Day #238

täna oli esimene päev mil noorim oli minuga terve päeva kodus (iga esmaspäev oli selline aga nüüd tal eelkooli pole). ja hästi tegus oli. käisime gymnastics kohas. siis tegime endale lõuna ja läksime parki lõunatama. siis ta mängis mõned minutit mänguväljakul. siis käisime ujumas. pärast käisime raamatukogus. ja jalutasime koeraga. nii palju oli teha.olin nii läbi. nii väsinud. mulle meeldib kui meil on mida teha. et pole mingit molutamist.

 ja õpetasin talle numbreid ja kui ma midagi uut õpin siis ma loon endale seoseid, ja siis kui ma näitan talle kuidas miski käib ja ta aru ei saa, siis ma mõtlen kuidas ta sellest aru saaks. nagu näiteks õpetasin talle kuidas ta saab aru kas jalanõud on õiges jalas või mitte sellega (kuna ta alati kui me välja läksime hüüdis mind teisest maja otsast, et kas on õiges jalas) panin jalanõud valepidi näitasin, et kahe jalanõu vahel on suur kolmnuk kui nad on valesti ja kui on õigesti siis kolmnurka pole. ja ta teeb täpselt nii nagu ma talle õpetasin. otsib kolmnurka. ja tähtede ja numbritega üritan talle asja punktide ja muu sellisega selgeks teha. ja ma olen paganama uhke, teades et ta teeb täpselt nii nagu ma talle õpetasin. ta teab tähestikku peast ja oskab kõiki tähti kirjutada ilma minu abita. ja me oleme poolel teel numbrite ära õppimisel. või noh, ta oskab kirjutada, aga seda on vaja kinnistada, et ta ära ei unustaks. teha koguaeg. 

ja pidage seda haledaks või mitte, aga mulle tuli pisar silmanurka, uhkuse pisar, kui ma nägin, et ta saab numbritega ka hakkama. tänu minule. ma olen selle pliksi üle nii uhke. selline emauhkus oli. ma armastan seda tüdrukut nii palju. 

naljakas on see, et hommikuti kui mul kauem magada lastakse siis tuleb noorim mu ukse taha kobistama, et ma temaga mängima hakkaks. ja kui mul tööaeg on läbi, siis ta vahest küsib mult abi. kuna tüdrukuid on kolm ja vanemad pole alati kõigi juures. on hea teada, et sind vajatakse ja sinuga tahetakse aega veeta. 

ma poleks kunagi osanud arvata, et lapsehoidja töö on midagi tõesti mulle sobivat.  ja ma olen paganama hea selles. 

ma armastan neid. 

need on siis Reston Town Center'i näituselt pildid mida tahtsin üles panna aga ei pand. siin need siis on. 

mõni üksik. aga mõni siiski.

mängisin tüdukuga lavukese mängu. ja kuidas ta seda jumaldas.

mängisin tund aega temaga kauem kui host isa koju tuli. see kuidas ta kõkutas naerda mu hääletooni muutuste üle, seda oli lihtsalt lust vaadata. ma armastan neid naermas näha. miski ei tee mulle rohkem rõõmu.

mängisime et seilame mööda maailma laevaga ringi. käisime isegi Eestis ära. 

uskumatu, et nii ilus koht on minu kodust 3 minuti sõidu kaugusel. ainult. 

minu seosed

Day #237

laupäeva hommikul ärkasin üles päris varakult kuna pere sõitis minema kaheksa aeg hommikul. ja kuna nad kolistasid ja jagelesid asjadega päris palju ei tulnudki mul enam und. millest mul kahju pole, sest jäin reede õhtul varakult magama. olin kõigest nii väsinud. ja kui nad oli ära sõitnud läksin alla, tegin endale tassi kohvi ja seadsin end teleka ette, mida ma teen üliüliharva. seega oli lihtsalt nii hea lebotada. 

kell 11 hommikul läksin basseini äärde ja päevitasin. tundsin et on külm ilm ja mõtlesin, et pekki, minu päevitamine läheb aia taha, aga ideaalne oli. ei olnud liiga palav, ega külm. 

mina ei tea kuidas inimesed suudavad tundide viisi päevitada, sest pärast kahte tundi olin ma ära kõrbenud. juba. hoolimata siis sellest, et kasutasin päikesekreemi. pidin lihtsalt ära minema, sest teadsin, et õhtul on välja minek ja kui oleksin edasi jäänud, poleks ilmselt suuteline minema. 

