sa ärkad üles, teadmata kuidas su päev algab või mis üldse saama hakkab. sellise teadaande teada saamine lõi mul jalat alt ära. pani õhku ahmima. miks?! sa küsid endalt miks. sa sõidad autos inimesega kelle ees sa nutma puhkeda ei taha. ent sa ei saa kuidagi ära hoida seda pisaratevoolu. ja kui sa lõpuks oma autoni jõuad ja sinna sisse istud, teades et sa oled üksi. siis kõik lihtsalt tuleb vuhinal välja. ma ei suutnud inimestegagi korralikult rääkidagi ilma, et oleksin nutma puhkenud. ma ei suuda seda uskuda. see ei jõua mulle kohale. ma mäletan nii eredalt, kuidas ma teda Eestis käies kohtasin. nii elurõõmus, siiralt õnnelik mind nähes seal ja selle nägemine tegi mu tuju palju paremaks.
ma ei luba kellegil endale ütlema tulla, et "mis sul sellest" või "sa ei teadnudki teda", mitte kellegil pole õigust seda mulle öelda.
miks siis üldse see kõik kirja panna? ma lihtsalt ei oska oma uskumatust ja seda vastikut kurbusetunnet kuidagi ära peletada.
ma lihtsalt ei suuda sellele mõtlema lakata.
No comments:
Post a Comment