Day #180

21 yay!!!!

nagu plaanitult läksime klubitama eile. 

kuna Eddie kohe üldse ei tahtnud sõita, siis ta rääkis ühe oma sõbra nõusse meiega tulema. ja probleem oli lahendatud. või noh. me oleksime DC'sse saanud igaljuhul, aga talle ei istunud variant, et me peame tema juurest Reston'isse sõitma ja siis pärast tagasi. Angie oleks meid sõidutanud. 

well. hoolimata sellest, et me lahkusime hilja jõudsime esimestena kohale. leppisime kokku, et kell 11 kohtume DC's ja me jõudsime sinna pool tundi hiljem. siinkohal pean ära mainima, et Eddie sõbral oli kohutav muusika maitse. muusika oli põhjas. ja ainus mida ma tahtsin teha, oli peita oma kõrvad selle muusika eest. 

well südaööni oli küll oma pool tundi aega ja poisid pablasid et nad ei lase mind sisse enne südaööd. turva viskas nalja, et pean poole tunni pärast tagasi tulema. ent lisas kiirelt, et võin sisse minna. 

ma jõin palju nagu arvata võib. ja mul oli meeletult tore. kõik oli nii nagu olema pidi. mu ümber olid mu kullakallid sõbrad. 

 tüdrukud  said hommikul mu üle korralikult nalja visata. 

meil on WhatsApp'is grupp ja ma olin sinna voice mail'i jätnud. ja hahaha Linda rääkis ka. hahaha ma sain korralikult naerda. 

ja Gabs ütles mulle, et ma ütlesin talle "I love you!" ilmselt tuhandeid kordi eile. 

parim sünnipäev ever! 

ja täna oli siis kell kaks vanaema juures Tea Party mulle ja mu sõpradele. Lia jäi kahjuks ootamatult haigeks ega saanud tulla, millest oli mul kahju. aga ma arvasin, et see saab olema igav, aga ma eksisin. super lõbus oli.

ja mu host mom ilmselt sai aru, et ma olin eile joonud, kuna küsisin pidevalt vett. ja ta naeris ikka päris korralikult. (nemad siin ei joo, või kui siis harva)

aga mul on suurepärased sõbrad! 

see on sünnipäev mida ma ei unusta iial!

teist korda täisealiseks. ja loodetavasti viimast korda. I'm done with this!

number kuus sellepärast, et host mom unustas küünlad koju ja vanaemal oli ainult number kuus. 

who cares about those numbers anyway

hahahaha I love my friends!

Barbora kirjutas mulle eesti keelse sünnipäeva õnnitluse kingikarbile. 

aww!

ja nädalavahetus ongi märkamatult otsa saanud. liigagi kiirelt. 

uskumatu, et juba 7 kuud olen siin olnud.  

Day #178

pole päris pikka aega midagi kirja pand. mõtlesin, et oleks ka aeg.
lihtsalt midagi nagu ei ole juhtunud või mis minu meelest ülesse märkimist vääriks.

ühesõnaga maja on müügis. me kolime juhul, kui keegi ostab selle maja ära ja kui keegi pole seda teist maja ära ostnud. kui kõik ei lähe nii nagu plaanitult, jääme siia. mis mu Host mom'ile meeldiks. ta ütles, et ta hakkab juba kahetsema, et selle kõige ette võtsid.

see nädal on olnud eriti kiire. esmaspäeval ei tohtinud väga majas olla, kuna tehti igast pilte ja maja kaunistati. mida iganes.

ja vanaema pakkus lahkesti, et me võime tema majja minna ja seal olla.
naljakas oli olla võõras majas ilma vanaemata. nagu sissetungijad noorima tüdrukuga. tema aga oli vaimustuses.

terve see nädal pidanud maja ülipuhtana hoidma. mitte midagi ei tohi kapi pealsetel olla. ei kraanikausi äärel ega mitte midagi. phmts mu sahtlid on täis topitud raamatuid, igast küünelakke ja lõhnaõlisi ja igast hügeeni tarbeid, raske on midagi üles leida. ja hommikul üles ärgates tuleb jälle kõik sahtlisse toppida, kui olen suvatsenud midagi välja jätta. mu hoian oma tuba korras, aga see, et ma ei saa pindadele mitte mingeid asju jätta, see lihtsalt on paganama vastik.