Lays'i sünnipäeva pidu oli viie aeg. hästi chill oli. palju rääkimist ja uute inimestega tutvumist. 

magasin iseenesest korralikult pühapäeva, aga terve päeva olin üliväsinud. aga kodus ei tahtnud ka olla, sest teadsin et pere naaseb reisilt. mul ei ole nende vastu midagi, aga lihtsalt nädalavahetusel tahan ma eemal olla. see on minu aeg. käisin Lindaga kohvitamas ja niisama jalutamas. 

minu üllatuseks tuli pere päris hilja koju, ootasin neid palju varem. aga hei. ma ei kurda. 

täna oli kaks tundi tööd. ja kui lõbus mul tüdrukutega oli. kaks tundi möödus imekähku.

ja siis lebosin basseini ääres veidike ja õhtul käisin rattaga sõitmas, kuna päeva poole oli liiga palav et minna.

ma tüdinen hästi kiirelt ära kui ma samu asju ikka ja jälle teen. seega valisin teise raja sõitmiseks. õigem oleks raja teise poole. ja kui imeline see on. kui palju ilusat loodust seal pool on. ma lihtsalt ahmisin seda looduse ilu. ma tajusin, et mul on probleeme aga ma tundsin end sellest hoolimata üle pika aja õnnelikuna. kui ma siis seal rajal mööda allamäge vurasin, suur naeratus laius mu näol siis inimesed kes vastu tulid tundusid ka veits rõõmsamana. 

ahjaa. nägin sõites ussi. sellist päris suurt musta ussi. võeh. esimest korda. 

see on minu kodu. praegu. hoolimata sellest, et igatsus Eesti järele on meeletu, olen ma kodus. ma kuulun siia. ja ma lahendan tasapisi oma probleeme. ma tulen selle kõigega toime. 

mulle lihtsalt meeldib puudest selliseid pilte teha. 

mis sa teed ära.

 järjekordne pilt noorima kilpkonna loengust.

 ja keda mina meie trepi peal nägin kui koju tulin. 

sisalikupoiss!

yup. tal peab igapäev olema laadungis nukke ja igast kaisumõmme voodi peal.

osa peaks vist puudu olema isegi.

ei mina tea miks see Silver Spring seal üleval on, aga see ei oma tähtsust.
ma elan siis Reston'is ja täpike näitab kui kaugele ma sõtisin. 

oleksin rohkem sõitnud, aga kell muutus hiliseks ja päike hakkas loojuma. 

ja olen siin mõnesid hirmu nahka ajavad inimesi ka näinud, ei tahtnud päris pimeda peale jääda. 

mu õhtune jalutuskäik. 

yup. täna oli palju palju rahvast. palju lapsi.

kui rattaga sõitmas käin, klõpsin paar pilti ka kui viitsimist on.

ma pole vist kunagi mai kuus nii päevitunud olnud kui ma praegu olen. 

ja ilmad lubavad ainult kuumemaks minna. oh boy. 

Day #234

see nädal on olnud pöörane. hästi palju uuendusi ja palju ümberkorraldusi käigupealt.
täna on noorimal tüdrukul viimane koolipäev, mis tähandab, et tööpäeva vahepeal pole enam kolme tunnilisi pause. mis olid minu jaoks ülimalt olulised ja muutsid asja palju paremaks. aga nüüd. oh man. iga päev ilma pausideta. ta ei tee lõunauinakuid ka. need saavad olema kolm väga pikka kuud. selles suhtes, et juuni lõpp lõpeb teistel tüdrukutel kool ära, et ehk läheb lebomaks, aga vaevalt. et kõik kolm ühe asjaga nõus oleksid on pea ilmvõimatu.
positiivne on see, et välibasseinid avatakse esmaspäevast, 2 tükki on juba praegu avatud. ja mul on kaart millega ma saan ka vabal ajal käia. ja nii palju kui ma tean, ei olen need hooaja passid just kõige odavamad, aga ma ei pea selle eest midagi maksma mis on super. nagu jõusaali kaartki nende poolt. ilmselt veedal palju vaba aega basseini ääres. ja muide neid basseini kus ma lastega käia saan on kokku oma 15, seega käia igalpool nagu on.
eile käisin noorimaga esimest korda välibasseinis. ja lihtsalt paganama hea oli. väljas oli oma 30C ja vesi oli ideaalne. lihtsalt parim asi kuumal päeval. ja kui te vaid neid vetelpäästjaid näeksite. oh.

