit tahtmist pliksidega välja minna.

kuna reedel saatis mulle sõnumi sõbrants, keda ma pole peaaegu et pool aastat näinud ja pole väga midagi kuulnud ka, sõnumi et üks Eesti pliks kolis Vienna'sse. mis on minust oma poole tunni kaugusel (Ameerika mõistes pool tundi sõitu pole miskit). ja no kui elevile ma sattusin. loodetavasti saan temaga sel nädalavahetusel kokku. nii igatsen Eesti keeles rääkimist. ja kuna Mari pidavat NY'i minema sain ma ainult sõbrantsiga kokku laupäeval.
ma olen unustanud kui lühike ta on.
ta oli inimene kellega mul oli suurepärane klapp. aga nüüd nagu pole. ma tunnen, end tema seltskonnas vanemana kui ma olen. aga mul oli hea meel temaga aega veeta. ja juhuslikult saime kaubanduskeskuses teiste vanade sõbradega kokku ja siis oli küll hea meel nii suure kokkusattumuse üle.


ja laupäeval House Party. ja sain esimest korda Beer Pong'i mängitud. ja no veits haledalt sakkisin. aga no tšill.
ja kuna üle pika aja polnud ma roolis, siis sai nagu veits võetud. ja kuna ma tihti seda ei tee, siis palju polnud vaja kui ma purjakil olin. ja päris hea on öösel koju tulla, üritada hiirvaikne olla, et lapsi üles ei ajaks, kui koberdad treppidest mööda üles. jumal tänatud, et trepid vaibaga kaetud on.

ja eile sattusin ma tulisesse vaidlusse sõbrantsiga, kes üritas õigustada seda, et on okei kui sakslased arvavad, et me Eestis ainult traktoritega ringi vurame ja kõik on farm. see ajab mind marru. kuidas sa saad olla nii harimatu arvates, et eestlased vuravad traktoritega. mis mõttes? me oleme Euroopa Liidus. ja ta on alati selline, kes arvab, et tal on alati õigus. ja ma lihtsalt ei kannata seda suhtumist. ja millegipärast on ta alati uljas minuga vaidlema meeletult palju. 

whatever. ..

täna õhtul ütles pere ema et ma pool kümme alla tuleks, et minuga rääkida. ja siis ma mõtlesin küll, et pekki, mis ma teinud olen. 

kui kell tiksus pool kümme läksin alla ja pere ema lihtsalt küsis, et kas kõik on okei, et ma tundun kurb olevat ja tundun kodu igatsema palju. olen lastele alatihti öelnud, et ei suuda ära oodata koju jõudmist ja midagi sellist. tegelt ei ole nagu päris meeletu koduigatsus. pärast Eestis käiku on suht okei. midagi hullu pole.  lihtsalt väsinud olen siinsest elust. ja ma ütlesin, et kõik on okei. ja kuna ma polnud neile rääkinud oma plaanist varem koju minna, siis ma mõtlesin, et hei, kuna ma seal juba olin siis miks ma mitte, ideaalne hetk. ja siis ma ütlesin neile, et tahan ülikooli minna septembrist. et pean varem koju ära minema, et siin olles ei saa kandideerida. ja siis nad küsisid, et ka ma ei saa Eestisse minna neid teste teha ja siis tagasi tulla. ütlesin, et veits mõtetu, esiteks pole mul viisat (yup, aegus oktoobris aga programm lubab olla) ja teiseks on pilet ülimõtetult kallis. mul pole tahtmist seda raha sinna magama panna. ja noo kui ta küsis mult millal ma siis minna plaanin. tahtsin välja lennata 31 mai. aga no ei olnud südant öelda. ja nüüd nagu rääkisime, et juuni keskpaiku lähen koju. nad olid täiega okeid. ütlesid et on hea et ma mõtlen oma tuleviku peale. ja, et see saab neile raske olema. et ma olen üks parimatest Au Pair'idest ja minusugust ei leidu kuskil. (vot sulle, Eestlased on nii vägevad!). aga nad ütlesid et nad saavad minust aru. ja ma loodan, et asjad ei lähe imelikuks. kummalisel kombel alati nendega rääkides hakkab mu inglise keel täiega sakkima. täiega närvis olin. aga no sain omal ajal rematchi küsitud sain sellega ka hakkama. 

