Day #271

ma just vaatasin oma arvutiekraanilt kuupäeva ja pidin pikali kukkuma. juba juuni lõpp?! kuhu need päevad kadusid? aeg lihtsalt lendab.

avastasin, et pole pikalt siia kirjutanud. viimane post oli ehk siis kui ma oma lennu broneerisin. millest on juba omajagu aeg möödas. 

ma üritan meenutada mida ma eelmine nädalavahetus tegin. hmm. pühapäeval otsustasin jalgrattaga sõitma minna, kuna ilm oli kuidagi pilves ja ei tundunud olevat hea ilm basseini äärde minemiseks. ja phmts kui ma olin kodust selle jalgratta teeni jõudnud tuli päike välja ja jäigi välja. ja mina muidugi päikesekreemi peale ei pannud, sest tundus olevat mõtetu. õpetus iseendale, järgmine kord pane peale iga ilmaga. 

kuna see trail on nii hea ja olen Restonist DC poole sõitnud ainult veidike Vienna'st mööda siis üritasin sel korral rohkemat, kuna aga ka oli. varusin kaks pudelit vett. millest jäi veidike väheseks. aga sain asja ära ajatud. 

sõtsin raja lõppu. ootasin mingit puhkeala või miskit, aga see lihtsalt oli nagu allpoolt pildilt näha on. mõtlesin et sõidan edasi, sest kui ma varemalt rattaga sõitsin, siis kohtasin ühe vanemat meesterahvast kes rääkis mulle kuhu ma peaksin raja lõpust edasi minema ja värki. aga mõtlesin, et pean tagasi ka sõitma. ja siis lihtsalt pöörasin otsa ringi ja sõitsin koju. järgmine kord on ka aeg. 

kokku sõitsin maha oma 64kilomeetrit. mida on minu meelest tohutult palju. ma ei suuda uskuda. ma olen nii tubli. aga koju jõudes olin küll kohutavalt väsinud. meeletult. jalad ei olnud praktiliselt üldse valulikud, veits sore, ma ei tea kuidas see sõna eesti keeles on. 

ja siis pärast tegi Linda ettepaneku, et teeks midagi. tavaline chill out koht, Reston Town Center. me ei teadnud et nad seal mängu näitavad. lihtsalt nii palju inimesi. ja kaks suurt ekraani näitamas. ameeriklased olid nii ekstaasis. üle väljaku kostid rõõmuhõisked, karjed, ja lõbusad viisid kaasaelamisel. sel hetkel oli mul kahju, et ma jalgpallist nii vaimustuses pole. 

tüdrukutel lõppes kool ära kolmapäeval.
teisipäeval oli mu noorimal play date Gaby tüdrukuga. nii hea oli. lihtsalt lobisesime ja tüdrukud mängisid.
ahjaa. oh, ma peaaegu et unustasin. me sõime lõunat seal ja siis Gabs pakkus mulle peeti, ütles et talle see ei meeldi aga et ta host vanemad söövad seda, ja te ei kujuta ette kui rõõmsaks tegi mind peedi söömine. nad ei söö peeti siin. pole common siin. ja see, et neil see oli. oh palju Eestlaslikum tunne tuli peale kohe.

ma mäletan, et enne siia tulekut olin nii palju kuulnud kuidas inimesed musta leiba ja kohukesi ja muud sellist igatsevad, ja siis ma mõtlesin küll, et miks? mina küll sellest puudust tundma ei hakka. aga ei. sa lihtsalt ei oska arvata kui olulised on sellised pisiasjad ja kui palju see mind rõõmsaks teeb. ma igatsen Eesti toitu kohutavalt palju te ei kujuta ettegi.