ja ma lähen ühe Austriast pärist Au Pairiga kontserdile. esimesele. The Fray. oh. I love them so much! mõtlesin ei olegi kellegiga minna, aga juhuslikult saime Lays'i läbi kokku ja tuleb välja et ta armastab neid ka. ja nüüd on piltetid ostetud ja juuli keskpaiku on minek.

kui ma siin lihtsalt Eesti keelt räägin siis mulle tundub, et ma näen unenägu, tundub kuidagi ebareaalne. mis on nii naljakas ja kummaline.

Day #229

räägin kiirelt nädalavahetusest, kuna kell on hiline ja tahan sellega täna ühele poole saada. aeg lihtsalt libiseb käest. 

eile käisin Lindaga kinos "Neighbors" vaatamas. supernaljakas oli. sain ikka korralikult naerda. 

ja siis käisime Town Center'is ringi, kus oli siis kunstinäitus. hästi superandekad inimesed olid koos. tegi ikka kadedaks küll. vaatasin et on pilt, aga tuli välja et maal, ja nii päris mitu korda. lihtsalt nii andekad. hästi palju kunstnikke koos, tegin ühtedest skulptuuridest pilti ka, hästi vahvad olid, aga need on mul telefonis ja mul on täna nii palju tegemist olnud, et pole jõudnud arvutisse panna. ehk hiljem lisan siia. 

õhtul läksin Eddie poole. nagu tavaliselt. mitte midagi uut selle koha pealt. plaanisime minna Gaby ja teistega välja. DC'sse klubitama. Eddie oli tööpäevast meeltult väsinud ja ütles, et ta on välja minemise poolt aga sõita ta küll ei tahtnud. ja siis ma mõtlesin, et tavaiks. sõidan siis. aga siis hakkas Gabs mingit jura ajama, et peab enne ühtteist seal olema ja kell oli kümme läbi juba. ja siis ma mõtlesin, et ma ei viitsi sinna sõita ja siis hakata kohta vahetama kuna mingi arusaamatus oli ja siis tiiruta seal ja see parkimine on kohutav. siis ma ütlesin Eddie'le et ma pole väga mineja. ja kuna ma olen kergelt tüdinenud laupäeva õhtul korteris chillimisest (mis pole iseenesest igav ega midagi, alati on tore) siis ta pakkus välja, et lähme Maryland'i täiskavanute mägnumaailma. ja nii me siis sõitsimegi sinna. hästi ülilahe koht. palju videomänge ja muid korvplalli mänge ja kõike muud jama ka. halb oli see, et see koht suleti 10ne minuti pärast kui me sinna olime jõudnud. mingi ülisuur üritus oli. interneti lehele ei suvatse keegi midagi üles panna. nii tüüpiline. nii palju kui me seal olime oli lõbus. ja kavatseme lähiajal tagasi minna. 

sõitsime siis tema juurde tagasi ja vaatasime mingit komöödiat. 

kui naljakas on Eddiest siia kirjutada. 

üks suur erinevus tema puhul võrreldes teistega, on see, et ta teab häid kohti kuhu minna ja tal on ideid. näiteks Noelia poisssõber, kui talt küsida, siis ta väga ei tea. 

ja täna käisin Lindaga Great Falls Pargis. olen seal eelnevalt talve paiku käinud. aga minu meelest on suvel palju ilusam. ja oli ka. lisasin siis pildid mida Facebooki üles ei lisanud. superilus koht on.

kohtasime ühte fotograafi seal ja siis ta ütles meile suvalt, et me magasime kursuse maha. ja siis me rääkisime juttu ja ta teeb tasuta kursusi algajatele seal kahel korral kuus. kindlasti lähme. ja siis ta näitas pisiasju mu kaameral kuidas mida. superluks. 

ma olen väsinud. ma ei taha mõelda, et homme on juba esmaspäev. kuhu see aeg nii ruttu läheb. 

korda läinud nädalavahetus for sure. 

ahjaa. skypisin vanemate ja õega. ja kui palju paremaks see mu olemise siin tegi. kuidas ma lihtsalt igatsen neid. ma annaks kõik et nendega kasvõi üks päev veeta. 

ja mu juuksed on tavapäraselt sellised puhvis. kuivad nagu hein. 

kraanivesi on kohutav.

