Day #271

ma just vaatasin oma arvutiekraanilt kuupäeva ja pidin pikali kukkuma. juba juuni lõpp?! kuhu need päevad kadusid? aeg lihtsalt lendab.

avastasin, et pole pikalt siia kirjutanud. viimane post oli ehk siis kui ma oma lennu broneerisin. millest on juba omajagu aeg möödas. 

ma üritan meenutada mida ma eelmine nädalavahetus tegin. hmm. pühapäeval otsustasin jalgrattaga sõitma minna, kuna ilm oli kuidagi pilves ja ei tundunud olevat hea ilm basseini äärde minemiseks. ja phmts kui ma olin kodust selle jalgratta teeni jõudnud tuli päike välja ja jäigi välja. ja mina muidugi päikesekreemi peale ei pannud, sest tundus olevat mõtetu. õpetus iseendale, järgmine kord pane peale iga ilmaga. 

kuna see trail on nii hea ja olen Restonist DC poole sõitnud ainult veidike Vienna'st mööda siis üritasin sel korral rohkemat, kuna aga ka oli. varusin kaks pudelit vett. millest jäi veidike väheseks. aga sain asja ära ajatud. 

sõtsin raja lõppu. ootasin mingit puhkeala või miskit, aga see lihtsalt oli nagu allpoolt pildilt näha on. mõtlesin et sõidan edasi, sest kui ma varemalt rattaga sõitsin, siis kohtasin ühe vanemat meesterahvast kes rääkis mulle kuhu ma peaksin raja lõpust edasi minema ja värki. aga mõtlesin, et pean tagasi ka sõitma. ja siis lihtsalt pöörasin otsa ringi ja sõitsin koju. järgmine kord on ka aeg. 

kokku sõitsin maha oma 64kilomeetrit. mida on minu meelest tohutult palju. ma ei suuda uskuda. ma olen nii tubli. aga koju jõudes olin küll kohutavalt väsinud. meeletult. jalad ei olnud praktiliselt üldse valulikud, veits sore, ma ei tea kuidas see sõna eesti keeles on. 

ja siis pärast tegi Linda ettepaneku, et teeks midagi. tavaline chill out koht, Reston Town Center. me ei teadnud et nad seal mängu näitavad. lihtsalt nii palju inimesi. ja kaks suurt ekraani näitamas. ameeriklased olid nii ekstaasis. üle väljaku kostid rõõmuhõisked, karjed, ja lõbusad viisid kaasaelamisel. sel hetkel oli mul kahju, et ma jalgpallist nii vaimustuses pole. 

tüdrukutel lõppes kool ära kolmapäeval.
teisipäeval oli mu noorimal play date Gaby tüdrukuga. nii hea oli. lihtsalt lobisesime ja tüdrukud mängisid.
ahjaa. oh, ma peaaegu et unustasin. me sõime lõunat seal ja siis Gabs pakkus mulle peeti, ütles et talle see ei meeldi aga et ta host vanemad söövad seda, ja te ei kujuta ette kui rõõmsaks tegi mind peedi söömine. nad ei söö peeti siin. pole common siin. ja see, et neil see oli. oh palju Eestlaslikum tunne tuli peale kohe.

ma mäletan, et enne siia tulekut olin nii palju kuulnud kuidas inimesed musta leiba ja kohukesi ja muud sellist igatsevad, ja siis ma mõtlesin küll, et miks? mina küll sellest puudust tundma ei hakka. aga ei. sa lihtsalt ei oska arvata kui olulised on sellised pisiasjad ja kui palju see mind rõõmsaks teeb. ma igatsen Eesti toitu kohutavalt palju te ei kujuta ettegi.

