Day #471

päris palju aega on möödas viimasest postitusest. ikka ja jälle on ajast puudus.
ja nüüd ma siis olen siin. kell on peaaegu pool kaksteist õhtul.
ikka ja jälle arvad sa, et jätad inimestega hüvasti palju hiljem kui sa seda arvasid. või tegelikult ei saaks ma öelda, et jätan hüvasti, sest ma tõesti kavatsen nende pliksidega kindlasti kokku saada. mu üks sõbrants jõudis otsusele, et see pole ikka tema jaoks ja läheb koju. kindlat kuupäev küll pole aga ilmselt kuu aja jooksul. see tuli mulle suure üllatusena. ma tean, et ta pole selline inimene kes on selle Au Pair'i elu jaoks. but still ma ei osanud seda oodata. ja kui mu üks teine sõrants seda mööda minnes mainis ei suutnud ma mitte millegi peale mõelda kui seda, et üks head aega ütlemine on palju palju varem. ta on mulle südame külge kasvanud ja mul on kahju, et ta minna otsustas. ent samas toetan ma ta otsust 100%. aga see teadmine lihtsalt nii muserdas mind. ehk siin olemine on muutnud mu nii emotsionaalseks, selles suhtes et ameeriklased ikka avaldavad oma tundeid nii vabalt ja ehk olen ma ka osalt selline. kõik on okei. ma ju ometi tean, et varem või hiljem pean seda nagunii tegema. ja see ei saa olema kergete killast. ma mõtlen, et pool aastakest ongi jäänud. ja ma juba olen pannud end vaimselt valmis selleks, et see ei tuleks suure pauguga. ei ole just kerge oma elu siin jätta, elu mida ma olen siin elanud pea poolteist aastat. mul on palju mida meenutada. ja kindlasti tuleb veel neid. aga see ei ole kerge. ma olen nii valmis koju tulema.
ja. kõik ütlevad mulle, et mis sa ikka koguaeg räägid koju tulekust, et pean nautima viimset. aga ma olen seda kogu see aeg teinud ja teen ka edaspidi. sa lihtsalt ei saa eeldada, et ma peidan pea liiva alla ja jätan kõik viimsele hetkele. ma tunnen, et koju tulek on kiviga visata. pole enam nagu midagi. pool jaanuarit juba läbi.
ja ometi pole ma perele midagi öelnud.
oeh.
kuidas küll.
ma usun, et nad poleks pettunud ega miskit. me oleme sellest ju varemalt rääkinud.
aga ma ei taha midagi muuta nende suhtumises.

ja ikka ja jälle jahun ma koju tulekust.
aga kuhu teil sellest pääsu on.


kas mitte teisipäev polnud see päev kus kool oli Fairfax County's tühistatud. ja siis sa vaatad aknast välja ja mitte midagi peale mõne lume udeme pole. ja nii oli terve päev. ja lastel kooli polnud. see oli no tõesti üks suur naljanumber.  see oli lihtsalt niii idiootne.


Harry Potter'i viimase raamatuga sain täna ühele poole. niii hea oli. viimane on siiski kõige lemmikum. aga kõik olid head. it was worth it.

mõtlen, et peaks oma scrapbook'iga algust tegema. kaks seisavad siin. aga pilte pole ilmutanud. oma 500 tuleb ilmutada. aga küll ma jõuan. kunagi :)


ja nüüd tuleb California trip ära planeerida. koht kus ma kindlasti ära tahan käia :)

ma ei oskagi nagu midagi rohkemat kirjutada. öelda oleks justkui palju, aga samas nagu pole ka.