Day #226

eile tööpäeva lõpus tundsin end kehvasti. tundsin kuidas haigus salamisi ligi hiilib. ja hommikul üles ärgates tundsin end tõesti kehvasti. hästi väsinud ja uimane oli olla. kurguvalu on põhiline.
üllatusin ka kui nägin host dad'i sellisel kellaajal kodus, mis ilmselgelt tähendas seda, et ta töötas kodust. great. just great.
üks asi mis mulle meeldib on see, kui host mom on juures ja tüdrukud ütlevad mulle, et ma teeksin midagi, siis ta kohe parandab "mis on see sõna mida sa kasutama pead, kui midagi palud?" ja siis tüdrukud ütlevad palun Tiiu.... ja ta ütleb "ta pole teie teenija. te peate kasutama sõna palun" vahest nad lihtsalt unustavad ja ma ei pööra sellele meeletult tähelepanu ka. Eestis ei ole me kõik nii viisakad, et koguaeg "palun" "aitäh" aga siin on koguaeg.
tööpäeva lõpus sa lihtsalt loed neid viimased minuteid kuni tööpäev läbi saab. aga millegipärast on lõpp eriti lõbus. tüdrukud hakkavad minuga naljatlema ja me mängime kaarte (see hundi paaris mäng mille mu pere Eestist saatis eelmine kord). ja see kui ma kuulen neid naermas. mida sa veel tahta oskad. kuigi vahepeal suudavad nad sääsest elevandi teha, aga hei, nad on kõigest lapsed, kes õpivad kuidas selle maailmaga toime tulla.
eile. ma kuulasin Eesti laule telefonist, lihtsalt sellepärast et ma saan kindel olla et kui seal ka ropud sõnad olema peaksid, siis nad aru ei saa. ja lihtsalt, et kuulda oma emakeelt. ja siis need laulud hakkasid mind kummitama ja siis ma laulsin veits. ja siis me kõik viskasime selle üle nalja. keskmine tüdruk küsis mult kuidas Eesti keeles "jää vait" on ja siis kui ma ütlesin talle, siis ta karjus naljatlevalt noorimale seda, ja noorim lihtsalt mängis barbidega, ega teinud temast välja. ja see kuidas nad teevad seda nii dramaatiliselt ja naljatlevat on lihtsalt nii koomiline, et kuidas sa saad mitte naerda.

eile sain kohtult kirja, et seda tšekki ei võta nad vastu sest mingi kamarajura on sellega. ei olnud just kuigi rõõmustavad uudised. täna hommikul käisin pangas ja siis nad tegid mulle ühe tšeki millel oli mu nimi ja kõik muu jama peale prinditud, ja see mees ütles, et seda tšekki nad peavad akptsepteerima. ja see üks tšekk maksis 10dollarit. mõtlesin küll, et paganama palju ühe näruse paberilipiku eest, aga kui see lahendab mu probleemi, siis hei, ma olen nõus selle summa välja käima.
kõik ikka imestavad, et ma host vanematele sellest kiiruseületamisest rääkinud pole. Eddie naeris ja ütles, et mu host ema on advokaat ja ma ei räägi neile, lauslollus. aga ma lihtsalt ei taha, et nad hakkaksid mu sõitmise üle muretsema, ma ei taha, et nad tunneksid hirmu, kui lapsed minuga sõidavad. ja kas see on siis vale? ma tean, et ma pole halb sõitja. Eestis ma tundsin, et ma sakkisin mingil määral. aga siia tulles, leides eest palju sõiduridu, palju uusi märke, kohutavalt suuremat liiklust, palju palju millele tähelepanu pöörata, olen ma hakkama saanud. ikka kergelt pelgan uues suures linnas sõitmist, aga ma mitte midagi ületamatut. DC's sõitmast olen phmts kategooriliselt praegu keeldunud, sest see liiklus seal on kohutav. ehk ajapikku. ma tunnen, et saaksin hakkama, aga mu närvid on tähtsamad.