ja kuna kõik lapsed on minuga kodus, siis võib arvata kui keeruline on panna kõik kolm kokku leppima et teha midagi. üks tahab välisbasseinidesse, üks ei taha parki, üks ei taha basseini. pshh. lihtsalt üritan nendega majast välja saada. sest suvi on ju selleks et väljas olla, ilmad on kohutavalt ilusad. aga nad on :"liiga kuum on!" mis on ka tõsi, aga veidike saab ikka oldud. kui mina laps olin siis ma lihtsalt hommikul läksin välja, käisin kodus ainult söömas ja uuesti välja.
aga tuleb tunnistada, et ma ootasin, et see saab olema kohutav, et kõik on minuga kodus. mis polegi nii hull tegelikult. nad mängivad koos vahetevahel ja me mängime lauamänge ja muud asju teeme. mängisime ühel hommikupoolikul keksu väljas (nad teevad seda veits teistmoodi, aga kuna mina joonistasin, siis mängisime Eesti moodi).
keskmine sai vanematelt sünnipäevaks gymnastics lati, millega ta saab igast trikke ja harjutusi teha. ma imestan kui hea ta on. ja siis nad tahavad palju keldris mängida kuna see on suur mänguruum. ja ma lihtsalt hakkasin eesti muusikat kuulama (mulle on hakanud eesti muusika kohutavalt meeldima) ja ühel hetkel kargasin ma püsti ja hakkasin lambist tantsima. ja tüdrukud muidugi kõkutasid naerda. ja siis keskmine tuli minuga tantsima ja me tantsisime koos. oh. see oli kohutavalt lõbus ja naljakas. vanim tegi isegi video. ja noorim tantsis ka minuga, peaaegu hakkasid kaklema et kõik tahtsid minuga tantsida. yup. ma olen tõesti üks suur ja naljakas laps.

ühel tööpäeva lõpul laulsin ma noorimaga ja ma ei pannud tähele et host isa koju tuli, ja siis ma tundsin veits piinlikust, sest ma ei laulnud just normaalselt tol hetkel. hahahaha.

kitsed tulevad inimestele kohutavalt lähedale ja ei karda. igalpool näed. hästi ettevaatlik peab olema.

me oleme lastega käinud vanaema basseinis ujumas. ja ma kardan vette hüppamist kohutavalt. ja ma lubasin et suve lõpuks hüppan ma kindlasti vette. ja nad ikka utsitavad mind tagant ja toetavad mind ja ütlevad et sa saad hakkama ja selliseid asju, mis on nii hea. ja siis ma ütlesin, et tavai, ma hüppan. ja siis nad näitasid kuidas ja ma küsisin neilt palju küsimusi. kujutate ette, mina, täiskasvanu, küsin viie ja kaheksa aastaselt küsimusi kuidas. ja ma kõhklesin palju. ja siis lõpuks hüppasin, olles kohutavalt hirmul. aga mulle meeldib oma hirmudega silmitsi seista. panna end proovile. okei. esimene kord oli veits paha. unustasin kergelt et ei saa vee all hingata. aga midagi hullu ei olnud. läksin aga uuesti ja uuesti. ja siis läksin hüppelaualt. mis oli nii paganama hirmutav. aga tüdrukute toetusel ja nad laenasin mulle ujumisprille, hüppasin ka sealt vette. ja ma sain aru, et kui ma ujumisprillidega hüppan siis ma ei karda, ma näen kuhu, mis. ja ma tänasin neid. see tähendab mulle nii palju. ja nad olid mu üle uhked ja rõõmsad.

reedel õpetas vanim mulle kuidas vee all ujuda. mul oli nagu oma ujumistund. ma tundsin et see on see bond'imis hetk. ja ta ütles, et ma olen tõesti hea ja kiitis mind. hahaha. ma armastan neid lapsi.
ujusime kaks tundi. ja ma olin pärast korralikult väsinud.

ma võin julgelt väita, et tänu neile ujun ma palju paremini. palju kindlamalt. ütle veel et lapsed ei õpeta sulle midagi! õpetavad ja kohutavalt palju.
ma armastan neid nii meeletult palju!

pidin endale ostma, et paremini ujuda. ja et nad mind ikka 

ja jälle õpetada saaksid.

kui juba kirjutamiseks läks siis kirjutan ka sellest kuidas ma üritasin endale uusi sõpru leida, aga välja kukkus rohkem kui kohutavalt.

panin oma profiili üles internetti. ja siis ofc, nii paljud võtavad ühendust ja nii paljudele ma lihtsalt ei vasta. ma ei jõua ja ei viitsi. ja siis Dave. ma kuidagi sain temaga hea jutu peale ja otsustasime kokku saada. aga ma tegin talle kohe selgeks et ma ei otsi deitimist, et sõpruse eesmärgil, cuz I'm seeing someone. see pole midagi tõsist ega miskit, aga ma ei taha inimestele haiget teha ega sattuda halba olukorda. ja ta ütles, et ofc, ta otsib hangout buddy ja siis ma olin ekstaasis, täpselt mida mina. ütlesin et super. saime siis kokku ja mul on veits rohkem kui molapidamatus. ja ta oli hästi tore ja me klappisime sõpruse mõistes. käisime kinos. tšill. ja siis ta muidugi kohe pidi mul käest hoidma kinos. mille tõttu ma kohutavalt suurt ebamugavust tundsin ja ta pärast vabandas sellepärast.