ja kuna kõik lapsed on minuga kodus, siis võib arvata kui keeruline on panna kõik kolm kokku leppima et teha midagi. üks tahab välisbasseinidesse, üks ei taha parki, üks ei taha basseini. pshh. lihtsalt üritan nendega majast välja saada. sest suvi on ju selleks et väljas olla, ilmad on kohutavalt ilusad. aga nad on :"liiga kuum on!" mis on ka tõsi, aga veidike saab ikka oldud. kui mina laps olin siis ma lihtsalt hommikul läksin välja, käisin kodus ainult söömas ja uuesti välja.
aga tuleb tunnistada, et ma ootasin, et see saab olema kohutav, et kõik on minuga kodus. mis polegi nii hull tegelikult. nad mängivad koos vahetevahel ja me mängime lauamänge ja muud asju teeme. mängisime ühel hommikupoolikul keksu väljas (nad teevad seda veits teistmoodi, aga kuna mina joonistasin, siis mängisime Eesti moodi).
keskmine sai vanematelt sünnipäevaks gymnastics lati, millega ta saab igast trikke ja harjutusi teha. ma imestan kui hea ta on. ja siis nad tahavad palju keldris mängida kuna see on suur mänguruum. ja ma lihtsalt hakkasin eesti muusikat kuulama (mulle on hakanud eesti muusika kohutavalt meeldima) ja ühel hetkel kargasin ma püsti ja hakkasin lambist tantsima. ja tüdrukud muidugi kõkutasid naerda. ja siis keskmine tuli minuga tantsima ja me tantsisime koos. oh. see oli kohutavalt lõbus ja naljakas. vanim tegi isegi video. ja noorim tantsis ka minuga, peaaegu hakkasid kaklema et kõik tahtsid minuga tantsida. yup. ma olen tõesti üks suur ja naljakas laps.

ühel tööpäeva lõpul laulsin ma noorimaga ja ma ei pannud tähele et host isa koju tuli, ja siis ma tundsin veits piinlikust, sest ma ei laulnud just normaalselt tol hetkel. hahahaha.

kitsed tulevad inimestele kohutavalt lähedale ja ei karda. igalpool näed. hästi ettevaatlik peab olema.

me oleme lastega käinud vanaema basseinis ujumas. ja ma kardan vette hüppamist kohutavalt. ja ma lubasin et suve lõpuks hüppan ma kindlasti vette. ja nad ikka utsitavad mind tagant ja toetavad mind ja ütlevad et sa saad hakkama ja selliseid asju, mis on nii hea. ja siis ma ütlesin, et tavai, ma hüppan. ja siis nad näitasid kuidas ja ma küsisin neilt palju küsimusi. kujutate ette, mina, täiskasvanu, küsin viie ja kaheksa aastaselt küsimusi kuidas. ja ma kõhklesin palju. ja siis lõpuks hüppasin, olles kohutavalt hirmul. aga mulle meeldib oma hirmudega silmitsi seista. panna end proovile. okei. esimene kord oli veits paha. unustasin kergelt et ei saa vee all hingata. aga midagi hullu ei olnud. läksin aga uuesti ja uuesti. ja siis läksin hüppelaualt. mis oli nii paganama hirmutav. aga tüdrukute toetusel ja nad laenasin mulle ujumisprille, hüppasin ka sealt vette. ja ma sain aru, et kui ma ujumisprillidega hüppan siis ma ei karda, ma näen kuhu, mis. ja ma tänasin neid. see tähendab mulle nii palju. ja nad olid mu üle uhked ja rõõmsad.

reedel õpetas vanim mulle kuidas vee all ujuda. mul oli nagu oma ujumistund. ma tundsin et see on see bond'imis hetk. ja ta ütles, et ma olen tõesti hea ja kiitis mind. hahaha. ma armastan neid lapsi.
ujusime kaks tundi. ja ma olin pärast korralikult väsinud.

ma võin julgelt väita, et tänu neile ujun ma palju paremini. palju kindlamalt. ütle veel et lapsed ei õpeta sulle midagi! õpetavad ja kohutavalt palju.
ma armastan neid nii meeletult palju!

pidin endale ostma, et paremini ujuda. ja et nad mind ikka 

ja jälle õpetada saaksid.

kui juba kirjutamiseks läks siis kirjutan ka sellest kuidas ma üritasin endale uusi sõpru leida, aga välja kukkus rohkem kui kohutavalt.

panin oma profiili üles internetti. ja siis ofc, nii paljud võtavad ühendust ja nii paljudele ma lihtsalt ei vasta. ma ei jõua ja ei viitsi. ja siis Dave. ma kuidagi sain temaga hea jutu peale ja otsustasime kokku saada. aga ma tegin talle kohe selgeks et ma ei otsi deitimist, et sõpruse eesmärgil, cuz I'm seeing someone. see pole midagi tõsist ega miskit, aga ma ei taha inimestele haiget teha ega sattuda halba olukorda. ja ta ütles, et ofc, ta otsib hangout buddy ja siis ma olin ekstaasis, täpselt mida mina. ütlesin et super. saime siis kokku ja mul on veits rohkem kui molapidamatus. ja ta oli hästi tore ja me klappisime sõpruse mõistes. käisime kinos. tšill. ja siis ta muidugi kohe pidi mul käest hoidma kinos. mille tõttu ma kohutavalt suurt ebamugavust tundsin ja ta pärast vabandas sellepärast.