käisin noorimaga siis täna pargis veidikeseks. ja kuna päike on kohutav siis võtsime päikesekreemi kaasa. ta oli just paki saanud vanalt Au Pairilt (kes muideks reisib järgmiseks Eestisse, vot kui vahva) sünnipäeva puhul. ja seal oli siis sun hat ja päikesekreem. ja olime siis pargis ja ma määrisin teda selle kreemiga. mõtlesin küll, et kummaline konsistents, kuidagi raskelt läks aga normaalne oli. ja kui käsi üritasin puhtaks veega pesta siis hakkas kahtlaselt seebitama. aga lõhnas hästi ja puha. ja kui ta siis mängis ja ma niisama lebotasin, jäin ma juhuslikult pakendit lugema. ja seal seisis "kaks ühes, šampoon ja dušigeel" ja ma lihtsalt purskasin naerma. ma seebitasin lapse sisse. ja kui ma seda tüdrukule ütlesin, siis ta ütles "Mara tricked us!" ja ma lihtsalt ei suutnud muudmoodi kui naerda.
ja koju jõudes tüdruk rääkis isale ka. ja ma siis seletasin. tõesti kõik arvasid, et see on päikesekreem. ja host dad siis viskas nalja, et hea, et vihma sadama ei hakanud, et ta oleks mullitama hakanud. ja kuidas sa siis jääd tõsiseks.

ma olen väsinud. ma tunnen, et ma vajan puhkust. aeg läheb ruttu. alles oli esimene jaanuar ja nüüd on juba mai keskpaik.
ma sakin raha kogumises kohutavalt. aga pean lennupiletite jaoks koguma, et ära osta.

ehk see haigus läheb kergemalt mööda kui eelmine kord.

ja nad tõesti hoolivad rohkem kui ma arvasin.

Day #223

siin on lihtsalt paganama palav. 

plaanisin pärast tööd ujuma minna. kui olin ujumisriided selga ajanud avastasin, et kõik rajad olid kinni. igast trennid. super. minu õnn. läksin aga sama targalt koju tagasi ja võtsin mp3 ja läksin jooksma. ma loll ei osanud arvata, et sellise kuumaga jooksmine on idiootsus. olingi vist ainus kes jooksis. rohkem jooksjaid vastu ei tulnud. see oli kohutav. ma tundsin koheselt meeletut väsimust. ja pidin mitemil korril lihtsalt kõndima hakkama, et mitte keset jooksu kokku kukkuda. tundsin end kohutavalt. see kuumus siin on teistusunge. hästi rõske ja kohutavalt niiske. sa ei jõua selle kuumusega midagi teha. ja kui ma koju tagasi jõudsin nägi host dad mind ja siis ta lihtsalt hakkas naerma. ja ma lihtsalt ütlesin, et ma ei kujuta ette kes need inimesed on kes sellise ilmaga siin jooksmas käivad, never again. 

laupäeva hommikul käisin ka jalutamas. lihtsalt ilm oli ilus. ja pärast tunni ajast jalutamist olin ma lihtsalt omadega nii läbi. tundsin meeletut väsimust ja uni tuli peale. 

ja nad ütlevad, et see on alles kevad. ma ei taha suvele praegu üldse mõeldagi. 

päevituda on siin ilmselt palju lihtsam. 

ahjaa. ma ei mäleta kas ma mainisin, aga ma osalesin enesekaitse kursustel. kestis kokku kolm tundi. täpselt sel ajal mil Eurovisiooni finaal minu aja järgi toimus. minu meelest hästi huvitav oli ja vajalikud teadmised. õpetati igast võtteid. 

pean mainima, et see tüdruk kes minu ja ühe teise naisega koostööd tegi, meid õpetas, ta silmad olid kohutavalt suured ja hirmutasid mind kohati, kuigi ta oli hästi tore. 