eile pärast tööd läksime DC'sse. sõime õhtust. ja läksime tantsima. ja ta kuidagi nagu ikka ja jälle üritas käest kinni hoida ja muud jama. ja kui ma eemale hoidsin, siis ta küsis kas mulle ei meeldi avalikult käest kinni hoida ja muud jama. ja ta lihstalt ei saanud aru. ja ühel hetkel tundsin ma kuidas blokk tuleb ette ja kui see juhtub, siis mul on vaja aega olla omaette, sest vastasel juhul võin ma midagi pahasti öelda. ja kui me tantsisime siis ta ikka üritas mul käest kinni võtta ja endale lähedale tõmmata. ja kui palju kordi ma ta eemale tõukasin. kui palju kordi ma ütlesin, et ma eelistan tantsida üksinda, ma ei taha kellegiga ümbert kinni hoida ega miskit, ja see on ka nende tüüpidega kellega ma deitinud olen. isegi siis kui tüüp meeldib mulle, ei tantsi ma kellegiga nii koos. veel vähem siis temaga, keda ma pidasin enda sõbraks. ja siis ta ütles midagi väga valet, mille peale ütlesin ma päris pahaselt et meil on aeg minna. ma olin vihane. paganama palju ja õigusega. ja siis ta üritas rääkida. mille peale ütlesin ma talle, et ei, nüüd kuula sina mind ja siis rääkisin ma talle jälle seda sama, kuidas ma ei tantsi nii nagu tüdrukud seda siin teevad. ma olin vihane kuidas ta sellest aru ei saanud. ja ehk ütlesin ma liiga pahasti, et ühel hetkel nägin ma kuidas pisarad voolasid ta silmist. ja ma tundsin end halvasti. ütlesin et ei tahtnud ta tundeid riivata. ja ta kertas oma juttu muudkui uuesti ja uuesti. ja me istusime hetkeks maha, et rahuneda. ja siis ta vaatas kella ja ütles, et kui sa kahe minuti pärast ikka veel istud, siis ma suudlen sind. ma ütlesin talle et ta seda ei teeks. ja ta ütles, et kui ikka istun siis ta teeb seda. ja siis ma tõusin. ja ta ütles, et sai vihjest aru. kuidas nad aru ei saa, ma pole mingi lõbutüdruk. ma pole tüdruk kes kurat mänge mängib. ja see ajab mind vihale. ja siis me sõtisime tagasi. ja ta hakkas rääkima, et ma olen eriline ja et ta armastab mind. ma olin pahviks löödud. ma ei lausunud pärast seda enam sõnakestki. ta lihtsalt rääkis ja rääkis. ja ühel hetkel ütles ta, et ma pean valima kas tema või too teine. ma tundsin nagu olen peaga vastu seina jooksnud korduvalt. ma ütlesin talle mitmeid kümneid kordi, et me oleme sõbrad, et ma ei taha mitte midagi muud. kuidas ta üldse võis midagi sellist mult paluda. kuidas. see oli nii ajuvaba. kes oled sina, et mu valiku ette paned?! siin ei ole midagi valida. mingit valiku mängu ei ole. ta küsis, et kas ta võib mulle lilli osta, et ma teda mäletaksin, kui me rääkisime lõpetame. ma ei öelnud sõnakestki.

 kui me lõpuks kohale jõudsime, kus mu auto oli, siis ta phmts tungivalt ütles, et ma üles tema korterisse läheksin, et ma polevat konditsioonis sõitma. ja ma hakkasin kergelt kartma. ütlesin et ei. ma pean koju minema. ja et ma olen täiesti okei, väsinud lihtsalt. 

sõitsin koju ja pea oli lihtsalt mõtetest pungil. 

ma olen sellest kõigest väsinud. 

ma ei tea enam mida arvata või mida teha.