eile pärast tööd läksime DC'sse. sõime õhtust. ja läksime tantsima. ja ta kuidagi nagu ikka ja jälle üritas käest kinni hoida ja muud jama. ja kui ma eemale hoidsin, siis ta küsis kas mulle ei meeldi avalikult käest kinni hoida ja muud jama. ja ta lihstalt ei saanud aru. ja ühel hetkel tundsin ma kuidas blokk tuleb ette ja kui see juhtub, siis mul on vaja aega olla omaette, sest vastasel juhul võin ma midagi pahasti öelda. ja kui me tantsisime siis ta ikka üritas mul käest kinni võtta ja endale lähedale tõmmata. ja kui palju kordi ma ta eemale tõukasin. kui palju kordi ma ütlesin, et ma eelistan tantsida üksinda, ma ei taha kellegiga ümbert kinni hoida ega miskit, ja see on ka nende tüüpidega kellega ma deitinud olen. isegi siis kui tüüp meeldib mulle, ei tantsi ma kellegiga nii koos. veel vähem siis temaga, keda ma pidasin enda sõbraks. ja siis ta ütles midagi väga valet, mille peale ütlesin ma päris pahaselt et meil on aeg minna. ma olin vihane. paganama palju ja õigusega. ja siis ta üritas rääkida. mille peale ütlesin ma talle, et ei, nüüd kuula sina mind ja siis rääkisin ma talle jälle seda sama, kuidas ma ei tantsi nii nagu tüdrukud seda siin teevad. ma olin vihane kuidas ta sellest aru ei saanud. ja ehk ütlesin ma liiga pahasti, et ühel hetkel nägin ma kuidas pisarad voolasid ta silmist. ja ma tundsin end halvasti. ütlesin et ei tahtnud ta tundeid riivata. ja ta kertas oma juttu muudkui uuesti ja uuesti. ja me istusime hetkeks maha, et rahuneda. ja siis ta vaatas kella ja ütles, et kui sa kahe minuti pärast ikka veel istud, siis ma suudlen sind. ma ütlesin talle et ta seda ei teeks. ja ta ütles, et kui ikka istun siis ta teeb seda. ja siis ma tõusin. ja ta ütles, et sai vihjest aru. kuidas nad aru ei saa, ma pole mingi lõbutüdruk. ma pole tüdruk kes kurat mänge mängib. ja see ajab mind vihale. ja siis me sõtisime tagasi. ja ta hakkas rääkima, et ma olen eriline ja et ta armastab mind. ma olin pahviks löödud. ma ei lausunud pärast seda enam sõnakestki. ta lihtsalt rääkis ja rääkis. ja ühel hetkel ütles ta, et ma pean valima kas tema või too teine. ma tundsin nagu olen peaga vastu seina jooksnud korduvalt. ma ütlesin talle mitmeid kümneid kordi, et me oleme sõbrad, et ma ei taha mitte midagi muud. kuidas ta üldse võis midagi sellist mult paluda. kuidas. see oli nii ajuvaba. kes oled sina, et mu valiku ette paned?! siin ei ole midagi valida. mingit valiku mängu ei ole. ta küsis, et kas ta võib mulle lilli osta, et ma teda mäletaksin, kui me rääkisime lõpetame. ma ei öelnud sõnakestki.

 kui me lõpuks kohale jõudsime, kus mu auto oli, siis ta phmts tungivalt ütles, et ma üles tema korterisse läheksin, et ma polevat konditsioonis sõitma. ja ma hakkasin kergelt kartma. ütlesin et ei. ma pean koju minema. ja et ma olen täiesti okei, väsinud lihtsalt. 

sõitsin koju ja pea oli lihtsalt mõtetest pungil. 

ma olen sellest kõigest väsinud. 

ma ei tea enam mida arvata või mida teha.

Day #260

Eesti.
juba kuu aja pärast olen ma kodus. päris oma kodus.
mulle ei ole see kohale jõudnud.
pärast tervet õhtupoolikut otsimist broneerisin oma lennu. küll mitte nii hea kuid siiski.
23tundi Kopenhaagenis ei isuta.
ja kuidas mu elevus aina kasvab.