kolmapäeval olin lihtsalt nii läbi. ma ei teagi millest. aga ma lihtsalt ei suutnud just kuigi mänguhimuline olla nagu noorim minult ootas. + host dad oli kolmap ja neljap haige.
pärast tööpäeva lõppu läksin jõusaali. ja kui kusagil seitsme aeg tagasi tulin olin üllatunud, et lapsed lihtsalt omapäi on ja telekat vaatavad. sel ajal tavaliselt host vanemad on nendega tegelemas. vani tüdruk seletas, et nad hakkasid emale järgi minema, kui aga isa lihtsalt korduvalt oksendas igale poole ega saanud minna.
ja siis host mom oli palju kõndinud kodu poole. ja siis ma ütlesin, et tavai, et ma võin host mom'ile järgi minna, kuigi mu tööpäev oli lõppenud, kuidas aga ma aidata saan siis ofc. ja pealegi kolmapäev oli külm päev. ja siis nad muidugi tänasid mind, et ma neile vastu läksin.
kui ma oleksin teadnud, et host dad nii haige on, oleksin ma koju jäänud. aga ta lihtsalt tundus olevat korras.

well. ülehomme saan ma 21. ei tundu üldse, et sünnipäev oleks. tundub, et homme on suuremat sorti pralle.
ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal see sünnipäeva trall läbi saab. ma olen tüdinenud oma sünnipäevast.
aga homme. loodetavasti läheb kõik hästi ja keegi ei vussi midagi ära, kaasaarvatud mina. ma loodan et see on tšill.
ja pühapäeval on tea party vanaema majas, mu sünnipäeva puhul host mom ja lapsed korraldavad. ma küll ei tahtnud neile tüli valmistada, aga host mom ütles, et lapsed armastavad pidude korraldamist. ja veits nõme oleks lasta neil korraldada mais basseini pidu vanaema majas, see oleks olnud üks variant. vähemalt ma siis tean, et selle nädalavahetusega saan selle kõik kaelast ära.
kuidagi tühi tunne on.
ehk sellepärast, et sel hetkel, sel päeval igatsen ma oma Eesti sõpru üle kõige.
aga ma olen siin. ja ma veedan selle päeva teiste sõpradega.
ja ma olen kurb sellepärast.

7 kuud juba siin olnud.
oh man. aeg möödub ruttu.

mind häirib see kui ma noorima tüdrukuga kuhugi lähen ja mind peetakse ta emaks.
keegi ütles mulle, ma enam ei mäletagi kes see oli, et on kerge pidada mind ta emaks, kuna me näeme sarnased välja, mõlemad blondid ja siniste silmadega.

ilm on lihtsalt lauslollus. esmaspäeval sadas palju lund maha. ja  kõik on sellest lihtsalt niiiii tüdinenud. ja tänaseks on muidugi ära sulanud. loodetavasti edasi läheb ainult soojemaks. täna oli oma 20C väljas. nii mõnus. ja ausõna. kui teisipäeval tõesti lubab nii palju nagu ta lubab, siis ma kavatsen päikest võtta kui tüdrukud koolis on.


ja et see nädalavahetus hästi läheks.
kuigi ega ma väga ei usu sellesse.

Day #166

ja ma olen elus ja täiesti terve kah peale kauba. 

töönädal möödus kiirelt. ja ei saa väga kurta. 

nädalavahetused mööduvad lihtsalt linnulennul. uskumatu, et täna on juba pühapäeva õhtu. 

laupäeva hommikul pidin kaks tundi töötama, ja siis kohe autosse ja Gaby poole, et DC'sse tuurile minna. ma vihkan seda kuidas brasiillased hilinevad. iga jumalama kord. ja iga jumalama kord saan ma maruvihaseks. ei ole normaalne nii palju oodata lasta. nende meelest on igati normaalne 1-2 tundi hilineda.

me pidime turva järjekorras olema 11:30 ja kuna metro oleks võtnud kaua aega ja palju jagelemist, siis Gabs ütles, et me võime tema autoga minna. ma keeldusin DC's sõitmast kuna esiteks DC liiklus on lihtsalt kohutav + marataon oli, seega meile öeldi, et teed on kinni. aga kuna meil midagi kaotada polnud siis läksime autoga. igati mugavam. ja teed oli suurepärased. mitte midagi kurta ei saa. ma arvan, et kell oli 12:00 kui me ikka DC's ringi sõitsime, et parkimiskohta otsida. parkimine on siin kohutav. jooksime Capitol'i. turvakontrolli läbisime vähem kui poole minutiga, tavaliselt on turvakontroll palju suurema riviga. aga me jõudsime ja aega jäi isegi üle ka. 

aga see tuur seal. see oli suurepärane. see oli nii lahe. ma olin vaimustunud. 

ja eile oli nii soe. oma 20C

paraadist nii palju, et külm oli. temperatuur kõigub meeletult. minu meelest ei olnud midagi ülilahedat. selline OK. ootasin veits rohkemat. aga küll neid paraade siin ka veel tuleb. 

