Day #512

sellest möödunust nädalavahetusest kohe on mida kirjutada. 

pliksidel oli eelmisel nädalal ainult üks koolipäev, küll tuli lund maha, küll oli külm. ei suuda nende vaimustust jagada.  -.-

reede õhtul läksin ühele majapeople. kellegil oli sünnipäev, mis siis, et polnud siis seda tüüpi kunagi varem näinud. hästi paljud Au Pair'id läksid. mingil hetkel oli seal basement'is oma 50 inimest, kõik trügisid ja kõik olid nii lähestikku ja mul nagu veits on klaustrofoobia või nii, ma satun ärevusse kui nii nii meeletult palju inimesi on nii ühes koos. aga suht tšill oli. kell 2 öösel toodi mind koju.

ja 5:50AM äratus, et lumelauatama minna, alguse ajaks. ja no ütlemata raske oli. aga mindud me saime. kuigi kui ma ilmateadet vaatasin siis pidi hullult lund sadama hakkama. aga kuna hommikul teele asudes polnud miskit ei näinud ma mõtet miks see edasi lükata. külm oli, meeletult külm. mitte kellegil meist polnud talve pükse. mis oli ikka kohutav. aga sisendasin endale, et olen Eestlane ja saan sellega hakkama. 

Alicia ja Kristin suusatasid ja ma lumelauatasin. Kristin veits nagu kartis neid raskemaid radu teha ja Alicia jäi Kristiniga, kuna lumelauaga on päris halb alla minna radadest mis pole piisavalt järsud siis ma lihtsalt läksin üksi, mis oli täitsa okei. mulle lihtsalt nii meeldib. see feeling kui sa tunned, et sul on kõige üle kontroll ja sa lihtsalt naudid seda nii meeletult. adrenaliini laks. ahh, ma nii armastan seda.

aga jah, lund sadas terve päeva. 

jaaaa Kristin muidugi põõnas sinna minnes. 

see on see kui öösel hilja koju lähed :D

     enamus ajast ma lihtsalt ei näinud alla üldse, sest sadu oli nii tugev. jaaa see kollane sildike ütleb, et ekspertidele, ja ma muidugi ka läksin seal alla, savi et ekspert pole. ja see oli ikka korralikult järsk. aga niiii lahe!!!

 tagasiteekond oli rohkem kui kohutav. teed oli lund nii täis tuisanud, et sa lihtsalt üle 25m/h ei saanud sõita. ühe korra Alicia sõitis lumevalli libeda tõttu, aga kuna see oli nii pehme lumi siis kõik oli korras, aga korralikult ehmatas ära küll. süda puperdas koguaeg.
tagasiteekond kestis umbes 4 tundi, kahe tunni asemel. ma tõesti arvasin, et ei jõuagi koju.

 pühapäeval käisime sõbradega Luray Cavern'sis. kaks korda panti tuled kustu, ja ma just kunagi õdedega vaatasin õudusfilmi mingis koobastes kus inimesed jäävad kinni ja siis mingid elukad on seal. õõh nii jube. igastahes see tuletas mulle seda õudsalt meelde. aga nii lahe oli. ma ei suutnud piltide tegemist lõpetada. koguaeg klõpsisin. ja nad ütlesin, et me ei tohi neid puutuda, sest mingid mineraalid on kahjulikud ja võivad lõppeda surmaga. aga kui ma küsisin, et kas keegi on selle pärast ka surma saanud, sain eitava vastuse. ma ikka ei suuda uskuda, et need kasvavad.

  see vee peegeldus oli lihtsalt maagiline. pani ahhetama.

seal küll olla ei tahaks kui maavärin on. 

jõudsin koju pool üheksa õhtul. ootasin, palju varemat koju jõudmist, aga noh see oli seda väärt. 

ma lihtsalt ei suuda uskuda, et nädala pärast on juba märts. ülejärgmine nädalavahetust lähen New York'i. ja siis kohe kohe ongi California. ja veits üle kolme kuu siin olla ongi järele jäänud. ma juba tunnen, et ongi kõik, hommikul kui tegin omale scrapbook'i lehti pliksidest, pidin peaagu, et nutma puhkema. kuidas ometi jätan ma selle kõigega hüvasti. 

man, see saab olema üks raskemaid asju mida ma teinud olen.