Julianne läks reedel koju ära. ta on tagasi kodus. ja hoolimata siis sellest, et ma tean teda neli kuud on see tüdruk mulle südame külge kasvanud. see on üks halvimatest asjadest Au Pair'iks olemisest, pead head aega ütlema. veetsime pliksidega Julianne'ga võimalikult palju aega koos. neljapäeval oli hommikusöök sõbrantsi juures. mis oli nii tore. ja siis me muidugi tegime Tsärgid kõigile. praegu oli oluline, et kõik saaksid tema omale kirjutatud ja tema teistele, ülejäänuga on aega kuni keegi jälle koju läheb ;( minu meelest nii lahe idee. neljapäeva õhtul käisime kohvitamas. ja meil nagu veits auto võiduajamine käis lol. neil üürgas saksa räpp muusika :D haha nii lahedad pliksid.
ja ma arvestasin, et see ongi viimane kord kui ma teda üle pika aja jälle näen. aga Kristin kutsus mind kaasa ta rongijaama ära sõidutamisele, millele ka muidugi reedel kaasa läksin. juba hommikul oli nii raske. ja kui ma nad mulle järgi tulid ja ma autosse istusin, siis see lihtsalt rusus mind palju enam. aga lobisesime maast ja ilmast. ja kui me rongijaama jõudsime käis kõik nii kähku. kuna parkimine DC's sakib totaalselt siis tegime Kiss and Ride, mis teile kes te ei tea (mida ma siia tulles alguses ei teadnud ja pean siiamaani veits kummaliseks) on see, et inimene lihtsalt läheb autost minema, drop off. ja ta võttis oma suured kodindad ja 5 sekundit oli hüvasti jätmiseks. ja ma lihtsalt embasin teda ja soovisin talle head reisi koju. ja nii kui ma autosse istusin pistin uluma. nii emotsionaalne olengi. ma ei suuda uskuda, et ta ei ole siin meiega enam. aga tal on seal parem.
reede õhtul ei olnud mingit tahtmist pliksidega välja minna.
kuna reedel saatis mulle sõnumi sõbrants, keda ma pole peaaegu et pool aastat näinud ja pole väga midagi kuulnud ka, sõnumi et üks Eesti pliks kolis Vienna'sse. mis on minust oma poole tunni kaugusel (Ameerika mõistes pool tundi sõitu pole miskit). ja no kui elevile ma sattusin. loodetavasti saan temaga sel nädalavahetusel kokku. nii igatsen Eesti keeles rääkimist. ja kuna Mari pidavat NY'i minema sain ma ainult sõbrantsiga kokku laupäeval.
ma olen unustanud kui lühike ta on.
ta oli inimene kellega mul oli suurepärane klapp. aga nüüd nagu pole. ma tunnen, end tema seltskonnas vanemana kui ma olen. aga mul oli hea meel temaga aega veeta. ja juhuslikult saime kaubanduskeskuses teiste vanade sõbradega kokku ja siis oli küll hea meel nii suure kokkusattumuse üle.
ja laupäeval House Party. ja sain esimest korda Beer Pong'i mängitud. ja no veits haledalt sakkisin. aga no tšill.
ja kuna üle pika aja polnud ma roolis, siis sai nagu veits võetud. ja kuna ma tihti seda ei tee, siis palju polnud vaja kui ma purjakil olin. ja päris hea on öösel koju tulla, üritada hiirvaikne olla, et lapsi üles ei ajaks, kui koberdad treppidest mööda üles. jumal tänatud, et trepid vaibaga kaetud on.
ja eile sattusin ma tulisesse vaidlusse sõbrantsiga, kes üritas õigustada seda, et on okei kui sakslased arvavad, et me Eestis ainult traktoritega ringi vurame ja kõik on farm. see ajab mind marru. kuidas sa saad olla nii harimatu arvates, et eestlased vuravad traktoritega. mis mõttes? me oleme Euroopa Liidus. ja ta on alati selline, kes arvab, et tal on alati õigus. ja ma lihtsalt ei kannata seda suhtumist. ja millegipärast on ta alati uljas minuga vaidlema meeletult palju.
whatever. ..
täna õhtul ütles pere ema et ma pool kümme alla tuleks, et minuga rääkida. ja siis ma mõtlesin küll, et pekki, mis ma teinud olen.
kui kell tiksus pool kümme läksin alla ja pere ema lihtsalt küsis, et kas kõik on okei, et ma tundun kurb olevat ja tundun kodu igatsema palju. olen lastele alatihti öelnud, et ei suuda ära oodata koju jõudmist ja midagi sellist. tegelt ei ole nagu päris meeletu koduigatsus. pärast Eestis käiku on suht okei. midagi hullu pole. lihtsalt väsinud olen siinsest elust. ja ma ütlesin, et kõik on okei. ja kuna ma polnud neile rääkinud oma plaanist varem koju minna, siis ma mõtlesin, et hei, kuna ma seal juba olin siis miks ma mitte, ideaalne hetk. ja siis ma ütlesin neile, et tahan ülikooli minna septembrist. et pean varem koju ära minema, et siin olles ei saa kandideerida. ja siis nad küsisid, et ka ma ei saa Eestisse minna neid teste teha ja siis tagasi tulla. ütlesin, et veits mõtetu, esiteks pole mul viisat (yup, aegus oktoobris aga programm lubab olla) ja teiseks on pilet ülimõtetult kallis. mul pole tahtmist seda raha sinna magama panna. ja noo kui ta küsis mult millal ma siis minna plaanin. tahtsin välja lennata 31 mai. aga no ei olnud südant öelda. ja nüüd nagu rääkisime, et juuni keskpaiku lähen koju. nad olid täiega okeid. ütlesid et on hea et ma mõtlen oma tuleviku peale. ja, et see saab neile raske olema. et ma olen üks parimatest Au Pair'idest ja minusugust ei leidu kuskil. (vot sulle, Eestlased on nii vägevad!). aga nad ütlesid et nad saavad minust aru. ja ma loodan, et asjad ei lähe imelikuks. kummalisel kombel alati nendega rääkides hakkab mu inglise keel täiega sakkima. täiega närvis olin. aga no sain omal ajal rematchi küsitud sain sellega ka hakkama.
aga mul on hea meel, et sellega nüüd ühele poole sai. nüüd ei ole mingit keerutamist kui pliksid räägivad koju minekust.
ja no mõni kuuke veel ja ma olen kodus.
mu auto tehti korda (ma võtan seda autot kui enda oma) pärast kuu aega. ja no esimest korda üle pika aja sellega sõites tundsin end nii kodus. nii hea. vabadus.
tuleb välja, et mingi jama oli et bensiin ei läinud mootorisse. ja no nad ütlesid et ma ei tohti bensiini alla veerandi lasta, et võibolla võib veel juhtuda. pole just kuigi enesekindlust süstiv. nüüd ma siis alati kardan autot käima pannes, et kas läheb ikka või ei. siiani on kõik täitsa okei olnud.
ja no tuleb välja, et sinine auto hakkab suht katki minema. akuga mingid jamad. võibolla vahetavad autod välja mõniaeg
noorim pliks ikka ütleb, et tahab minuga abielluda. lol. ma veits vana ta jaoks.
plz let girls have school tomorrow!
love,
Tiiu
No comments:
Post a Comment