St.Patrick's Day tüdrukutega. (ilmselgelt olime paraadilt juba tagasi)

kuidagi tavaliseks saanud laupäeva hommikud.

paraadil anti inimestele neid kaelakeesi, got one too.

ma kolin perega. detaile ma väga ei tea. aga ma arvan, et kolimine on juunis-augustis. ja kui see on see maja mille pilte tüdrukud mulle näitasid, siis see on palju palju suurem. aga ma vihkan kolimist. mulle meeldib see maja. mulle meeldib mu piirkond. ja mulle meeldib, et mul on oma vannituba oma toas. mida ma kardan, et seal võib teisiti olla.
maja on müügis. ja ma kujutan, ette kui palju siblimist selle maja ümber olema saab. ma pole vaimustuses.
ja kolimisega lähen ma teistest palju kaugemale. oma 30-45min autosõitu äkki.

kahe nädala pärast 21!
palju on veel planeerimist teha.

ja pagan võtaks. jälle tuli lumi maha. kujutate ette, et eile oli 20C ja täna sajab lund. ja koolid on homme suletud. mis ei ole sugugi mitte hea uudis.

Day #160

ma ei teagi kust otsast alustada.
nädalavahetusteti ma ei tööta. aga see laupäev oli erand. seega kell 8pm pidin kodus olema.
aga kuna ilm oli nii ilus, et patt oli toas olla, siis ma käisin üksinda Great Falls pargis, mille GPS mulle kätte juhatas ja seda suure möödalaskmisega.
aga mingi koha ma ledisin ja jalutasin.
nii mõnus oli. üksi. super ilm.

ja siis pärast Gabs pakkus DC'sse minna. päris vinge oli.
tundsin nagu laps, kella kaheksaks kodus.
kuna host mom pani lapsed magama selleks ajaks, siis ma lihtsalt olin seal, juhuks kui nad mind vajama peaksid.
plaanisin palju asju teha. aga kuna vanimal tüdrukul und polnud, siis lõi see mu plaanid sassi. ta tuli mu tuppa, ja me vaatasime High school musical 2. kell oli üpriski palju kui me lõpetasime. seega eeldasin, et ta läheb magama. aga kus sa sellega. ta jäi ülesse. tahtis igast asju teha. ja koer hakkas lihtsalt lambis haukuma. ja hakus lihtsalt 15 minutit, ehk kogunisti pool tundi. minu katsetused teda vaikima sundida luhtusid haledalt. ja siis tüdruk muidugi tekstis emale, et röövlid tulevad. lihtsalt ta oli paanikas, ja ta suutis mind ka veidike hirmutada. aga õnneks ta jäi mingil hetkel magama.
ja host vanemad tulid u 11:45 koju. ja mingil hetkel läksin ma välja. mu laupäeva õhtu ei lõppe igavalt.
läksime tüdrukute ja poistega välja.
that was fun.

ma ei plaaninud minna David Guetta kontserdile. ma ei ole ta mingi suur austaja ega midagi. aga kui Eddie ütles, et see on kindlasti ülisuper. siis ma otsustasin minna. neljakesi läksime. mina, Gabs, Paul ja ta vend.

ma ei pidanud pettuma. see oli midagi erakordset. see rahvamass. meeletu energia. ja me kõik lihtsalt tantsisime. ja kui paganama palju ma igat hetke nautisin. 

ma tantsisin ühe tüübiga, ja sel hetkel kui David Guetta lavale tuli, tõstis ta mu enda kukile, ma küll üritasin maha ronida, aga ta oli kiirem. ebamugavustunne üleval kõrguda kadus kiirelt. see oli midagi enneolematut. see kuidas ma nägin kogu seda rahvamassi. see kuidas ma nägin Davidit seal laval ja kogu see inimeste energia. oh. see on kindlasti üks parimatest asjadest mida ma kogenud olen. seda on raske kirjeldada. sa pead kohapeal olema, et aimu saada. 

