Day #298

See kirjutis mille ma siia panen on kirjutatud pühapäeval. Mõtlesin et kuna see kirja sai siis panen selle siia.

See on nii naljakas kuidas ma olen kodus ja ma näen kui palju on selle vähese ajaga muutunud. Ja kui kurvaks see mind teeb. Sest see oli osa mu lapsepõlvest. See kõik, need inimesed ja need kohad on teinud minust selle kelle ma täna olen. Aga see kõik on nii surr.
Ma olen siin. Aga ometi ei tunne ma end nii koduselt nagu ma arvasin end tundvat. Ma tunnen et see pole minu koht. Ma tunnen et ei kuulu siia. Kas tõesti 9kuud on nii määrav? Ent ometi oli mul seda teada vaja saada. Ma igatsen Ameerikat. Igatsen tunda end siin koduselt aga ma tean et pärast seda kõike ei ole see võimalik. Ma olen inimesena nii palju kasvanud ja see koht on muutunud. Ma tunnen et ei suuda siia lõplikult jääda. Ma tunnen tühjust. Selles suhtes ma armastan Eestit, armastan keelt ja kõike aga ma tunnen end rahutult siin. Seda kõike siin vaadates tekib tahe nutta. Ma kartsin siia tulekut nii vaga.
Ma arvan et siia tulek oli õige otsus. Selle läbi saan ma aru mida ma elult tahan osalt.



Sellest kirjutisest on möödas päris palju aega. Ja ma harjusin selle kõigega. Kuidas ma seda kõike siin nii naudin. Ent ometi lendan ma juba hommikul Ameerika poole tagasi. Ah, et kuidas ma end tunnen? Mind valdab tohutu kurbus laine. Ma armastan neid inimesi siin nii vaga ja jätta öelda head aega neile jälle on lihtsalt nii raske. Palju palju raskem kui esimesel korral. Ma juba praegu tahan nutta meeletult. Ma olen kodus. Oma kodus. Ma lihtsalt ei oska ära tänada oma vanemaid kõige selle eest mis nad minu heaks on teinud. See on nii raske. Aga ma saan sellega hakkama. Ma harjun sellega seal. Aga praegu luban ma endal kurb olla.
Te kõik tähendate mulle lihtsalt nii meeletult palju ja ma mõtlen teie peale seal kaugel. Südames olen ma koguaeg teiega! Aitäh, et olete need kes olete! Ma armastan teid nii meeletult palju!