ma tutvusin ühe noormehega ja sain temaga kokku, aga ainult sõpruse eesmärgil. ja ma kordasin mitu korda üle, et see pole kohting. ja kui ma temaga kokku sain ja ta oma paganama külgelöömis trikkidega pihta hakkas ütlesin ma kurjalt, et ta lõpetaks selle kohe ära. ta vabandas ja kõik oli justkui korras. aga kui ta teist korda uuesti oma lähenemiskatseid üritas, siis ma sain krujaks ja ütlesin, et ma palusin tal lõpetada, jätta see, sest ma lihtsalt ei taha seda. ma pole huvitatud. temast õhkust kogu selle aja sellist kummalist energiat, mis tegi mind ettevaatlikuks ja kohati närviliseks. ja kui ta mu "ei'st" aru ei saanud siis ma ütlesin, et mul on aeg koju minna. ma hakkasin kartma. midagi minus pani mu häirekella tööle. sa saad sellest aru kui kohtud igasuguste inimestega ja ma elan Ameerikas ikkagi. midagi ei juhtunud. ta ei üritanud. aga ma leian, et parem karta kui kahetseda. ehk oli see tingitud sellest et mul on liiga elav kujutlusvõime.
ma hakkan inimestesse usku kaotama.
ma olen väsinud selliste inimestega tegelemast.
ma tunnen, et inimesed ei võta mind tõsiselt. sest ma olen Au Pair ja üldiselt on sellise kergeltvõtva mainega. ja kuidas ma vihkan seda, et inimesed panevad mind vihkama seda, et ma olen siin vähest aega, et hooli siis.
"sa oled siin veidike üle aasta ja mis siis edasi?" ma vihkan kui mulle seda öeldakse. ma vihkan seda kuidas inimesed ei võta mind tõsiselt.
häid sõpru on keeruline leida.
No comments:
Post a Comment