Day #223

sellistel pühadel/päevadel kus on emadepäev, isadepäev ja muud seesugused tunnen ma end eriti üksildaselt. tunnen, kuidas vahemaa teeb haiget. tunnen kuidas tahaks sel päeval pea lihtsalt liiva alla peita ja oodata kuni see päev õhtusse veedetud saab. tunnen kuidas sellistel päevadel torgataks mu südamesse noaga. see kuidas need päevad olid Eestis nii loomulikud, kuidas ma ei osanud hinnata seda mis mul olemas oli, ja nüüd kaugel olles tunnen kuidas mul vedanud oli. kuidas ma igatsen seda. ma tunnen end nii eemal olevat kõigest ja kõigist. isegi mu siinsed sõbrad on kuidagi igavaks muutunud. kõigil on omad tegemised. ja kui ma siis laupäeva õhtud Eddiega veedan tunnen kuidas ma olen ka neist kaugel. see kaugus teeb haiget. ma arvasin, et soojemate ilmade saabudes oleme koguaeg väljas ja kõike. aga ma pole enamus oma sõpru üle kahe nädala näinud. teisipäeva õhtul õnnestus mul Gabs'iga korraks välja minna. ja seda ka üürikeseks ajaks. lihtsalt mul ei jää midagi tegemata. ma leian endale oma tegemisi. aga ma igatsen kõiki.

osa minust tunneb, et mulle piisab sellest aastast siin. ja osa minust tahab jääda. otsustamis aega mul iseenesest veel on. oma pool kuud. aga ma olen hakanud kõhklema. ma tunnen, et olen valmis ülikooliks. tunnen, et olen valmis kooli minema ja õppima hakata. varem ma nii ei tundnud.
uskumatu, et ma siin nii kaua olnud olen. peaaegu 8 kuud. kas ma tõesti pole peaaegu aasta oma inimesi näinud. viimasel ajal igatsen ma kõike nii kohutavalt. varemalt kestis see päeva või kaks, aga nüüd on see olnud 2 nädalat. ma tunnen vajadust koju minemise ees.
ma endiselt armastan seda siin. armastan neid lapsi. kes toovad igasse mu päeva tohutul hulgal rõõmu. kuidas ma rõõmustan nende edusammude üle. ma armastan Ameerikat. ma poleks kunagi osanud arvata, et elu mu siia toob. tagasi vaadates saan ainult enda üle uhkust tunda. see kui paganama iseseisev ma olen. kuidas ma tulen oma probleemidega ise toime. kuidas ma julgesin hüpata pea ees tundmatusse vette, sest seda see tegelikult ongi, ma ei ei teadnud kedagi siin, ja olgem ausad mu inglise keel sakkis kohutavalt, nüüd suudan ilma mõtlemata rääkida. ma olen saavutanud enda jaoks rohkem kui ma eales arvata oleksin osanud. ma olen inimesena nii palju kasvanud.
aga ma tunnen, et osa minust on valmis koju tulema.
ma tunnen, et mul on siin nii palju käia ja nii palju avastada, et aastat jääb puudu.
ma vajan otsustavust.
ma vajan sõpru enda ümber. ent meil kõigil on nii palju koguaeg teha.

ma tunnen, et peaksin aja maha võtma. aga ma ei oska seda teha.

Day #219

see on lihtsalt nii uskumatu kuidas ma igatsen jaburaid asju. ma annaks palju, et käia ühel päeval Tapa linna tänavatel ringi. ma annaks palju, et lihtsalt süüa hapukapsasuppi, mida mu isa alati paganama hästi tegi. ma igatsen vanaema heeringat. ma igatsen leiba. normaalselt. siin pole leib leib ja või pole või. see on nii teistmoodi. ma igatsen ema tehtud tavalist jahukastet ja kartuleid. siinsed kartulid on kuidagi naljakad.
ma igatsen männikumäge. igatsen Tapa-Rakvere bussiga sõitmist. igatsen seda liiklust. paganama päralt ma igatsen Eesti keeles rääkimist.
ma igatsen nii palju asju millest ma poleks kunagi osanud arvata et puudust tundma hakkan.

kui kord oli mu suur unistus välismaale tulla nii kaugel ja kättesaamatu, siis praegu tundub, et Eesti on mu suur unistus. ma olen viimasel ajal millegipärast palju Eestit igatsenud. selles suhtes ilma üle väga kurta ei saa, 30C on väljas ja nii hea, kohati ehk liigagi palav. aga ma ei tea.

kodust kaugel pole nii kerge olla kui arvata võib.