16 Juuli on mul esimene kontsert. ja 17 Juuli lendan juba Eestisse.
kuidas ma pelgan host vanematele öelda, et mul on juhuslikult kontrest 16, see koht kus see toimub on lähedal, aga siiski. pean paluma varakult koju tulla. ja siis pean ütlema, et lendan varahommikul. mitte õhtul. nad on mõlemast variandist rääkinud.
ja tahtsin kodus olla 26. aga jõuan koju 27 pärastlõunal. ja ma kujutan ette kui väsinud ma ajavahest ja kõigest olen. kuidas ma esmaspäeval tööle hakkan. oh jumal.
oli seda vaja.

ma kardan. ma kardan, et mu sõbrad pole mu tulekust vaimustuses. et neil on ükskõik. sest 8 kuud on pikk aeg. ma oleksin väga löödud kui see kõik aia taha läheb. mul on vaja teie vaimustust. teie suurt rõõmu minu jälle nägemisest, sest teie pärast ma tulen koju.
ma kardan, et kahetsen koju tulekut. kardan, et ajavahe mõjub laastavalt.

Day #259

ma kirjutasin lepingule alla. ilmselt tulen koju alles aasta ja kolme kuu pärast.
see tundub õige olevat. ja ma olen õnnelik oma valiku üle.
ma ei suuda uskuda, et ma tahtsin alguses loobuda ja koju minna. ja nüüd, jään pikemaks.
kes oleks osanud arvata. kes oleks osanud arvata, et seesamune Tiiu leiab oma tee Ameerikasse.

Day #259

olen blogimise täiesti ära unustanud. viimasel ajal on nii palju asju teoksil, et pole arvutisse väga jõudnudki.
sain oma pikendamis paberid kätte. ja materjali mida läbi lugeda ikka oli. ja siis eraldi veel tagasilennu informatsioon, mida ma ei vaja. polegi pere vanemate jõudnud rääkida. ma arvan et paberid sain reedel aga kunagi ei leia õiget hetke ja nädalavahetusel oleme me kõik nii laiali, et vaevu näeme. plaanisin eile õhtul rääkida, aga siis tšillisin ma sõpradega väljas. ja praegu ma lihtsalt ootan sobivat hetke, et peale lennata. ootan et lapsed magama jääksid et mul on hea võimalus alla minna ja nendega sellest rääkida. nägin kusjuures täna öösel unes, et nad ütlesid, et otsustasid ümber, et ei taha pikendada.
ja siis on see puhkuse värk veel. plaan on tulla eestisse. loodetavasti saan selle nädalaga lennu broneeritud. sest praegu ajab see mind lihtsalt hulluks. tahan sellega ühele poole saada. olen loll et varem seda ei teinud.
ja siis ma mõtlen mida augusti puhkusega peale hakata. idee on aga ma uurin ja kõike muud.

viimasel ajal olen palju indialaste ringi tšillinud. kusjuures ma ütlen kohe ära seda, et ka minul olid alguses korralikult tugevad stereotüübid erinevate rahvuste koha pealt, mis nüüdseks on purustatud. ma pole kunagi arvatud et asiaadid või indialased võivad olla atraktiivse välimusega, mida ma nüüd arvan.
ja see, et ma saan teiste kultuure nii palju tundma õppida on super.
loodan mõne aja pärast oma sõbra nõusse saada, et ta mind templisse viiks, kuigi ta pole usklik. aga mind lihtsalt nii huvitab teiste rahvuste usud.

laupäeval käisin esimesel basseini peol. super oli! ma olin muidugi ainust sellest seltskonnast kes ujuma läks, lihtsalt ei suutnud vastu panna. ja kui sa ikka basseini peol oled siis tuleb ikka ujuda ka ju!

midagi nagu väga detailset ei taha kirjutada.

ahjaa. ma ei tea kas ma mainisin aga mu Hispaania sõbrants sõitis koju. pole vist väga rääkinud temast. ühesõnaga hoolimata sellest et ta oli siin 7 kuud oli ta inglise keel algtasemel, tänu jumalale et ma hispaania keelt mõistan, et sain temast mingilgi määral aru. ta lihtsalt oli mugav omavaks sõpru kes hispaania keelt räägivad. keelebarjääri pärast ei olnud mul temaga kunagi head sõprussuhet. see oli kurnav. ja siis ta oli vahepeal nädalakese üksi kodus. poisssõber ööbis iga päev tema juures. ja laupäeva õhtul tuli pere ootamatult koju ja leidsid eest tüübi auto, tüübi asjad majast. ja vanemate madrats oli tema toas. (maja oli pooleldi ehitatud või noh under construction). ja siis mu sõbrants ei leidnud et ta midagi valesti oleks teinud ja siis sealt pinged tulid. ja ta vihkas seda tööd. ja tal oli autoõnnetus ka. ja siis saadeti koju.
draama. draama.

järgmisest nädalast lõppeb teistel tüdrukutel kool ka ära. ja siis on nad kõik minuga. ma pelgan seda veits. see et kõik kolm ühel meelel on, see on midagi ilmvõimatut.
ilmad on kohutavalt kuumad. pea iga päev on oma kolmekümne ringi kuumust. ja see kuumus võtab lihtsalt nii läbi. juuli ja august pidavat olema kõige hullemad. yay. meeletult ootan.

