pärast pikka jamamist sain ma oma lennu. ja ma ei tunne kergendust. ma tunnen suurt tormi teha nii palju selle lühikese aja jooksul mis mul siin järgi on jäänud. ma ei suuda uskuda, et paari nädala pärast jätan ma selle kõigega siin hüvasti. mind valdab meeletu hirm.
ja mind hirmutab nii meeletult jätta hüvasti nende kolme suurepäraste pliksidega. minu pliksid. kuidas saab, et ma ei näe neid enam. kuidas. kuidas ma lihtsalt lähen nende juurest minema. see mõte halvab mind.
ma ei suuda.
ma ei taha.
ja ometi olin mina see, kes programmi varem ära katkestas.
juba praegu tunnen ma meeletut kurbuse uhangut. mida ma siis paari nädala pärast olema saab?!
Ma nutsin kolm nädalat enne pea iga päev, iga moment lastega pani mind mõtlema, kui vähe aega meil on järgi ja iga pilt, mis mul neist oli, ajas nutma. Kui lahkumise aeg käes oli, kallistasime naeratades ja läksime laiali, selleks hetkeks olid kõik kurvad emotsioonid kadunud. Võib-olla on Sul samamoodi, et praegu on kurb, aga kui minekuhetk käes on, enam ei ole. :)
ReplyDeletemul on phmts samamoodi. iga hetkega tunnen ma kuidas aeg libiseb käest. kui vähe meil aega tegelikult koos on olla. ja ma üritan sellest viimast võtta. nautida nendega koos olemist. aga see on nii raske. ma ei oska sõnadega seda väljendada kes nad mulle on ja mida nad mulle tegelikult tähendavad. aga me ei saa midagi muud teha. paratamatus.
Deletekas sa hoidad perega ikka kontakti? :)
Jaa, me ei suhtle väga tihti, aga oleme üksteise tegemistega kursis ja lähen neile sellel aastal külla ka :) Me elasime koos Ohios, nad kolisid Texasesse ja sinna ma nüüd külla lähengi :) Pole neid 2a näinud selleks hetkeks, megalahe tunne tegelikult.
ReplyDeletenii vahva! kujutan ette kui elevil oled. have fun! :)
Delete