Day #219

ilm lubab minna suhteliselt kuumaks. oma kolmekümne kraadi ringi koguaeg.

olen käinud noorima tüdrukuga peaaegu igal tööpäeval YMCA's ujumas nii, et need töötajad või vähemalt üks kindel tüüp viskab minuga nalja ja ütleb "see you guys tomorrow!"

täna sain end korralikult välja puhatud. kuna tüdrukutel on igast arsti ajad siis minu tööpäev algab alles pool üks. ja seal on ka vahel tund aega pausi kuna siis ta läheb arstile. seega täna kurta nagu väga ei saa.
ma vist pole varemalt maininud, aga ameeriklased mingi pärast töötavad vähemalt ühel päeval nädalast kodus. see pole ainult mu pereisa puhul nii. paljudel nii palju kui ma tean.

eile värvisime guaššidega tüdrukutega. ja siis noorimal tüdrukul kuidagi õnnestus terve nägu värviga kokku ajada. isegi silmalaug ja silmanurk oli värviga kaetud. ja siis kui ma talle otsa vaatasin, ei suutnud ma lihtsalt mitte naerda. ja talle see muidugi ei meeldinud. ja siis ma ütlesin talle, et ma ei naera tema üle, et mulle meenus üks Eesti nali mida ainult eestlased mõistavad. ja ma lihtsalt naersin. ma üritasin mitte naerda, ent ei suutnud. ja sel hetkel sain ma aru miks ma seda teen. miks ma Au Pair olen. hoolimata sellest, et nad väsitavad mind ja kraaklevad, armastan ma neid ja päeva lõpuks suudavad nad mind naerma ajada, sellised pisiasjad mida nad teevad ise aru saamata kui palju see mulle tähendab.
ma ei taha sellele mõeldagi kui raske saab olema nendega ühel hetkel hüvasti jätta.

Day #215

kust ma peaksin alustama. töönädal oli norms. 

reedel peale tööd käisin Nathaliaga väljas söömas. Mehhiko toit. minu meelest hästi huvitav. ja ta on lihtsalt nii lahe. ta on nii lõbus ja mul on temaga nii tore. pildid on allpool kusagil laiali. 

õhtul läksin Hobbit guy'ga välja. DC! hoolimata sellest, et ma polnud temaga pikka aega suhelnud oli ta ülimalt fun. ma tegin talle kohe alguses selgeks, et ta on mulle nagu sõber. ja ta näis sellega okei olevat. tal on hea huumorisoon, kuid kohati hakkavad ta naljad häirima. see lihtsalt kuidas ma sain südamest naerda, mida veel oleksin ma tahta osanud. 

klubis ütlesin talle, et ta võib teiste tüdrukutega tantsima minna, ajada oma asja. küll ma kusagil oma koha leian. aga ta ikka ütles, et on imelik tulla kellegiga ja siis kellegi muuga pidutseda. well. ausalt öeldes olin ma millegipärast tujust ära. aga siis ma lihtsalt otsustasin end vabaks lasta. lihtsalt unustada kõik mured. ja see oli super. alguses tantsisin Hobbit Guy'ga aga siis kadusime kuidagi üksteisel silmist. textisin igaks juhuks et olen katusel kui miskit on (minu meelest nii lahe, et neil on 4 korrust ja igalpool erinev muusika. katusel on kuidagi ülilahe olla ja palju õhku ka). igastahes seal ma siis olin. üksinda tantsimas. ja ma leidsin selle olevat päris kummalise ja haleda. aga mõni hetk hiljem tantsisin kahe tüdrukuga, kellega me hiljem ka numbreid vahetasime. ma ei olnud kuidagi väga huvitatud poistega tantsimast. ma arvan, et ma andsin korvi umbes 15nele tüübile. mõnega tantsisin ka veidikest aega, aga polnud väga huvitatud. mitte et nad nägusad poleks olnud. kui üks tüüp üritas minuga tantsida, siis ma pöörasin mujale ja kui ta ikka tuli mu juurde, siis ma lipsasin lihtsalt eemale ja tüübid kes seda pealt nägid naersid. 

ma lihtsalt tahtsin seda kõike nautida. lihtsalt tantsida meeletult. mida ma ka tegin. Hobbit Guy ütles, et seda oli mu näost ja kõigest välja näha kuidas ma seda kõike nautisin. 