aga mul on hea meel, et sellega nüüd ühele poole sai. nüüd ei ole mingit keerutamist kui pliksid räägivad koju minekust. 

ja no mõni kuuke veel ja ma olen kodus. 

mu auto tehti korda (ma võtan seda autot kui enda oma) pärast kuu aega. ja no esimest korda üle pika aja sellega sõites tundsin end nii kodus. nii hea. vabadus. 

tuleb välja, et mingi jama oli et bensiin ei läinud mootorisse. ja no nad ütlesid et ma ei tohti bensiini alla veerandi lasta, et võibolla võib veel juhtuda. pole just kuigi enesekindlust süstiv. nüüd ma siis alati kardan autot käima pannes, et kas läheb ikka või ei. siiani on kõik täitsa okei olnud. 

ja no tuleb välja, et sinine auto hakkab suht katki minema. akuga mingid jamad. võibolla vahetavad autod välja mõniaeg

noorim pliks ikka ütleb, et tahab minuga abielluda. lol. ma veits vana ta jaoks. 

plz let girls have school tomorrow!

love,

Tiiu

Day #474

hoolimata sellest, et mu viimasest postitusest on ainult mõni päev möödas olen teinud nii palju, millest kui mitte juttu kirjutada (mida end teades alati lõpetan palju kirjutamisega) siis vähemalt pilte lisada.

ja oma Rootsi ja Austria pliksidega hommikul pilateses. 

mis saab olla parem viis päeva alustamiseks.

REEEEDE! 

üle pika aja sai lihtsalt mõnusalt aeg maha võtta. ma arvan, et selliseid õhtuid iseloomustab "Never have I ever" mäng üpriski hästi :D jaaa silly pictures

 ja mis on parem kui joonud olles scrapbook page'te kirjutamine. hästi super vahva õhtu oli. ülitšillid pliksid.

ja laupäeval käsime National Harbor'is kuna esialgne plaan läks kuidagi aia taha :) aga see oligi parem. 

ja minge metsa kui super pildid ma sain. ma lihtsalt wow. kõik oli nii hea. valgus. päikeseloojang. see vaateratas. ühed parimad pildid for sure mida ma teinud olen. 

üks pliksidest täiega kardab kõrgust ja tuli meiega üles. müts maha ta ees. aga ma ei kartnud üldse, kuigi ma veits pelgan kõrgust. vaade polnud nii hea kui ma ootasin. ootasin paremat vaadet DC monumendile (seda näeb pea igalt pool) ja muud kohad DC's. aga täitsa vahva oli. üks fun asi jälle mis tehtud sai ja mida ma teha tahtsin. näitasin pliksidele seda hotelli mille sees on nagu väike dšungli küla :) 

kaamera nagu ei võtnud päikeseloojangut kui ülesse jõudsime, aga pime oli ka nagunii. ei tundnud et millestki suurest ilma oleksin jäänud :)

   

see pilt oli kuidagi nii lampi. ja ma üldse ei arvanud, et see hea on. aga millegipärast see mulle nii õudsalt meeldib. kuidagi nii out of the ordinary. 

 telefon sai paremini hakkama. aga kvaliteet annab soovida 

ja ühelt poolt selline vaade. mitte midagi väga lahedat :)

jaaaaa mu super armas Prantsuse sõbrants tuli tagasi! I love her sooooo much! igatsesin teda. ja ta lubas mulle neid macarone tuua. pole kunagi proovinud. 

ja nooo niii lahe suveniiir. 

sinisilm ;)

ja vaikselt juba panime puhkuse plaani paika. praegu kõlab kõik nii super hästi. kui hästi läheb siis aprilli alguses Californiasse! yayyyy! can't wait! I'm soooo excited

