Day #141

kohe üldse pole aega blogida. but i'll make time for that.

asi millega algust tuleb teha on muidugi see lumelauatamise trip. 

reede õhtul kell 6 tuli Eddie mulle järgi ja sõit West Virginia poole algas.

algse plaani kohaselt pidime pühapäeval tagasi tulema, aga kuna esmaspäeval oli presidendi päev ja rahvusvaheline püha, siis jäime esmaspäevani. üks lisa päev. 

reede õhtul me ei teinud väga midagi. lihtsalt panime asjad paika ja Wayne andis meile lumelauad ja kogu muu varustuse. 

mina pean siinkohal tänama oma host pere, sest nemad andsid mulle enamus asjadest. kiivri, prillid, jope, talvepüksid ja kindad. mis on ülimalt oluline. 

ja laupäeva hommikul pärast hommikusööki sõitsime Timberline'i resorti.

sel hetkel, kui me selle asjandusega üles sõitsime, mõtlesin küll, et pekki, mida ma teen, kuhu ma end küll mässisin. ma kartsin. sest mägi oli tõesti meeletult suur. ja ega see fakt just kuigi lohutavalt ei mõjunud, et ma pole kunagi enne lumelauatanud. ma kartsin, et ma hoian teisi tagasi, sest olen nii koba ja ei saa hakkama. kartsin et olen tõesti meeletult halb. 

ja kui me siis sealt kraana moodi asjanduse pealt maha saime ja lumelauad ilusti ära kinnitasime ja sõitma hakkasime. siis oh jumal. see oli koomiline. ma ei saanud mitte midagi aru mida ma tegema pean. koguaeg kukkusin. tõusin imekiirelt püsti ja uuesti maha. Wayne on lumelauatanud oma üle 15 aasta, seega ta õpetas mind ja Eddiet. ma arvan, et minu eeliseks oli see, et ma olen suusatanud u 12 aastat ja tean kuidas lumi töötab. Eddie seevastu polnud kunagi ei suusatanud ega lumelauatanud. ja ma sain selle asja päris hästi käppa. mitte muidugi kohe esimesel päeval. aga esimese päeva kohta ütlesid nad, et ma olen suurepärane. 

laupäeval tegime kokku 3 sõitu. ma lihtsalt ei suutnud ja ma teadsin, et meid ootab ees kaks pikka päeva lumelauatamist, seega tahtsin normaalne olla järgmistel päevadel, mitte kohe sõita oma lihased valusaks.

ja õhtul käisime baaris. selline tagasihoidlik aga lahe baar

ja pärast läksime teise paari edasi, kust me pärast 15minutit ka ära tulime, sest nood mehed nägid välja nagu hakkaks kohe löömaks minema, ja meil seda jama polnud vaja. 

ja olgem ausad, ma oma roheliste pükste ja lillelise jopega just kõige paremini sisse ei sulandunud. ja Eddie ei olnud ka just kõige sissesulandunuv. 

see mees oli suurepärane! mul on kahju, et me varem ei läinud, seega nägime ainult paari laulu. 

järgmisel päeval oli järjekordselt varane ärkamine. ja esimesed kaks sõitu sõitsime Monica ja Wayne'iga ja ülejäänud siis olin Eddie'ga kahekesi. kokku tegime umbes 6-7 sõitu. mis oli poole rohkem. 

ahjaa. Wayne viis meid kõige raskemale rajale pärast esimest sõitu laupäeval. ja kui ma seal lumelauaga siis selle järsu peal olin, siis ma mõtlesin küll "pekki, kuhu ma küll end mässisin" see oli kohutavalt järsk. ja ma tõesti kartsin hetkeks, aga tagasiteed mul polnud. ja seal ma siis olin, teisel sõidul ja juba kõige raskemal rajal. ja pagan. kui kuramuse hea feeling see ikka on. 

ma kusjuures oleks teinud laupäeval rohkem sõite, aga Eddie oli kurnatud ja ma ei tahtnud üksi minna, ja muidugi tuli esmaspäevale mõelda. ja ma olen tänulik, et ma rohkem sõitma ei läinud. Eddie küll ütles, et tal pole häda midagi, et ma mingu sõitma kui ma tahan, aga ma jäin. 

ja kui me lõpuks majas tagasi olime, siis oh gosh, kuidas kõik lihtsalt valutas. 

õhtul läksime muidugi jälle baari. ja täitsa tšill olemine oli. 

pildilt ei tundu et see järsk on. paha pilt. aga see oli tõesti järsk. ja hirmutav.

yup. sealt me siis sõitsime alla. täiesti alla välja. pshh. lebo!

esmaspäeval tegime kokku 11 sõitu. ja viimased olid rasked. sest mu jalad olid nii läbi. 

ja voodist üles tõusmine on omajagu kunst. isegi kael valutab. ja sõrmed on veits paistes ega saa sõrmuseid kanda. aga see on kõik seda väärt. 

ma armastan lumelauatamist. so much fun! 

ja ma tõesti olin lõpuks hea. arvestades seda, et esimene nädalvahetus siiski. 

ja mis kõige olulisem, ma olin Eddiest parem! ta oli ka hea, aga olgem ausad, ma olin siiski parem.

ööbisime siis selles majas. maja on mingi 100 aastat vana. Wayne remondib seda tasakesi. aga minu meelest super maja. kurta ei saa.

mul on hea meel, et ma siin olen. mul on hea meel, et mind kaasa kutsuti.
aga super oli! ma jumaldan neid ootamatuid trippe.


ma üllatan end. ma ei uskunud, et füüsiliselt nii paljuks võimeline olen. alahindasin end korralikult. 3 päeva lumelauatada. wow. i'm good!


ja veidike vähem kui poolteist kuud ja ma saan 21! ma pean vaikselt planeerima hakkama.

ma ikka üllatun vahetevahel kui kallid osad asjad siin on.