Sunday, March 15, 2015

Day #532

heihopsti!
üritan võimalikult lühidalt teha, kell päris palju ja ma ei viitsi. no kohe üldse ei viitsi seda homme teha.

igastahes, kuna mul on siin üks hea süürlasest sõber ja tema korraldatud brunchil sain tuttavaks ühe tüübiga ja kuna ta elab Philadelphias siis ta kutsus mind sinna, et ta võib ringi näidata ja kõike. ja võtsingi asja kätte ja käisin ära. sellega oli ka mingi hullult planeerimist, sest kord oli mul midagi nv'l ees ja kord oli tal. 
kutsusin Kristin'i kaasa. pikk sõit ja no ei taha üksi sõita. 
üks kolm tundi sõitu. 
ja jõudsime sinna kella poole ühe paiku äkki. 
ameeriklaste kombel jäid nad hiljaks oma 45 minutit. 
okei. 
aga esmamulje Philadelphiast? kui nüüd päris aus olla hirmutas see mind ikka korralikult. see kust me linna sisse sõitsime oli kohutavalt räpane. teed oli kohutavalt aukus. ja need teepiirded oli roostes ja pooleldi ära lömmitud. ja siis me sõitsime ka linna sisse mingist getto piirkonnast. no ei olnud hea esmamulje. 
ma ikka ja jälle üllatun kui hea Süüria toit on. 
aga tal oli ka sõber kaasas ja siis nad näitasid meile ringi. tema sõitis kuna liikluskultuur seal on kohutav ja ma läksin linna nautima mitte muretsema selle pärast, et mitte ära eksida. aga kõik sujus. hästi vahvad kutid on. teadsid palju mida millegi kohta rääkida ja teadsid häid kohti kuhu minna. mis ma arvan, et tegi asja meie jaoks palju lihtsamaks ja paremaks. 
aga halb oli see, et suht vimane ilm oli. imekombel mul külm polnud. Kristin ikka korralikult külmetas. ja no täna muidugi oli vastupidi, kuigi täna oli vast soojem kui eile. aga see selleks. 

mind üllatas kui palju kunsti selles linnas on. need mosaiigid seintel ja üldse igalpool. ma ei osanud seda oodata. ega vast ma ei tundnud huvi ka, see linn siin nii lähedal ja alati olen kuulnud ainult halba selle linna kohta. juhuse tahtel läksime sinna. mille üle on mul muidugi ülimalt hea meel. ma lihtsalt ei suutnud oma ahhetamist lõpetada. inimesed on lihtsalt nii andekad. 

seltskond oli super. 

käsime Amish inimeste jäätist söömas. neile kes ei tea (mina näiteks ei teandnud enne siia tulekut) Amish inimesed on selline kogukond kus nad sõltuvad nii vähesel määral tehnoloogiast ja kõigest muust. nad on sõltumatud sellest muust maailmast suhteliselt. 
aga suht okei oli. poisid kiitsid teavani. minu meelest midagi nii erilist nüüd küll polnud. aga seest oli küll hästi kujundatud. selline hästi vanahõnguline. 















ajaa. nad on mingid erilised autohullud. ja muidugi sain ma oma kaamerasse mõned pildid ka sellest, kui ta meist vahepeal pilte tegi. :D













Euroopa Liidu lipp!!!!



haha lol. ja ta peatas autot vahepeal kinni, et mu kaameraga mõni pilt teha. 
vahepeal võttis südame küll puperdama kuidas ta sõitis. 




mingi hullult keerutas et Eesti ja Saksa lippe pildistada saaks. 
ja otse loomulikult minu ebaõnneks Eesti lippu polnud
















plaanisime ära minna kell 5. aga kuna nii vahva oli ja nii palju oli näha hakkasime sõitma mingi 8sa aeg. ja tagasi jõudsime päris päris hilja. aga linn on tõesti vahva ja meid kutsuti tagasigi. ehk mingi kevade paiku lähmegi. 


ja siis täna oli St.Patric's Day paraad. kui nüüd päris aus olla siis polnud no midagi nii erilist. nagu kõik need teisedki. ma pole lihtsalt selline paraadi inimene. ma isegi ei tea miks ma kaasa läksin.
aga ja. 10 sakslast. mina ja üks austraallane. ja no nii vihaseks ajab kui koguaeg saksa keeles lastakse. savi, et ma vahest ütlesin, et inglise keeles paluks, kõik ei räägi saksa keelt. pärast 2-3 minutit oli kõik tagasi. minu meelest on see nii ebaviisakas. pane end minu olukorda. vaevalt sa naudid olukorda, kus kõik räägivad keelt mida sa ei valda. 
ah. ma üldse ei viitsi.









"let me show you guys some moves"


see maskott on minu meelest nii totakas.


















nii väsinud olen. pole kodus väga jõudnud ollagi. puhkamisest siis rääkimata.

oma toast leidsin Frozen õhupalli. ma ei kujuta ette kust ja miks. ma pole just kõige suurem Frozen'i fänn kui nii võtta võib. 


arghhh! ma nii armastan seda sidruni cheesecake'i. 


ja istusime Alicia verandal ja jõime kohvi ja no nii mõnus oli. 
tõeline dream. 
kahju et meil verandat pole
nii lahedad pliksid ikka. 
kõkutasime korralikult naerda. 



kolm nädalat veel Californiani.
ma ei suuda uskuda. 
mulle ei ole see ikka veel kohale jõudnud.

yup. nii kaua kuni seal pole ära käinud kuulete sellest. ja pärast ka ikka 

aga no kell on pool üks öösel. 
ja pliksidel homme kooli pole. 
ja ma olen nii unine. 
aga head ööd siis.

love, 
Tiiu

No comments:

Post a Comment