olen üksi kodus olnud pool nädalat ja uskumatult hea on. lihtsalt, et ei pea kellegile aru andma ja saad lihtsalt olla nii nagu tahad.
igatsen plikse ka ikka.
ja neljapäeval oli 22C ja nii hea. tuul oli suht jahe aga ma käisin kleidiga ja ilma jakita. reede hommikul ärkasin üles pistva valuga seljas. mõtlesin, et oli ühest trenni tunnist. aga kui mul sõbrants ütles, et see on raudselt sellest et ma nii paljalt ringi lippasin siis tabas see mind ära, et seep see ongi. kunagi koolis oli ka kord. tol päeval läksin ma koju ära päris varakult, sest lihtsalt nii hull oli. ja eile ei suutnud kohvitassigi suu juurde tõsta ilma, et seljast tervavad valud läbi poleks käinud.
täna on juba suht okei. hästi vaikselt on.
that's what you get.
oh well.
eile käisin vanadekodus vestlusel, et seal vabatahtlikuks hakata. ja. lugesite õieti, ma lähen vabatahtlikult sinna aitama.
kui ma uksed avasin, et sinna sisse minna, tundsin, nagu oleksin filmis. hästi sooja tunde tekitas.
kui ma nendega seal rääkisin tundsin et teen õiget asja.
kui mingil hetkel nad mulle maja näitama hakkasid, tormas sinna sisse üks vanem naiste rahvas, kes nuttis ja ütles, et ta ei suuda enam, ja see oli hetk kui see mind tabas, et see kõik on reaalne.
aga ma tunnen, et ma tahan seda teha. ja ma tunnen enda sees seda sooja tunnet,
ma olen elevil järgmise neljapäeva pärast.
ja täna tähistan ma vaikselt oma sünnipäeva. sõbrad tulevad siia. ma pole elevil. ei oota oma sünnipäeva. ei hooli. pole nagu seda tunnet.
aga ma nüüd lähen.
varsti tulevadki :)
järgmine nädala lõpp California!!!!
love,
Tiiu
No comments:
Post a Comment