Day #502

ööööäää viimasest postitusest on nii palju aega möödas. aeg nagu tegelt ka lendab. alles oli veebruari algus ja nüüd juba põhimõtteliselt pool veebruari läbi.

kust ma siis algust teen (raudselt kirjutan seda blogi posti jälle tund aega).

üksvahe tegin pliksidele Eesti kotlette (andke andeks kui see sõna on vigane). alguses oli küll neil, et whaaat mida sa teed. ja siis vanim pliks see proovis ja talle täiega meeldis. noorimad ei proovinud. noh, eks jääbki mulle rohkem (nii harva teen midagi eestilikku). ja siis keskmine proovis ja talle ka täiega meeldis. ja siis noorim ettevaatlikult võttis ka ja no kõigile meeldis. mis ma ütlesin, millal ma midagi halba teinud olen (okei, enam see vast paika ei pea, kuna eile üritasin retsepti järgi vahvleid teha pliksidele ja no ma pole midagi nii rõvedat veel enne proovinud, prügikasti ka läks).

ilmselt pole vist nagu midagi täiega olulist olnud, et mäletaks mis ma nüüd koguaeg teinud olen. või noh ma teen alati sada asja. aga see selleks.
mul läks pere suusatama ja siis oli maja minu päralt. ja no kutsusin Alicia külla ja tegime süüa ja lihtsalt tšill. vaatasime filmi (mille ajal ma suutsin muidugi magama jääda) ja siis lobisesime hästi pikalt pärast :)
ma armastan neid päevi kus ma üksi kodus olen.

niu, Alicia host vanematel on kaks ülisuurt kassi keda ma nii armastan. 

eelmisel nädavahetusel oli sleepover. ja no ma nagu jäin kiirelt purjakile või nii, ja siis südaööl olin juba mina unenägude maailmas. vahetult enne magama jäämist küsisin sõbrantsilt, et ta mulle kohvi teeks, ja kui kohviga alla tuli siis ma juba magasin. (tegelikult ma mõtlen, et ma peaks selle kirja panemata jätma, ei taha endast nüüd mingit hullu joobari ja mingi imelikku muljet jätta)

ma ei saa pihta selle piltide paigutamisele. 

pühapäeval sõitsime Pennsylvania'sse snow tub'bima. mingi poolteist tundi oli sõitu ainult. niiii lahe oli. proovisin igat moodi alla lasta. 

see mägi ei näe pildilt üldse nii hull välja kui seee tegelt oli :)

aaa üks suur asi mis mu aega täiega on röövinud on scrapbooking. oh. nii kinni olen selles. (osa pilte on tagurpidi, millegipärast mul arvuti ei lase keerata) lihtsalt nii lahe. kunsti inimene nagu ma olen. pole just kõige parem. aga kärab kah. mõned pildid siis mu suuuuuurest tööst ja vaevast. nii palju on veel teha.

yup, kui ma scrapbookin siis Jack tuleb muidugi minu juurde, seljataga oli ilusti. ja täna ta mingi savilt lihtsalt läks mu tuppa kui ma muid asju allkorrusel tegin. beežitas päikese käes. ega ma ei saa pahaks panna, soe tuba ja lahke pererahvas nagu meie bioloogia õpetaja ikka armastas öelda 

nii palju on tegelikult pilte mis sinna ei tegelikult ei mahu. oma 100 on kindlasti mis on lihtsalt niisama. ootavad fotoalbumi lisamist.

aa, eelmine nädal kohtusin Eesti pliksiga. ja ma olin täiega elevil ja täiega närveerisin ka kui nüüd päris aus olla. ma mõtlesin peas seda koguaeg üle et kuidas ja et pärast läheb ikka metsa kõik. aga ta ta oli nii tore ja sõbralik. ja meil jutt jooksis. ja no te ei kujuta ette kui hea oli eesti keeles rääkida. alguses oli kuidagi nii raske ja pidin ikka tõlkima inglise keelest eesti keelde, aga pärast veidikest aega oli nagu nii savi rääkida. ja siis ma mõtlesin, et ma ei tahagi inglise keeles enam rääkida, et tahan ainult eesti keeles rääkida. tundsin end koduselt, nii koduselt kui seda siin olles tunda saab. ma ei oleks kunagi osanud arvata, et ma eesti keelest puudust tundma hakkan. ma mõtlen, et kirjutada on lihtne. või noh vahest ikka jään pikalt mõtlema kuidas ja mis ja kas sai ikka õieti (millega ma ilmselt ikka puusse ka panen). aga eesti keeles rääkides sain ma aru kuidas mu inglise keel sakib (no see on hea, aga alati saab paremini). aga mul oli tõesti nii hea meel.

man. ma ikka nii tahaks ema tehtud hapukurke. see on asi mis siin on tõesti jura. :/


eile oli meil cluster meeting. ja maksud. ja kuidas ma pole sellest vaimustuses. 623 dollarit tuleb ilusti maksta. ja selle vormi täitmisel sa ei tohi number seitsmel seda keskmist kriipsu teha. ja see on nagu veits mission impossible, nii harjunud ja nii automaatselt tuleb. veits nagu neljanda paberiga sain ilusti või nii. yup. norms.

jaa ma broneerisin oma lennu Californiasse aprillis. ma olen niiiii elevil. (tagasilendu siia pole küll bronninud veel aga no eks ma jõuan, järgmine nädal).
ja järgmine kuu New York'i. on nagu mida oodata.

pere pole midagi otsustanud mida nad teevad ja kõik muu. seega kojutuleku suhtes pole mingit kuupäeva kui sellist. aga no kui kuupäev paika pandud saab, siis ma ilmselt ei lenda Ameerikast Eestisse vaid Prantsusmaale. plaan on sõbrantsiga paar nädalat ringi trippida ja Hispaaniasse ka minna. see on plaan. ma ei usu kunagi enne kui kõik on täiesti kindel. ma omalt poolt annan kõik, et see teoks saab. ma ei taha nagu rääkida ja siis ei tee.


veits nagu ajuvaba või nii, et Fifty Shades of Gray tuli Euroopas välja varem kui siin. minu meelest kas see tuli täna välja või tuleb homme.

meil siin nagu vetis külm oli täna -11. ja no see oli lihtsalt kohutavalt külm. ja kui ma siis mõtlen, et Eestis pole see nagu midagi, ja siin ei suuda sa mu vingumist ära kuulata. sõbrad viskavad nalja, et jaa, et ma olen Eestist et ma peaks just karastunud olema. ja siis ma ikka ütlen, et pole ma midagi nii Eestlane enam. no tegelt ka. ma kardan järgmist talve. ma olen täiesti kindel, et te peate mu viginat külma üle ära kannatama, sest ma olen selle lahja talvega ära harjunud.


loll käik oli hakata Vampire Diaries vaatama. see on mind pea igal õhtul kella üheni öösel üleval hoidnud. ja + kõik muud tegemised pealekauba. uuh. nii palju. aga ma ei saa. ma alati mõtlesin kuidas inimesed saavad mingis teleseriaalis kinni olla, et kaotavad und. ilmselt nüüd ma mõistan neid. mis tähendab, et mul on aeg seda vaatama hakata.

aga ma loodan, et teil on kõik ikka hästi.

love,
Tiiu