love,
Tiiu

Day #471

päris palju aega on möödas viimasest postitusest. ikka ja jälle on ajast puudus.
ja nüüd ma siis olen siin. kell on peaaegu pool kaksteist õhtul.
ikka ja jälle arvad sa, et jätad inimestega hüvasti palju hiljem kui sa seda arvasid. või tegelikult ei saaks ma öelda, et jätan hüvasti, sest ma tõesti kavatsen nende pliksidega kindlasti kokku saada. mu üks sõbrants jõudis otsusele, et see pole ikka tema jaoks ja läheb koju. kindlat kuupäev küll pole aga ilmselt kuu aja jooksul. see tuli mulle suure üllatusena. ma tean, et ta pole selline inimene kes on selle Au Pair'i elu jaoks. but still ma ei osanud seda oodata. ja kui mu üks teine sõrants seda mööda minnes mainis ei suutnud ma mitte millegi peale mõelda kui seda, et üks head aega ütlemine on palju palju varem. ta on mulle südame külge kasvanud ja mul on kahju, et ta minna otsustas. ent samas toetan ma ta otsust 100%. aga see teadmine lihtsalt nii muserdas mind. ehk siin olemine on muutnud mu nii emotsionaalseks, selles suhtes et ameeriklased ikka avaldavad oma tundeid nii vabalt ja ehk olen ma ka osalt selline. kõik on okei. ma ju ometi tean, et varem või hiljem pean seda nagunii tegema. ja see ei saa olema kergete killast. ma mõtlen, et pool aastakest ongi jäänud. ja ma juba olen pannud end vaimselt valmis selleks, et see ei tuleks suure pauguga. ei ole just kerge oma elu siin jätta, elu mida ma olen siin elanud pea poolteist aastat. mul on palju mida meenutada. ja kindlasti tuleb veel neid. aga see ei ole kerge. ma olen nii valmis koju tulema.
ja. kõik ütlevad mulle, et mis sa ikka koguaeg räägid koju tulekust, et pean nautima viimset. aga ma olen seda kogu see aeg teinud ja teen ka edaspidi. sa lihtsalt ei saa eeldada, et ma peidan pea liiva alla ja jätan kõik viimsele hetkele. ma tunnen, et koju tulek on kiviga visata. pole enam nagu midagi. pool jaanuarit juba läbi.
ja ometi pole ma perele midagi öelnud.
oeh.
kuidas küll.
ma usun, et nad poleks pettunud ega miskit. me oleme sellest ju varemalt rääkinud.
aga ma ei taha midagi muuta nende suhtumises.

ja ikka ja jälle jahun ma koju tulekust.
aga kuhu teil sellest pääsu on.


kas mitte teisipäev polnud see päev kus kool oli Fairfax County's tühistatud. ja siis sa vaatad aknast välja ja mitte midagi peale mõne lume udeme pole. ja nii oli terve päev. ja lastel kooli polnud. see oli no tõesti üks suur naljanumber.  see oli lihtsalt niii idiootne.


Harry Potter'i viimase raamatuga sain täna ühele poole. niii hea oli. viimane on siiski kõige lemmikum. aga kõik olid head. it was worth it.

mõtlen, et peaks oma scrapbook'iga algust tegema. kaks seisavad siin. aga pilte pole ilmutanud. oma 500 tuleb ilmutada. aga küll ma jõuan. kunagi :)


ja nüüd tuleb California trip ära planeerida. koht kus ma kindlasti ära tahan käia :)

ma ei oskagi nagu midagi rohkemat kirjutada. öelda oleks justkui palju, aga samas nagu pole ka.

Day #461

ma ilmselt pole siia veel kirjutanud, et plaanin juunis koju tulla. ma lihtsalt ei näe mõtet keset oktoobrit koju tulla ja siis peaaegu, et aasta kodus passida (mida ma ilmselt ei teeks but you got the point). tunnen, et olen valmis ülikooli minema. ja ma ei taha lihtsalt ühte aastat raisku lasta.
peas keerleva palju plaane mida edasi ja kuidas ja kuhu. mida ma avalikustada ei taha. :)

aga ma küsisin CC'lt et kuidas see välja näeks, et kui ma juunis koju tuleks. oma kuruse punktid saan ma täis iseenesest. aga ta ütles, et ma ei saa sertifikaati mis ütleks et olen programmi edukalt lõpetanud. mis pani mind mõtlema, et kas mul võib siis hiljemalt olla probleeme siia tagasi tulemisel? ma lihtsalt näen et siin on nii palju kohti mida ma näha tahaks aga pole nagu kindel et külastada 100% tahan. aga lihtsalt et kindel olla.
ja nüüd mul on nagu paha tunne.
aga juunis tahan koju tulla. mõtlen et pool aastat veel. mis polegi suurt midagi.
ma pean enda jaoks kõik läbi mõtlema enne kui perega rääkima hakkan.

ma tahtsin tervest nädalavahetusest veits kirjutada, aga ma ei olen sellest kirjast nii häiritud et ei suuda.