see kuidas ma lihtsalt armastan oma elu. see kuidas ma lihtsalt võtan kõigest mis võtta annab. see on lihtsalt uskumatu. 

ma pean end tihti näpistama saamaks aru, et see on reaalsus. 

meie kahjuks ei saanud me kaua olla. lahkusime 1 öösel. kuna kõik pidime järgmisel päeval varakult tööle asuma. kui ma kell pool kolm öösel koju jõudsin ja sel hetkel kui mu pea patja puutus, magasin ma juba nagu beebi. ja ma teadsin, et hommikul vannun ma seda, et sinna läksin. aga see oli seda väärt. see oli väärt iga paganama hetke. ja ma teeksin seda uuesti. raske oli täna tööd teha. väsimus oli meeletu. 

ja kui palju paganama häid kontserte on tulemas, alustades Linkin Park'iga ja lõpetades Katy Perry'ga.

kolme nädala pärast 21. oh. see saab olema pöörane. ma ei jõua ära oodata. see on parem kui 18 Eestis. 

ja ma vist suutsin oma siinsed juhiload eile ära kaodata. that's so me. 

Day #153

oleks vist aega siia ka kirjutada.

üllatus üllatus (enam see mind ei üllata) meil on suur lumetorm. päris korralikult on lumi maas. loodetavasti sulab see ruttu ära ja et see oleks viimane lumi sel talvel. phmts ma ei saa vist väga nuriseda, kuna ma ei pea täna töötama. host vanemad on kodus ja tegelevad lastega ise, mis sobib mulle ideaalselt. niiii hea on kaua magada.

reedel oli siis filmikas minu pool. filmi me nagu väga ei vaadanudki. lobisesime pikalt. kui Gabs ja Diane ära läksid jäin Lindaga lobisema ja muusikat vahetama. ja kuskil pool kolm öösel jäime magama.
laupäeval käisime Rebounderz pargis kus me hüppasime tund aega. nii lahe oli! mingi paar täiskavanut peale meie oli veel ja palju palju lapsi. ma nii nautisin.

õhtul läksin Eddie poole. ja 11st aeg pidime Gaby juurde minema, et sealt siis edasi startida DC poole klubitama. ja kui ma auto tööle panin, siis Eddie ütles, mulle et sellel autol on nii palju vigu, et sellega me küll  DC'sse sõita ei saa. ta oli mehaanik, seega teab autodest meeletult. ta ütles, et on kogunisti ohtlik sellega sõita. ta näis päris muret tundvat.
ma ei suutnud uskuda. ta keeldus mu autosse istumast. keeldus sellega sõitmast. (ta ise ei saanud muidugi oma autoga sõita kuna ta oli eelnevalt vähekese joonud).
ja siis ta helistas oma venelasest sõbrale, kes pidi meiega DC's kokku saama, et ta tuleks meile järgi ja me läheksime sealt edasi Gaby juurde.

olime eelnevalt tüdrukutega muidugi nalja visanud, et Eddie on mu fantaasia vili, sest ma olen temaga kohtamas käinud oma poolteist kuud aga tüdrukud polnud teda kordagi näinud. seega nüüd said nad kinnitust et see pole ainult mu tühipaljas fantaasia vili.

koha valikul pidime arvestama mu vanust muidugi. vähem kui kuu aega veel.

ja siis kui me kohale jõudsime öeldi meile, et pilet on 40 dollari. mis on ülipalju. Eddie ütles, et kui sa oled 21 ja üle siis oled sa harjunud sissepääsu eest mitte maksma. ja 40 dollarit on tõesti palju. ja kui tüdrukud ja Angie meieni jõudsid, ütles Gabs, et see on liiga kallis. seega me otsustasime mitte minna. ja kuna kell oli hiline siis ainus mida me teha saime, oli koju sõita. ja ma tundsin end nii süüdi. mu vanus seab meile piiranguid. aga Eddie ütles, et asi pole mu vanuses, asi on selles et me otsustasime liiga hilja tulla ja kell 2 öösel pole just palju kohti kuhu minna, kõik on sulgemas.
seega jätsime teistega hüvasti ja sõitsime tagasi.

käisime Lindaga kinos eile ja täitsa tšill oli.

ma lihtsalt ootan, et ilmad läheksid soojemaks, et saaks väljas asju teha.



ma ei tea, kõik tundub kuidagi nii mõtetu mis ma kirja panin.
ma ei jõua ära oodata millal mul kool läbi saab.