Day #327

jõudsin eile Floridast puhkuselt tagasi. selline mitte midagi teha tahamise päev oli. aga ma arvan et ma olen selle ära teeninud pärast seda ringi trallimist. aga läksin ikka sõbradega ühele välikontserdile. ja kuskil öösel kella 3ni-4ni istusime sõbra juures, mis oli ülitšill. ja ma olin sellest tervest nädalast nii väsinud, et ei suutnud oma kahte sõbrantsi koju sõidutada, mistõttu mu sõber sõitis minu eest. ma olin kõrval ja üritasin ärkvel püsida. ja ma isegi ei suutnud koju sõita, hoolimata siis sellest, et ma elan temast 5-10ne minuti sõidu kaugusel. ma ei suutnud. kuna mul kursus hommikul vara oli siis ärkasin kell 7 üles, sõitsin koju ja tegin asjad korda ja läksin. oma paari tunnise unega, mis oli siis kohutavalt väsitav. aga kursus oli lebo. ja see oli viimane ka.
valin pilte välja ja kirjutan korraga. sest ma arvan, et nii on emotsioon suurem.

esmaspäeval algas meie sõit varahommikul DC'st Chicago'sse ja sealt siis lennua vahetamisega Orlando'sse.
kas te kujutate ette kui palju ma rõõmustasin paljalt palmipuid nähes. oh. nii vahva. aga kuumus on seal kohutav. ma ei liialda kui ütlen, et nagu saun. õhku pole. regulaarselt 40C kuumust ja tuult pole. see lihtsalt on tõesti nii kohutav.
rentisime paariks päevaks auto. mina. sest ma olen 21 ja nemad on 20. ja ma ei taha mõeldagi kui idiootselt kallis see sellepärast oli, et ma 25 pole. ma pole üldiselt sellistes suurtes linnades suurem sõitja. asi pole selles, et ma ei saaks hakkama või miskit. pigem just selles et kohati on siin sõitjad kohutavad (kes on pidevalt mu blogil silma peal hoidnud siis ehk vast mäletab, et ma tegin oma load siin 20$, ühe päevaga ja ei mingit eelnevat koolitust). aga see ei olnudki miskit hullu. ma alahindan end alati. tulin suurepäraselt toime. mis prantsuse plikse üllatas oli see, et ühel ristmikul rippus oma 20 valgusfoori.

motell mille me broneerisime oli üllatavalt normaalne. arvestades seda, et hind oli siis 8$ ööpäev näkku. konditsioneer oli kohati nii maksimaalne, et tuba oli nii külm, et pidid sokke ja pusa kandma. aga nii vahva retseptionist oli. puhus meiega juttu päris pikalt.

kui me kohale jõudsime siis sättisime asjad ära ja läksime basseini ujuma. ja kui paganama hea lihtsalt see oli. vaatad kuidas teavas tumeneb ja sa lihtsalt naudid basseini. mida rohkemat oleks tahta osanud.

ma ilmselt ei maininud, et meil polnud sinna minnes mingeid plaane, et mis me need paar päeva siis ikkagi teema. teadsime ainult, et ühe päeva teeme rannapäeva. ja kõik. spontaanne.

teisipäeval ärkasime vara et sõita ookeani äärde randa. sõitsime randa umbes 2 tundi. ja selle veetsime mõnusalt Alicia mp3'st muusikat kuulates. meil on lihtsalt super klappiv muusika maitse. laul laulu järelt lihtsalt laulsime kõvasti kaasa. ja mind isegi ei huvitanud, et ma ei ole kes teab mis super laulja. ma lihtsalt nautisin seda.
kohutav kuumus. kohutav. käisin esimest korda elus ookeanis ujumas. kui vaimustuses ma sellest olin. nagu väike pliks. ega siin polegi vist väga midagi imestada kui ma palmipuid nähes juba rõõmust hüppan. ühte asja ma ütlen, et ookeani vesi on tohutult soolane. ikka vahest lained pritsisid ja siis said ikka korralikult. nagu oleks lusikatäis soola suhu võtnud.
päevitada väga ei saanud, pidid vahepeal varju minema. nii kohutav on see kuumus seal. siinse kuumusega olen juba suhtkoht harjunud. aga seal. pshh. ja no nii me siis lõpetasime päeva kõik üleni põlenud. teisipäeval käisime rannas ja täna on reede ja mul on ikka päikesepõletus.

okei. kolmapäeval oli selline lebo. õhtul käisime väljas klubis. ja no tõesti head muusikat tuli. selline 2000 algus või isegi vahest veits vanemat. aga nii kift oli. tantsisin ühe tüübiga Michael Jackson'i Beat It. korralikult sai ikka tantsu vihutud. selline hästi sõbralik ja armas mälestus on sellest.
kell oli päris hilja oma pool kolm juba (klubid suletakse kell 2 öösel) kui me auto juurde jalutasime ja muidugi hakati ikka juttu ajama. lobisesime Kanadalastega ja nad ikka ütlesid kui lahe, et me kõik nii eri rahvustest kokku saanud oleme. ja tüübid oli limuga. ja oli see alles limu. nad kutsusid meid endaga kaasa pidutsema. suur eramaja, bassein. ja kõike muud. ja kurja, et meil järgmisel päeval teemapargi külastus oli. ütlesime ära.


kuna Disney park on meeletult rahvarohke ja inimesed ootavad isegi 3-5 tundi, et ühele atraktsioonile sisse pääseda, otsustasime Universal Studio kasuks, mis polnud sugugi halb. kahe pargi külastus oli siis. lisan ilmselt tohutult pilte. usute või ei aga endist lasime ühe korra pilti teha ja see ka oli kohutav pilt. aga niisama tegin pilte koguaeg. kõik oli lihtsalt niii ülivägev. Transformerite sõit oli mis hästi meelde jäi ja kift oli. Muumia. oh. see oli niiiiiiiiii kift. karjuda sai ka. Harry Potter'i maa oli mõlemal poolel, ühel poolel suurem ja võimsam kui teisel. ja selleks, et teisele poole saada pidime Hogwarts express'iga sõitma. ja te lihtsalt ei kujuta ette kui reaalselt see kõik tehtud oli. nagu filmis. isegi see, et lähed läbi seina rongijaama. Harry Potter'i maa oli kindla peale mu lemmik.
kuskil atraktsioonil käisime kus see atraktsioon käis veest läbi. ja ma jäin suhteliselt kuivaks, kuigi olin esireas, aga märkasin pea ära pöörata. ja kui ma Aliciat nägin. siis tal oli selline surmtõsine nägu peas "wtf did just happen" siis ma lihtsalt purskasin naerma. ta oli lihtsalt üleni märg. nagu oleks duši all käinud. ja kuidas me kõik lihtsalt naersime ja mõnitasime teda. te oleksite pidanud ta nägu nägema. hindamatu.
ma pole kunagi korralikul ameerika mägedel sõitnud. ja Alicia vihkab neid. või noh ta ütles, et ühel korral oksendas ja ta ei tunne mugavalt sinna minnes. sõitsin siis Joannaga. ja kõik 3 suurt käisime läbi. ja see oli no nii hirmus aga niii lahe. ma lihtsalt nautusin seda nii palju. viimane oli kõige jubedam. palju järske tõuse ja langemisi. kurk oli õhtuks käre.
Simpsonid olid nii lahedad. ja laste maa. kui palju tööd selle taha on ikka pandud. see lihtsalt kõik näeb nii suurepärane välja.

kõndisime ringi oma 10 tundi.

oleksin pilte ka lisanud, aga laadis kole kaua ja ma lihtsalt ei viitsi oodata.