ja ma üritasin temaga keset ööd Eesti keelt rääkida, mille ma leidsin olevat raske. 

ahjaa. ta juhuslikult leidis oma parima sõbra sealt. must aga paganama hot guy. ja siis me olime väljas ja rääkisime ja siis ta küsis mult otse "hei! kas sa oleksid huvitatud seksist musta mehega?" mis oli kuidagi nii ootamatu. ja siis ma ütlesin, et ma pole huvitatud. ja siis tuli muidugi kohe, et kas mulle mustad mehed ei meeldi. ma ei saa lihtsalt aru, kuidas nad arvavad, et nahavärv midagi loeb. minu poolest ole kasvõi lilla. 

ja kui me DC'st tagasi sõitsime, siis ta pani seda sorti muusikat mida ma armastan. ta mäletas. ma olin seda talle umbes 4 kuud tagasi öelnud. ta mäletas. ja kuidas ma lihtsalt nautisin seda muusikat. kuidas see kõik oli lihtsalt suurepärane. ta on hea sõber.

ta ka ikka üritas korralikult. aga korvi ta sai igatahes. ja 

koju jõudsin hommikul neljaks.

nõustusin Nathaliaga DC'sse kirikusse minema. ma kuidagi nagu ei oska sisse sulanduda. olin oma lillelise kirju kleidiga teiste keskel nii mitte sisse sulanduv. ma polnud end korralikult välja maganud seega olin unine ja väsinud. Jumalateenistus oli teistsugune. mehed ja naised ja lapsed olid eraldi. ja naised pidid kandma loori, kaasa arvatud mina, mille ma leidsin naljaka olevat. 

koju jõudsin kusagil kuue aeg äkki. ja õhtul lihtsalt lebosin. tegin omi asju. pidime tüdrukutega välja minema, aga olin eelnevast päevast väsinud. 

täna hommikul ärkasin jälle vara, et sõita Winchesteri Lia'ga kokku saama. 

ja nüüd ma siis räägin sellest. sinnasõit kestis oma poolteist tundi. ja tee peal olid nii ilusad mäed ja ma lihtsalt jäin seda kõike vahtima ja ahhetama. ja ma sõitsin allamäge, ega pööranud kiirusele tähelepanu, liiga hilja märkasin politseid patrullimas. ja sealt möödudes teadsin ma kohe, et ta paneb vilkurid tööle ja ma pean teekõrvale tõmbama. mida ta ka tegi. mind pole kunagi Eestis politsei peatanud, pole kunagi alkoholi testi puhunud ega midagi, ja nüüd siis see. ma olin kohutavalt närvis. ja kui ta ütles, et ma ületasin kiirust oma 20miles'i lubatust rohkem siis olin ma küll, et pekkis. kuigi lootsin, et ta annab hoiatuse, ikkagi esimene rikkumine. iga miles võrdub kuue dollariga mille ma ületasin. kokku on trahv umbes 175 dollarit mida on meeletult palju. kui ma seda kuu ajaga ära ei maksa, lähen kohtusse. kohtupäev on paberil kirjas. aga kui ma maksan ära, siis ei pea minema. paganama meeliköitev loodus ja mäed. 

aga politsei ohvitser oli tore ja seletas mulle kõik ära. paganama päralt, et see nii palju peab olema. 

Liaga oli täitsa tšill. rääkisime ja käisime igalpool. palju palju ilusaid pilte. 

ja kuna ta elab kahe surnuaia juures, siis käisime mõlemas. kuna need on ikkagi nii teistsugused Eesti omadest. hästi hoolitsetud on kusjuures. ei. täitsa lahe oli. 

ma näen pildil päris päevitunud välja.

ei mingeid solvanguid. aga nii kummaline

meie õhtusöök Nathalia'ga. kõike muidugi ära ei söönud. palju jäi järgi.

kuidas ta selle kohta ütleski. praetud jäätis. yea. ma arvan et nii see oli.

tasub proovimist.

Nathalia!

Reston Town Center! 

ma lihtsalt jumaldan seda linna. 

nii ilus. 

minu kodu.

ja kulla Lia tegi mulle kaardi. lihtsalt vapustav kui osav ta on.

vaatasin just, et reedeks lubab 30C. ja terve see nädal lubab sooja.
ma olen koguaeg nii väsinud.