Day #301

ma ei teagi kust otsast siis nüüd alustada. üritan teha sellise kiirema ülevaate, sest väsimus tikub peale.

lende vahetasin 3 korda, et Eestisse jõuda. Washington DC-Chigago, sealt Stockholmi ja sealt siis Tallinna. ja lihtsalt jube pikk ja mõtetu ootamine ja passimine. egas ma väga maganudki, sest lennud jäid kuidagi halvale ajale minu jaoks. 8 tunnine lend oli minu aja järgi selline hilisõhtu mis tähendas minu jaoks üleval passimist.
kuidas ma juba Rootsitki nähes peaaegu nutma puhkesin. selline kodune tunne tuli. rääkimata siis Eestisse jõudmisest. ja kui ma siis oma ema ja õde nägin siis pisarad lihtsalt tulid silmist vägisi välja. ja ma teadsin, et see juhtub. ma tundsin seda. aga kuidas sain ma selle üle mitte rõõmustada. polnud ikka nii pikalt näinud.
alguses oli Eesti keeles tõesti raske rääkida. asi ei olnud selles, et tahtsin näidata kui hea mu inglise keel on, see lihtsalt tegelikult oli ka tõesti raske. ma nägin vaeva, et Eesti keelseid sõnu otsida.
ema ütles, et on kodukeeld. et välja ei tohi minna, et ma tšillin perega. mis polnudki halb mõte. sõin Eesti toitu ja sõbrantsid tulid külla. ja kui ma marjut nägin. ma mäletan hästi kuidas ta vaatas mind ehmunud pilguga ja pea ära pööras öeldes, et see peab uni olema. ja kuidas me embasime üksteist ja mõlemil silmad märjad. kui kaua ma seda oodanud olin. see tundus kõik nii utoopiline. ühel hetkel oled Ameerikas ja teisel Eestis.
aga ma läksin õhtul ikka välja. sõbrantsi poole. sest mul lihtsalt oli vaja seda kõike. ma tahtsin nende lugusid kuulata ja lihtsalt olla. ausalt öeldes tundsin end kohati välja jäetuna, sest kõigil olid oma teemad, omad naljad, millest ma ilma olen jäänud. tundsin kadedust et nad lihtsalt on. et neil pole vaja otsi kokku klappima vaja hakata, et kes kus millal ja mida. aga lahe õhtu oli. ma ei saa kurta. nii hea oli kõiki näha.

laup käisime õdede ja emaga Tallinnas loomaaias. naljakas on see, et enne USA ma ei julgenud Tallinnas sõita, aga nüüd läksin nii vabalt. vahva oli.
nüüd mainin selle ära, kuidas see minu meelest nii tõele vastab, et Eestlane on külm ja endasse tõmbunud kohati. näiteks, ma pole manuaal käigukastiga sõitnud peaaegu, et aasta ja kui ma millegipärast autot poe juures ei saanud käima panna siis ikka lähed ja küsid abi. ja too mees vaatas nii kõhklevalt ja küsis, et mis seal ikka siis viga olla saab. ja selliselt hästi ettevaatlikult ja ebalevalt tuli aitas mind. ja ta sai kohe auto käima. ma ei tea mis mul siis viga oli. raudselt mõtles, et on loll blondiin. aga selles suhtes USAs inimesed hea meelega aitavad ja nad on hästi sõbralikud.
ma pole harjunud abi vastu võtma ja kui mul ikka pakuti et aidata kohvriga siis otsustasin et võtan abi vastu. ja siin inimesed tõesti aitavad ja see on nagu nii loomulik.
aga see ka, et nii palju kordi ootasin ma, et eestlane vabandaks ja tänaks. aga ei tulnud sealt suust midagi. mida ma ei saa kuidagi pahaks panna. ja mis ongi okei. sest ma olin ise samasugune. aga lihtsalt kui sa eemale tuled siis sa saad aru kui palju kõik nii erinev on. ma ei taha, et keegi tuleks ja hakkaks minuga selle teema pealt vaidelma. on kindlasti erandeid, aga vähe.


laupäeva õhtul käisin Marjuga tantsimas ja niisama Rakvere peal tšillimas. midagi rohkemat tahta ei oleks suutnud.

ahjaa. Eestisse saabudes jäin kohe haigeks. nohu, köha ja palavik. aga egas mul miskit tegemata jäänud.

mis ma pühapäeval siis tegin. ahjaa õdedega pildistamas mere ääres. ja õhul vast mängisin kadiga Eesti mängu mille ma ära võtsin, kuigi olin jumala kindel et saan pähe.

esmaspäeval ja teisipäeval oli arstil käimisi. + nägin see teisi sõbrantse ja niiiiii vahva oli. no tõesti on hea meel.

kolmapäeval käisin 7-8 aeg hommikul Viru Rabas pildistamas. ja pärast läksime mere äärde telkima ja lihtsalt selline grill ja väike jook. see oli see mida ma olin nii kaua vajanud. seal lihtsalt olles said aru, et nädal on peaegu juba otsa korral. ja kui paganama kurvaks see mind tegi. aga mul olid sõbrad ümber. meri. Eesti. mis saanuks parem olla?

neljapäeval oli selline mere äärest koju tulek ja lihtsalt lebo. ja kuidagi suvalt ja ootamatult läksime terve perega vanaema juurde grillima. mis oli nii vahva.

reedel käisin õega Aqvas ujumas. kohvri pakkimine. mida ma täielikult jälestan. ja siis Marjuga tšill ja nägin teisi ka.

laupäeva varahommik lahkumine ja palju pisaraid ja kurbust.

on vist piisavalt lühidalt.

aga ausalt? sel korral oli siia tulek mitmeid kordi raskem kui esimesel korral. alguses oli nii harjumatu ja ei tundnud end sinna kuuluvat, aga paari päevaga ei suutnud ma jälle kujutada tagasi tulemist. ja ma tõesti tahtsin jääda. see kuidagi on nii teistsugune. ega sa ei saagi palju aru kui oled koguaeg ühes riigis elanud. ma ei taha kõlada ninatargana või miskit, aga mu silmad tõesti avanesid siia tulles. palju rohkem hindan kõike.

ja kui ma lõpuks koju jõudsin eile õhtul (sain sõbraga kokku ega jõudnud koju enne hilisõhtut) siis see kõik tundus nii sürr. nagu oleks kodus ja nagu ei oleks ka. see pole vist ikka päris kohale jõudnud. aga hommikul kui tüdrukuid nägin siis nad kallistasid mina ja me kõik olime rõõmsad. ja kuidas nad ikka ütlesid, et igatsesid mind ja et ma olen parim. see teeb jälle kõik paremaks.

kell pole üldse palju ja mul on uni lihtsalt tappev. ma ei ole asju jõudnud korralikult ära pannagi. nii kiire on olnud. ja praegu on väsimus liiga hull. ehk vast nädala lõpuks on ikka asjad organiseeritud.

pöörane graafik on sel nädalal.


pildi materjali saab hiljem. ja Kopenhaagenist unustasin ka kirjutada. teen seda lähipäevil. praegu ma tõesti ei jõua. see võtab liiga palju aega.

see nädal läks liiga kiirelt.