Day #634

okei.
2 päeva veel.
kahe päeva pärast istun ma lennukisse, et Eesti poole teele asuda.
ma ei suuda ikka seda uskuda. mulle tundub, et ma näen seda unes.
ma olen seda nii kaua oodanud. olen olnud nädalaid suures ootusärevuses.
seda kuni eilseni kui ma perega väljas õhtust söömas käisin.
see kui nad mulle need armsad kingid andsid. kui ma selle kaardi avasin ja seda lugema hakkasin oli lihtsalt kohutavalt raske mitte nutma hakata. see kõik tegi selle lahkumise nii reaalseks.
ja nüüd. nüüd ma lihtsalt tunnen, et aeg libiseb käest. tunnen end kohutavalt kurvana. ma pole pakkima hakanud. täna võtsin ainult pildid alla ja mu tuba näe nii tühi välja.

hakkasin juba arvama, et lahkumine saab minu jaoks üli kerge olema.
aga praegu. praegu on see kõike muud kui kerge.
ma ei taha koju tulla. see kõik on nii raske.
minu pliksid.
see kõik on nii raske.
ometi ei suuda ma ikka uskuda.