Day #251

reedel käisin välisel rokkkontserdil mis oli kõrval olevas linnas. hästi lähedal.
laupäeval käisin jälle rokkmuusikat kuulamas baaris. elav muusika kahel järjestikusel päeval. can I ask something more?
see muusika ja see kuidas sa näed kuidas inimesed seda kõike lihtsalt naudivad teeb mu rõõmsaks. hea seltskond.
kuidas kõik muutub ruttu.

Day #247

esmaspäev on täis igasuguseid huviringe ja trenne neil. palju igal pool käimist. mis mulle meeldib rohekem.
esmaspäeval käisin Reston&Herndon vallaliste meetup'il. hea on tutvuta uute inimestega. hästi tore. või noh. kui ma meeletult uues seltskonnas olen, siis ma võin nii häbelikuks muutuda, et ei suuda inimestele end avada. ma olin suhteliselt kinnine. aga pika peale läks asi paremaks, aga päris vabaks ei suutnud lasta.
selline küsimuste mäng. 5 roundi. ja ma tundsin end nii võhikuna. enamus asju on ikka Ameerika põhine ja palju oli filmide teemat. mulle ei meeldi vanaaja filmid üldiselt. ja ma ei vaata telekat ka. dingdingding! jackpot! Tiiu ei tea midagi. ei aga hea vaheldus ja mul oli lõbus.
õhtu lõpus kutsuti mind edasi dringile, aga pidin keelduma kuna pidin järgmisel päeval töötama.
vahetasin ühega numbreid.

eile oli noorimal play date. ja Rachel'i ema küsis kas ma tahan jääda või teen paar tundi omi asju. ja ma olen otsustamises jube halb. tahtsin koju tulla ja raamatut lugeda, ma olen selles nii kinni aga ei leia aega. küsisin noorimalt mida ta tahab ja ta siis ütles, et ta tahab et ma jääksin. ma olin pettunud, oleksin eelistanud koju minemist. aga mul oli tore Racheli emaga lobiseda. igast asjust rääkisime. ja siis ta teab ühte app'i millega sa saad tänavatel ringi kõndida. ja siis ta oli hästi vaimustuses Eestist ja ütles, et see on lihtsalt vapustavalt ilus. ja muidugi ma olin ikka jube uhkust täis. ta tundis huvi Tapa vastu ja ma "kõndisin" selle app'iga Tapa linna tänavatel ringi, ja ma ei suuda kirjeldada kui paganama õnnelikuks see mind tegi, et ma sain seda teha, näha tänavaid millel ma aastaid oma jalataldu kulutasin. mul oli nii paganama hea seda kõike näha. ma igatsen seda kõike.
ta lihtsalt ütles, et ehk saan ma läbi selle oma vanematele näidata seda elamurajooni ja kohti mida ma igapäevaselt külastan, mida ma loodetavasti aega leides taha nendega teha. tahan neile seda siinset näidata.

