Day #128

esmaspäeva õhtul läksin perele lennujaama vastu. ma arvasin, et mul läheb tükk aega enne kui õige koha üles leian. aga minu üllatuseks ei eksinud ma kordagi ära ja leidsin kohe üles, lihtsalt jälgisin silte, hoolimata sellest, et HM ütles mulle muu asja kuidas ma sinna minema pean. oluline on see, et jõudsin täpselt õigeks ajaks. ja nad olid üllatunud, et ma imelihtsalt üles leidsin, sest see lennujaam on paganama suur. 

igatahes keskmine ja noorim tüdruk kallistasid mind ja ütlesid, et igatsesid mind. vanim tüdruk pole just seda tüüpi, et kallistama kukuks. aga mul oli tõesti hea meel neid näha. 

teisipäeval oli tavaline tööpäev ja + kool takkapihta. 17 inimest on klassis. ja kõik on tüdrukud. ja u 10 on Au Pair'id nagu mina. ja mu õpetaja on naine ja musta nahaline + mingi usuline, ma arvan, sest ta kannab juukseid varjavaid riietust. aga minu meelest on üli tšill ja viskab nalja ka ikka. raske on pärast pikka tööpäeva õhtul 7ks kooli minna ja u 10ks saan koju. ja see on kursus, kus ma pean palju töötama. 

meenutab nagu Külvi Kivisilla inglise keele tundi. kuulamine, lugemine, grammatika, suuline, essee. kogu krempel. ja naljakas on see, et see kuidas me nendeks valmistume, eriti essee osa, see meenutab mulle jällegi Anne Roosi. see kuidas sa teesidest rääkis. see kuidas sul peab oma näidetele tõestus olema, n ä i t e d. 

suuline osa on täpselt nii nagu inglise keele eksamil. täpselt. kuulamine ka phmts sama. lugemise osa on vast lebom. lühemad tekstid. aga sama põhimõttega, kus sa pead keeruliste sõnade tähenduse lause kontekstist välja juurima. mis siin olles, inglise keelega nii palju kokku puutudes, polegi enam nii raske. 

TOEFL test kestab ka täpselt 4 tundi. 

ainus vahe meie eksamiga on vast see, et essee on 250-300 sõna. kui ma nüüd puusse ei pane. 

ja esimese tunni lõpus alustasime muidugi kohe testiga. lihtsalt teada, et millisel tasemel me alguses oleme, ja millisele tasemele me lõpus jõuame. 

teisipäeval peaksime osad hinded juba teada saama. 

tänane tund oli tore. mulle hakkab see vaikselt meeldima. naljakas on see, et ma tean kõiki neid asju. me oleme seda koolis õppinud. ja mulle on see lihtsalt kordamine. asi mille kallal ma ilmselt töötama pean on sõnavara. keerulised sõnad. rohkem lugema. uudiseid vaatama (nii Anne Roos). aga mul napib selleks aega. aga ma pean selleks aja võtma. sest ma kavatsen korralikult selle nimel vaeva näha. parandada oma inglise keelt veelgi enam. õpetaja rõhutas, et suulisele osale me ei jõua rõhku panna, et me peaksime väljaspool tundi harjutama, mis minu jaoks on lihtne. eestlasi nietu siin. seega ei tohiks erilist raskust valmistada. 

ja pagan, et ma kooliks teisipäeva valisin, päev mil tüdrukutel on nii palju huviringe. kus vanemad peavad mingi süsteemi välja mõtlema, et kõik õigeks ajaks igale poole jõuaksid. neljapäev on seevastu päev, kus neil huvi ringe pole, seega neljap on okei. aga mitte teisip. ja ma ei mõelnud selle peale enne üleeilset. aga see kõik on aprilli keskpaigani. 

ja kui ma eile hommikul noorima tüdrukuga koeraga jalutasin, siis ta ütles mulle, et ta ei taha et ma mitte kunagi ära läheksin, et ta tahab et ma siia igavesti jääksin, sest ta armastab mind niiiii väga. ja kuidas sa saad neid tüdrukuid mitte armastada?! ilmvõimatu!

ja täna ma sain paki Eestist. oh mul on kõige kõige paremad vanemad kogu terves maailmas. Eesti maitseained, millest ma paganama palju puudust tundsin. mu rohud. küpsised ja šokolaadid (ma ütlesin, et nad ei saadaks aga nad on mu vanemad, mis sa ära teed :) ). riided. muud tarvilikud asjad. helkurid perele. tavalised ja sädelevad guaššid, millest lapsed nii meeletult vaimustuses on. ja palju muud kraami. ja kui paganama õnnelikuks see pakk mind tegi. mul oli seda vaja. 

ja juhtum millest ma kohe kuidagi ümber ei saa. nimelt eile pärast deidilt parkimisplatsil oma auto poole kõndisin, möödusin ühest mehest, kes võis olla umbest 30ndates või kogunisti 40ndates, ütles mulle nii möödaminnes "RUSSIA" ja ma ka nii mööda minnes ütlesin "NO, ESTONIA" ja ma tunnen alati paganama suurt uhkust öeldes, et olen eestlane.  ja kuidagi jäime me vestlema. mees on pärit Ukrainast. küsis kas ma vene keelt oskan ja siis ütles paar lauset vene keeles. aru ma sain aga vastasin inglise keeles. ta kutsus mind uisutama. aga pidin keelduma, kuna tänane päev tõotas tulla pikk päev. ma arvan, et oleksin ka niisama keeldunud. kuigi mõte uisutamisest ahvatles küll. ja well. ta ütles, et tal on üks eestlasest sõber Nele siin. ja minu kandis ma ei tea, et Eestlasi oleks. ja muidugi sattusin ma eufooriasse. vahetasime telefoni numberid. ja Sergei lubas mu numbri Nelele edasi anda. vahelduseks oleks paganama hea Eesti keeles oma kaasmaallasega rääkida. 

ma ei jõua nädalavahetust ära oodata. 

kes oleks osanud arvata.

ma arvan, et ma praeguseks lõpetan deitimise. muutub juba tüütuks.