Day #545

olen üksi kodus olnud pool nädalat ja uskumatult hea on. lihtsalt, et ei pea kellegile aru andma ja saad lihtsalt olla nii nagu tahad.
igatsen plikse ka ikka.

ja neljapäeval oli 22C ja nii hea. tuul oli suht jahe aga ma käisin kleidiga ja ilma jakita. reede hommikul ärkasin üles pistva valuga seljas. mõtlesin, et oli ühest trenni tunnist. aga kui mul sõbrants ütles, et see on raudselt sellest et ma nii paljalt ringi lippasin siis tabas see mind ära, et seep see ongi. kunagi koolis oli ka kord. tol päeval läksin ma koju ära päris varakult, sest lihtsalt nii hull oli. ja eile ei suutnud kohvitassigi suu juurde tõsta ilma, et seljast tervavad valud läbi poleks käinud.
täna on juba suht okei. hästi vaikselt on.
that's what you get.
oh well.

eile käisin vanadekodus vestlusel, et seal vabatahtlikuks hakata. ja. lugesite õieti, ma lähen vabatahtlikult sinna aitama.
kui ma uksed avasin, et sinna sisse minna, tundsin, nagu oleksin filmis. hästi sooja tunde tekitas.
kui ma nendega seal rääkisin tundsin et teen õiget asja.
kui mingil hetkel nad mulle maja näitama hakkasid, tormas sinna sisse üks vanem naiste rahvas, kes nuttis ja ütles, et ta ei suuda enam, ja see oli hetk kui see mind tabas, et see kõik on reaalne.
aga ma tunnen, et ma tahan seda teha. ja ma tunnen enda sees seda sooja tunnet,
ma olen elevil järgmise neljapäeva pärast.

ja täna tähistan ma vaikselt oma sünnipäeva. sõbrad tulevad siia. ma pole elevil. ei oota oma sünnipäeva. ei hooli. pole nagu seda tunnet.
aga ma nüüd lähen.
varsti tulevadki :)

järgmine nädala lõpp California!!!!


love, 
Tiiu

Day #539

midagi nagu ei olegi olnud. võtsin sel nädalal veits rahulikult. või noh, kui rahulikuks seda siis võtta saab. tegelt ega vist ei olnudki nii rahulik. 

otsusta siis ära 

aga jaa. mingi kolmapäev äkki oli tõesti nii soe et sain kleidiga välja minna. ja no reedel sadas lund. norms. õnneks kool oli õige aegselt. 

ajaa, mu pere pani korvpalli asjanduse üles ja mängisin korvpalli vanima pliksiga. no nii meeldib. nautisin. 

ja muidugi kui on nii soe siis supsti kohviga välja terrassile.

eile käisin sõbraga matkamas. ja no me ei mõelnud, et rajad võivad lumised olla. ja no päris tagasi ka sõitma ei hakanud. ja nii me siis matkasime. läbi lume, muda ja vee. libe oli. ja ebamugav ent üllatavalt soe. särgiväel oli suht okei olla. nii me siis komberdasime oma kaks tundi. ei kunagi enam selliste tingimustega. aga ei vahva oli ja mulle nii meeldib. 

kodus olin tunnike ja siis läksin sõpradega välja.
mul on siin üks mereväelasest sõber ja siis me käsime seal baasis mingi hetk. mitte nagu mingil rinkkäigul. lihtsalt külla. ja nad nagu reaalselt ka elavad nagu omas väikses linnakeses. igast golfi rajad on. isegi kino teater oli ja mingid poed ka. hästi meeletu ala oli. ma mõtlesin, et lihtsalt mingi kontrollivad inimeste ID'sid seal putkas. aga ei. tuleb välja, et neil on see puhta spets värk. ma olin üllatunud.
aga sisetingimuste kohta võin öelda nii palju, et Eesti omad näevad paremad välja ja kuidagi mugavamad tunduvad olevat. ma ei saa seda kõige kohta öelda. nägin ainult ühte elamut. aga muidu täitsa okei.
mulle meeldib seda nii võrrelda. ma ei tea kuidas teil on, aga ma ei tea nii paljusid asju kuidas ja mis on. ja siis mulle nagu veits meeldib sellest kirjutada veits :)

aga nädalavahetus möödus kiirelt. hästi palju oli teha ja ma olen ülisuper väsinud.

küsisin pere emalt ära sõidu kohta. nad üritavad lapsehoidjat leida. mitte nagu Au Pair'i enam. ja neil on suht raske sellega. võibolla saan juuni keskpaiku ära tulla. mis nagu mu plaanidega väga kokku ei jookse aga ma tulen neile nii palju vastu.
loodan, et siis lähiajal saab kuupäev paika. kuigi ilmselt alles mõne nädala pärast. pere läheb puhkusele.
ja ma ei suuda ära väljendada kui hea meel mul on, et ma saan üksi olla üle nädalakese enne Californiat.

ma tunnen, et lõpp on lähedal.

ma olen väsinud.

Day #532

heihopsti!

