A M E E R I K A: Day #312

nii meeletult kiire on olnud, et polegi jõudnud midagi väga teha.
ma üritan mitte väga sogada. pilte väga pole lisada, kõik kes te mu blogi jälgima olete jäänud siis ilmselt olete fb'st pilte näinud. midagi väga juurde vaatama ausalt öeldes ei viitsi.

näha seda kõike uuesti pärast pooleteise nädalast eemal olekut oli naljakas. ma poleks osanud arvata, et tagasi tulemine võtab veits harjumist. see nagu oli kodu ja nagu ei olnud. hästi kummaline tunne oli alguses.
jagasin perele kingid. Kadi ikka otsis postkaarte seega oli mul omajagu postkaarte kaasa võtetud. andsin host emale paki Eesti postkaarte meie linnadest, ja pärast õhtul ütles ta, et ta ei osanud arvata, et Eesti nii ilus on. ja kui paganama rõõmsaks ja uhkeks mind tegi.

see nädalane kodus olek pani mind mõtlema, et kas ühest aastast siin poleks piisanud. kui ma alguses ei suutnud kohaneda, siis lõpuks suutsin end juba seal jälle elades ette kujutada. ja kui paganama raske oli lahkuda. ma mõtlen kas ma ikka tahan ja suudan seda tööd aastakese veel teha. ja ma olen kõhklema hakanud. osa minust tunneb et üks aasta seda tööd teha on rohkem kui küll. aga ma ei tea. ehk on see lihtsalt sellest tingitud, et praegu on suve vaheaeg ja nad on ikka suhteliselt palju minuga koos. 2st septembrist algab kool ja siis lastega koos olemist kui sellist on siis umbes 4 tundi päevas (esmaspäeviti rohkem, sest esmaspäevad on siin lühikesed päevad koolis) aga siiski, hoolimata siis sellest et mu host ema ütles, et mu graafik muutub, ei tohiks see olla miskit hullu. mis oleks super. ainult paar nädalat veel. ja hei. kui mulle tõesti tundub, et on kõik, saan alati koju tulla.

metroo avamisega on mu elu siin palju lihtsam DC'sse minekuga. sõidad 5min metroojaama, rongile ja 45min sõitu ja DC's. lebo. aga selle tõttu olen ma pidanud kauem töötama kuna rongid ei sõida nii nagu varem. ja päeva lõpuks olen lihtsalt nii läbi.

nv'l käisin sõbrantsidega klubis. hästi vahva oli. üks klubi oli no nii puupüsti täis et sa ei saanud väga tantsidagi. ja seal olid u 80% mustanahalised ja 15% asiaadid ja 5%muud rahvused. ja muusika ei olnud kohe üldse mitte minu maitse. aga vahva õhtu sellegipoolest.

reede õhtu ma tõesti ei mäleta mida ma tegin.
pühapäeval sain prantslasest lapsehoidjaga kokku ja siis mu sõber tahtis, et ma tutvuksin ta ühe hea sõbraga, kes Californiasse elama läks järgmisel päeval. vahva oli. ja me istusime kolmekesi järve ääres ja kummalisel kombel me viskame kohutavalt palju nalja mu sakslasest sõbrantsi üle ja siis ofc, lõpetasime õhtu sakslasest sõbrantsi seltskonnas, mille üle ma lihtsalt meeletult palju naerda sain. mu sõbrad kohe nii armastavad üksteist.

enne kui ma Eestisse puhkusele läksin, siis mingil hetkel ma tundsin, et ei suuda inimestega korralikult suhelda, ei suuda end avada. tundsin, et mul on vaja Eesti puhkust selle jaoks, et inimestega siin paremini suhelda. et laadida oma akut seal eelolevaks. ja ma ei tea kas see võib tõesti olla sellest tingitud, et Eestis sai käidud, aga ma tunnen, et mul on kuidagi palju lihtsam inimestega suhelda. kuidagi palju vabam on. ehk oli lihtsalt mingi loll periood.

tüdrukud ütlevad vahest ikka, et "Tiiu, mul on igav, midagi pole teha. mõtle midagi mida me teha võiksime" ja siis ma lihtsalt hakkan neile totakaid ideid välja pakkuma. näiteks ükskord ütlesin, et tavai, teeme nukukäru jooksuvõistlust. ja siis ma võtsin nukukäru ja kärutasin mööda maja ringi. ja siis nad ikka vaatavad, et kui totakas ma olen, aga järgmisel hekel plaanisid nad juba seda nukukäru võistlust teha. ja siis ma lihtsalt naersin ja ütlesin, et seda ma küll pean filmima. aga kahjuks pidime host vanematele järgi minema. ja üleeile ma viskasin nalja, et teeme Eesti fänklubi. ja siis me tegime ka. ma lihtsalt ei mõtle, et nad võiksid neid totakaid ideid tõepähe võtta, mis on iseenesest jube vahva. ma naljatlen nendega koguaeg ja siis nii palju on hetki kus nad vaatavad mulle a'la sellise kulm kõveras pilguga otsa "Tiiu, on sinuga ikka kõik korras". ma olen tõesti totakas. aga nad armastavad mind sellisena. nad armastavad mu nalju.
allpool pildilt on näha kus mul otsaees on Eesti kleeps. lihtsalt enne värvimist kleepisin selle sinna ja siis tüdrukud kui seda nägid vaatasid mulle kummalise pilguga otsa ja siis hakkasid naerma.

"Clumsy Tiiu" ma pole kunagi arvanud et ma clumsy olen.

käisime täna mänguväljakul. ja ma reaalselt lasin lastega liugu ja turnisin nendega ja jooksin mööda seda väljakut ringi. why? ma ilmselt olen suur laps.

noorim tüdruk ütles mulle ükspäev, et ta tahab Eestisse kolida. ja on mulle mitmeid kordi öelnud, et tahab minu moodi olla.