ja õhtul sain Matt'iga kokku internetist. meil on ühised huvid. selline seiklus värk. matkamine ja rattaga sõitmine ja muu selline väline tegevus. loodetavasti saab temast mu seikleja buddy. enamat ma ei taha. aga hästi tore oli.
jõudsin umbes poole üheksa aeg koju ja olin valmis magama sättima ja värki, või noh hakkasin raamatut lugema. ent Sam, too kellega ma esmaspäeva õhtul numbreid vahetasin saatsime sõnumeid. ja siis ta kutsus mu enda poole, et terrassil lihtsalt tšillida ja õlut juua või mida iganes. ta jättis mulle hea mulje ja tundub hästi tore. ja siis ma vaatasin nagu kella, mõtlesin et kurja, veits hiline, mida mu host vanemad mõtlevad kui 15 minutit kodus olen ja kohe uuesti välja lähen. ja pealegi ma olin teda ainult korra kohanud. aga elu on seiklus või mitte midagi. võtsin kutse vastu ja läksin tema poole. umbes 5 minut sõit. ja ma kõhklesin ja vandusin, et midagi ma jälle teen. aga eilne õhtu oli meeletult tore. tal on hästi huvitav iseloom ja tal on midagi öelda, ja ta on hästi uudishimulik. õpetasin talle päris palju Eesti sõnu ja ta küsis palju Eesti kohta, ja me naersime palju. ja ta küsis mult kas ma olen kunagi läinud lihtsalt tühjale väljale, randa või farmipiirkonda, lihtsalt võtnud mingi teki või miskit ja pimeduses lihtsalt tähti vaadanud. ma ei ole seda nii ammu teinud ja ma olin nii üllatunud, et ta millestki sellisest huvitatud on. ta lihtsalt klikib minuga nii hästi. ja ilmselt lähme koos ratastega sõitma laupäeval. ja tal on nii palju huvitavaid ideid mida teha ja kuhu minna. ja ma tahan samu asju. ta lihtsalt ütles, et enamus ta sõpru on igavad, on abielus või tüdrukutega koos ja ei tee väga midagi.
jõudsin koju pool üks öösel. ma ei märganud kuidas aeg lihtsalt lendas.
need ootamatud ettepanekud ja mina kes ma pööraselt kaasa lähen, see on toonud mulle nii palju häid mälestusi ja ma olen tänu sellele nii paljusid kohti näinud ja toredate inimestega kohtunud.
ma armastan neid ootamatuid ettepanekuid. ootamatult hästi lõpevaid õhtuid.

ja öösel nägin ma unes, et olin Eestis ja see kodune tunne oli nii hea.

ma sulgen selle peatüki. ma tunnen, et ma olen olukorras kus ma ei taha olla. ma lihtsalt jätan selle sinnapaika, sest ma olen ära teeninud midagi palju paremat kui see. I'm done with this.

Day #243

töönädal oli üliväsitav, aga mul oli ülimalt tore tüdrukutega. 

reede õhtul käisin sõbra juures. vessar, vein ja tehti õhtusöök, millest ma keeldusin, aga kuna nad ütlesid, et see on solvav nende jaoks, siis nõustusin sööma, kuna ei tahtnud kedagi solvata. hästi tore ja naerust tulvil õhtu oli.

naljakas on see, et nad panevad rosinaid soolastesse toitudesse päris palju. poleks kunagi osanud arvata, et rosinad nii paljude asjadega sobivad. 

laupäeval ei lasknud ma endal kaua magada, kuigi oleksin pidanud, sest olen töönädalast ikka väsinud. käisin raamatukogus et oma raamatud laenutada, mille raamatukogu ekstra mulle teisest raamatukogust sinna laenutas, et ma lugeda saaksin. ja siis käisin muidugi basseini ääres. ja ma olen lihtsalt üleni kõrbenud. istudagi on valus. ma reaalselt pole kunagi nii päevitunud olnud. ever. ja ma olen 2-3 korda päevitamas käinud. päike on tõesti intensiivne.

ja siis pärast sõitsin rattaga oma kolm tundi. oleksin vast rohkem sõitnud, aga mu veevarud olid otsa korral, ja 30C ei tee sa veeta väga midagi. 

õhtu oli tšill. 

täna käisin Lindaga tšillimas. midagi väga märkimisväärset ei teinud. lihtsalt väike matk.

rattaline.

 siis kui ma noorima tüdruku nõusse räägin, et jalutada koeraga suur ring. no 45 min.

phmts meie maja taga. 

sõin õhtust perega ja siis me lihtsalt lobisesime ja nad ütlesid, et nad teavad kuupäevaliselt millal nad reisima lähevad, mis tähendab, et ma saan teada oma puhkuse ajad täpselt.

kui ma küsisin, et kas ma võin näiteks lennata reede õhtul kui ma nädalavahetusel töötama ei pea (mida juhtub harva, aga tahtsin kindel olla). ja siis ta ütles, et kui ma leian hea lennu, siis nad on nõus lasta mul lennata isegi neljapäeva hommikul. nad ütlesid, et nad on paindlikud ja tahavad, et ma oma perega palju aega veeta saaksin. kuidas ma saan neid mitte armastada?! ma olen tõesti õnnelik seda kuuldes. neile on see oluline. kuidas ma ei jõua ära oodata. 

nad on nii toredad. paremat tahta oleks vast raske.