üritan võimalikult lühidalt teha, kell päris palju ja ma ei viitsi. no kohe üldse ei viitsi seda homme teha.

igastahes, kuna mul on siin üks hea süürlasest sõber ja tema korraldatud brunchil sain tuttavaks ühe tüübiga ja kuna ta elab Philadelphias siis ta kutsus mind sinna, et ta võib ringi näidata ja kõike. ja võtsingi asja kätte ja käisin ära. sellega oli ka mingi hullult planeerimist, sest kord oli mul midagi nv'l ees ja kord oli tal. 

kutsusin Kristin'i kaasa. pikk sõit ja no ei taha üksi sõita. 

üks kolm tundi sõitu. 

ja jõudsime sinna kella poole ühe paiku äkki. 

ameeriklaste kombel jäid nad hiljaks oma 45 minutit. 

okei. 

aga esmamulje Philadelphiast? kui nüüd päris aus olla hirmutas see mind ikka korralikult. see kust me linna sisse sõitsime oli kohutavalt räpane. teed oli kohutavalt aukus. ja need teepiirded oli roostes ja pooleldi ära lömmitud. ja siis me sõitsime ka linna sisse mingist getto piirkonnast. no ei olnud hea esmamulje. 

ma ikka ja jälle üllatun kui hea Süüria toit on. 

aga tal oli ka sõber kaasas ja siis nad näitasid meile ringi. tema sõitis kuna liikluskultuur seal on kohutav ja ma läksin linna nautima mitte muretsema selle pärast, et mitte ära eksida. aga kõik sujus. hästi vahvad kutid on. teadsid palju mida millegi kohta rääkida ja teadsid häid kohti kuhu minna. mis ma arvan, et tegi asja meie jaoks palju lihtsamaks ja paremaks. 

aga halb oli see, et suht vimane ilm oli. imekombel mul külm polnud. Kristin ikka korralikult külmetas. ja no täna muidugi oli vastupidi, kuigi täna oli vast soojem kui eile. aga see selleks. 

mind üllatas kui palju kunsti selles linnas on. need mosaiigid seintel ja üldse igalpool. ma ei osanud seda oodata. ega vast ma ei tundnud huvi ka, see linn siin nii lähedal ja alati olen kuulnud ainult halba selle linna kohta. juhuse tahtel läksime sinna. mille üle on mul muidugi ülimalt hea meel. ma lihtsalt ei suutnud oma ahhetamist lõpetada. inimesed on lihtsalt nii andekad. 

seltskond oli super. 

käsime Amish inimeste jäätist söömas. neile kes ei tea (mina näiteks ei teandnud enne siia tulekut) Amish inimesed on selline kogukond kus nad sõltuvad nii vähesel määral tehnoloogiast ja kõigest muust. nad on sõltumatud sellest muust maailmast suhteliselt. 

aga suht okei oli. poisid kiitsid teavani. minu meelest midagi nii erilist nüüd küll polnud. aga seest oli küll hästi kujundatud. selline hästi vanahõnguline. 

ajaa. nad on mingid erilised autohullud. ja muidugi sain ma oma kaamerasse mõned pildid ka sellest, kui ta meist vahepeal pilte tegi. :D

Euroopa Liidu lipp!!!!

haha lol. ja ta peatas autot vahepeal kinni, et mu kaameraga mõni pilt teha. 

vahepeal võttis südame küll puperdama kuidas ta sõitis. 

mingi hullult keerutas et Eesti ja Saksa lippe pildistada saaks. 

ja otse loomulikult minu ebaõnneks Eesti lippu polnud

plaanisime ära minna kell 5. aga kuna nii vahva oli ja nii palju oli näha hakkasime sõitma mingi 8sa aeg. ja tagasi jõudsime päris päris hilja. aga linn on tõesti vahva ja meid kutsuti tagasigi. ehk mingi kevade paiku lähmegi. 

ja siis täna oli St.Patric's Day paraad. kui nüüd päris aus olla siis polnud no midagi nii erilist. nagu kõik need teisedki. ma pole lihtsalt selline paraadi inimene. ma isegi ei tea miks ma kaasa läksin.

aga ja. 10 sakslast. mina ja üks austraallane. ja no nii vihaseks ajab kui koguaeg saksa keeles lastakse. savi, et ma vahest ütlesin, et inglise keeles paluks, kõik ei räägi saksa keelt. pärast 2-3 minutit oli kõik tagasi. minu meelest on see nii ebaviisakas. pane end minu olukorda. vaevalt sa naudid olukorda, kus kõik räägivad keelt mida sa ei valda. 

ah. ma üldse ei viitsi.

"let me show you guys some moves"

see maskott on minu meelest nii totakas.

nii väsinud olen. pole kodus väga jõudnud ollagi. puhkamisest siis rääkimata.

oma toast leidsin Frozen õhupalli. ma ei kujuta ette kust ja miks. ma pole just kõige suurem Frozen'i fänn kui nii võtta võib. 

arghhh! ma nii armastan seda sidruni cheesecake'i. 

ja istusime Alicia verandal ja jõime kohvi ja no nii mõnus oli. 

tõeline dream. 

kahju et meil verandat pole

nii lahedad pliksid ikka. 

kõkutasime korralikult naerda. 

kolm nädalat veel Californiani.

ma ei suuda uskuda. 

mulle ei ole see ikka veel kohale jõudnud.

yup. nii kaua kuni seal pole ära käinud kuulete sellest. ja pärast ka ikka 

aga no kell on pool üks öösel. 

ja pliksidel homme kooli pole. 

ja ma olen nii unine. 

aga head ööd siis.

love, 

Tiiu