Day #452

mõned üksikud pildid mille kaamerast pilte arvutisse laadides leidsin. blogiposti selle kohta olen ilmselt juba teinud, seega ei näe mõtet sellel pikemalt peatuda.

ma ei mäleta kas ma olen kirjutanud kuidas mul autoga hullud probleemid on. ilmselt olen. sirivisin läbi. ja ühesõnaga üks kord oli nii et pärast trenni hommikul ei saanud sõbrantsiga jõukast kuidagi ära. ootasin 2 tundi et pere isale sõnum saata. jaa. loll olin et kohe ei saatnud. aga noh. tagantjärele tarkus. sõitsin sõbrantsiga bussiga koju ja pere isa lasi auto ära vedada. 

ja noo siin ei tee sa autota väga midagi. tundsin et olen nii kinni. kõik on siin ikka suhteliselt kaugel kui jala kõndida. oma tund sinna. kaks tundi sinna. ja pimedas pole siin tänavavalgusteid välja arvatud siis kesklinnas. ja no ma ikka naljalt ei kõnni pimedas siin. 

aga noh sõbrants oli nii tore ja temaga ikka käisin igalpool. mis oli temast armas.

see juhtus siis üks esmaspäev ja auto oli tagasi reede õhtul.

okei.

kõik tundus okei olevat. 

oma poolteist nädalat. 

kuni eilseni kui ma sõbrantsiga Great Falls Park'i jalutama ja pilte tegema läksime. ja kui aeg oli pimedaks minemas (park suletakse siis) ja meil oli õhtul pliksidega väike jõulu istumine ja oli vaja koju minna, siis auto ei läinud jälle tööle. 

ja kuidas ma siis Eesti keeles vandusin selle auto pihta. 

vastik on käia igalpool kartes et jääd kusagile kinni. 

see on lihtsalt üks neist asjust mis lisaks teistele asjadele kuhjub ja pealtnäha mitte midagi hullu (või noh on küll hull) ja siis sa lihtsalt ei taha enam midagi teha ja argh. ma olen lihtsalt väsinud selle kõigega tegelemast.

that's all.

ja auto jätsin ma sinna pärast pere isaga telefonitsi rääkimist. sõbrants tuli võttis meid peale ja sõidutas meid koju. 

ja pere ema ütles, et täitsa hull, et auto käis just paranduses ja nad kulutasid 3000 dollarit et auto korda teha ja mul oleks millegiga sõita. nad ei süüdistanud mind ega midagi. lihtsalt ütlesid et nad pahased selle auto värgi peale. et ma ei peaks end halvasti tundma. 

ja ma ei imestaks kui nad ei lase seda autot enam ära prandada, mis osalt hoiaks ära selle et ma kuhugi kinni jään ja ei karda auotga kusagile sõita. aga teisalt. teisalt on raske mitte autota siin olla. see oleks lihtsalt kohutav kinni jäämise tunne. ja ma olen nii elav ja igal pool käija. 

palju planeerimist on vaja teha. nii palju asju on lahtised. 

jõulud sakkisid. ma ei taha isegi sellele pikemalt peatuma jääda.

aga ilmad on tõesti soojad. täna sain ilma jakita käia. 

ja see ikka ja jälle üllatab mind.

Love, Tiiu