aeg lendab. juba on peaaegu et pool märtsi läbi. 4 nädalat veel ja siis on puhkus Californias, mida ei suuda ma kohe kuidagi mitte ära oodata.
okei. üks naljakas vahejuhtum kus ma Mariga mu sõbrantsi poole läksime ja alati näen ühes teatud kohas, et üks mees maalib mingit poodide kompleksi. ja siis ma täiega seletasin, et iga jumalama kord kui ma sealt mööda sõidan on see mees seal. tähtis nägu peas ja maalib. pole vahet kas on õhtu või hommik või lausa keskpäev, ta on alati seal. ja siis Mari paneb mulle, et dude, see on ju kuju. ja mul oli nagu, ei ole võimalik. üle aasta olen sealt mööda sõitnud ja nii arvanud, keegi pole mulle varem ka öelnud, noh sõites ei jõua vaadata kas on ehk kuju, vilksamisi. aga ma olen terve see aeg vales elanud, ja räägin alati kõikidele, et man, see mees on vist perfektsionist. aga me kõkutasime naerda ikka päris pikalt. nii ajuvaba.
parem hilja kui mitte kunagi, eks
eelmine neljapäev oli lumetorm siin. valitsus oli kinni ja mul oli vaba päev. kuhugi tegelikult väga minna ei saanud. ja siis Kristin pakkus, et läheks DC'sse. ja ma muidugi läksin ka kaasa. ja inimesi nagu väga ei olnud. pole kunagi DC'd nii tühjana näinud.
jaaa no muidugi kõik olid suletud. lollide nägudega tulime siis tagasi. aga noh, vähemalt ei istunud terve päev toas. aga ikka jõhker oli kui palju seda lund lõpuks maha tuli.
ja ma ei suuda uskuda, et inimesed isegi Chicagos ei pea talvekumme alla panema.
jaaa väljas oli reedel lihtsalt nii ilus ilm.
pliksid lasid meisterdasid endale trepist liumäe ja lasid sealt alla. norms. võib ka nii.
ja New York. oeh. ma ei teagi kust nüüd alustada. ma polnud elevil sinna minekust. ma ei hakka valetama. aga kuna see on suure tõenäosusega viimane kord seal, siis tahtsin sellele linnale viimase võimaluse anda. oleksin eelistanud minna suve paiku ja siis Central Park'is lihtsalt terve päev otsa ringi tuiata. aga ma ei usu et mul hiljem enam aega on.
aga jah. New York. ma arvan, et pärast poolteist aastat elades siin, olles koguaeg ümbritsetud inimestest, kiire elutempo ja kõik, oli mul lihtsam NY'i nautida. see kui sa lihtsalt oled seal. sa tunned seda kuidas kõik on meeletu kiire ja linn sumiseb inimestest. liiklus on meeletu. astu aga kontrolli kaks korda kas autod ikka on peatunud. hooned kõrguvad pea kohal. ja sa tunned kuidas sa oled tilluke. mitte keegi selle kõrval. aga ometi on selles linnas midagi teistsugust. midagi mis paneb su seda linna meeldima.
poolteist aastat võttis aega, et mulle NY meeldima hakkaks. aega võttis aga asja sai. see pole endiselt mu lemmik linnadest, aga sel on oma koht. ma oleksin tahtnud neid kõiki kohti veel näha, aga aega suht polnud ja viitsimist ka nii palju polnud. kõik on ju tegelikult varemalt juba nähtud. ma arvan, et piisab täitsa ühest kahest korrast seal käimisest.
seda meedias ja internetis nii palju ei näe, aga NY on suhteliselt räpane.
Central Park talvel pole nii vaatamist väärt minu meelest. okei on. suvel oleks palju parem.
sel korral ma täitsa nautisin Times Squar'i. alati inimestest tulvil.
.jpg)
jaaaa MOMA (Museum Of Modern Art). ma arvan, et sel muuseumil on suur osa sellest, miks mulle NY meeldib. kõndisime oma 2 tundi (terve Central Park pikkuse, peaaegu et 70 block'si) et ühte tasuta piletit saada. ma keeldusin metrooga sõitmast suht, eelmine aasta sain peaaegu paanikahoo.
kõik olid nii läbi. aga see muuseum oli väärt seda. ikka ja jälle üllatab mind kui palju ma neist kunstnikke ikka tean. kuidas ma oskan ära tunda teatud kunstnikke. aitäh Eve Allssoole kes neid kunsti koolieksamil nõudis.
mulle lihtsalt nii meeldis see aken seal.
ja see. see on minu meelest nii lahe. nii omapärane.
kolm pilti. erinevate värvide raamidega.
Van Gogh!
ah, kuidas ma seda armastan!
see muuseum tõesti jättis kustumatu mulje ja soovitan kindlasti kõigil kes vähegi kunsti hindavad seal ära käia. see on igat hetke väärt!
ja kollased taksod ofc.
sel korral siis ei läinud silla peale, aga eelmisel korral on saadud seal ära käia, seega vahet väga pole.
need kaks silla pilti on tegelikult auto sõidu pealt tehtud, ega vist väga ei ütleks küll :)
mul on tõesti hea meel, et mulle New York'ist jääb hea mälestus.
noorim pliks tegi mulle. awwi! ta ütles, et ma olen parim Tiiu (ehk sellepärast, et ma olen ainus Tiiu keda ta teab :D ) aga ma olen lahe ja tore ja naljakas ja kõike muud.
nii raske on need viimased kuud siin. kõik on juba selle lainel, et lähen kohe kohe koju. ja ma tõesti tunnen ka, et sinnani pole palju jäänud.
ja ma ikka veel ei tea kojusõidu kuupäeva. suht lähedal hakkab juba tulema.
jaaa Californiani ainult 4 nädalat veel! ikka ei suuda uskuda.
ainus koht kus ma ära käia tahtsin
No comments:
Post a Comment