Day #457

HEAD UUT AASTAT! 

uskumatu et juba 2015 on. 

alustan kronoloogilises järjekorras. at least I'll try.

pühapäeval sain paarile sõbrantsile seda jõulumaja näidata mis on nii ekstreemne. pildilt nähes pole see nii üüratu kui see tegelikult on. see on lihtsalt kohutavalt suur.

ja siis lisaks muudele tegemistele läksime sõpradega bowlingut mängima kus ma oma nime türkitähtedega kirjutasin. ja ma olin kindel et nad suudavad ikka valesti kirjutada. Tilu.okei. ma saan aru, et mu nimi ei kõla nende jaoks loogilisena aga mis annab sulle õiguse omast arust parandusi tegema?!

trükitähtedes ja ikka suudavad valesti panna. 

whatever. ..

esimese mängu sain korralikult pähe kõigi käest. 

teisel mängul olin palju parem ja jagasin eelviimast kohta sõbrantsiga. not bad.

jaaaaa MONOPOLY! ma polnud seda kaks aastat mänginud ja neil on at least kaks Monopoly ja üks lausa avamata. ja siis ma kuidagi sain nad seda mängima ja no keskmine läks nii ekstaasi et ma mängisin temaga seda oma 5 tundi kokku kahe päeva jooksul ja talle ei saanud küll. tahtis veel. ja noo nii hea oli. nüüd juba veits tüdinenud tho. 

ühel õhtul lugesin Harry Potterit (jaa, kuues raamat käsil) kui nägin et paber upitab mu padjaalt välja. mõtlesin et küll ma siis jätsin mingid paberid voodi peale. ja kui ma padja üles tõstsin nägin ma, et noorim pliks oli mulle pildi sinna pannud. ja noooo niiiiiii armas! mul läks kohe süda nii soojaks. plaanin selle endale seina peale üles panna. 

see pilt oli tegelt seal ilmselt mõni päev enne kui ma selle avastasin. lol

jaa kui mul 3 pikka päeva pliksidega on ja noorimat vaja tegevuses hoida, siis tuleb mingi täielikult suvaliste kunsti ideedega lagedale tulla.

 ja eile tegime Shrinky dinx'i. värvid pliiatsitega. paned ahju. ja siis need kujukesed tõmbuvad kokku ja on plastikust.

 jaaa järjekordne käevõru.

esmaspäeval käisin noorima pliksiga Frying Pan Park'is. kus neil on koduloomade loomaaed kui selline, mis on minu meelest üli kummaline. aga hei, ma elan Ameerikas ja siin on nii paljud asjad meie jaoks kummalised.

beebi põrsad olid. vasikas I guess. ja muud loomad. noorimale täiega meeldis. 

no minu meelest nii jõle näeb välja.

 jaaa eile oli vana aasta õhtu. ma ei plaanud seda nii väga. kuidagi nii spontaanne. kuna enamus mu sõbradest kas olid linnast ära või neil olid poisssõbrad külas või siis olid alakad, siis ma nagu ei plaaninud.
aga sain kutse Alexandriasse kus oli kohutavalt palju üritusi (millest me ainul ühel käisime, mustkunsti show, ja niii naljakas ja nii lahe oli) + siis ilutulestik. ma ei tea kui palju teist mäletab ja kui palju teist on jälginud mu blogi pikalt, igastahes see ei ole siin tavaline lasta ilutulestikku. mis minu jaoks uuel aastal üks must have on.
mõned pildid sain klõpsitud ka. ilusam osa ilutulestikust jätsin pildistamata sest tahtsin lihtsalt nautida. aga mõne pildikese sain.

järjekordne uus aasta kus ma mitte tilkagi alkoholi ei joonud. not that it's extremely important or anything.
aga täitsa okei oli :) ilutulestik oli ilus.

ja täna sain skaype'itud sõbrantsiga mis oli ütlemata tore. ja lihtsalt nii hea oli.

praeguseks vast kõik.

uuel aastal uue hooga.

Love, 
Tiiu