ilmselt lükkan selle blogi pidamise homsele, üritan täna võimalikult palju asju kirja saada, et muljed eredad oleksid.
okei. alustan algusest. ma nõustusin nende pliksidega Niagra Falls'i minemaks olemata kohtunud ühegagi (või noh, pärast tuli välja, et ikka olen ainult nägupidi mõnda näinud aga sellega on asi piirdunud). ja noh. life is an adventure, right? laupäeva varahommikul oli väljasõit. kusjuures pidin laupäeval töötama, aga kuna mul see trip ette tuli siis küsisin host vanematelt, et kas see on ok kui ma lähen. ja nad ikka jaaa, et muidugi, et nad on täiega paindlikud ja kõike. mis on nendest nii tore. reede õhtul jäi üks pliksidest minu juurde ööseks, kuna enamust meist elab Reston'is ja nii oli mugavam sõitma hakata. mis ilmselgelt mulle sobis. õhtul kella 10ne aeg oli jama auto rentimisega. ja siis ma mõtlesin küll, et metsa, et nüüd jääb ära. olin juba nii vaimustuses kõigest ja värki. ja no ma olin nii väsinud, et jäin lihtsalt magama. ütlesin teisele pliksile, et ta annaks märku kui kõik ok on. ja lõpuks pärast südaööd oli kõik ok. hommikul algas sõit Buffalo poole. sõitsime korda mööda ilmselgelt.
te lihtsalt ei kujuta ette kui ilus see hommik oli. päike tõusmas ja paksud udu pilved. ja muidugi kui ma rooli läksin siis tuli jõgi ja see kuidas see jõgi oli uduga kaetud ja päikesetõus. oh man, ma jäin nii paljudest headest piltide tegemisest ilma. see juhtub minuga alati. ja muidugi sain ma ka kõige mägisema otsa (mitte et ma kurdaks sõidu üle) mida ma täiega vaadatada oleksin tahtnud, ent ei saanud kuna pidin sõidule keskenduma. see oli lihtsalt nii ilus. see kuidas sa Buffalo poole sõidad ja alguses on kõik roheline ja siis hakkavad puudele värvid tulema. see kuidas sa oled nagu suves ja järsku sõidad sügisesse, see on lihtsalt imeline vaatepilt.
üks pliks klõpsis oma kaamera aku tühjaks enne kui me Niagra Falls'i jõudsime. lol. küll mina juba tean kuidas oma akuga ümber käia :)
pliksid kirjutasid grupis, et jaa, võtke saapad kaasa ja igast mantlid, et saab külm olema. vaatasin ilmaennustust +26. okei. ehk on seal mingi teistmoodi kliima et külmem ja puha, kuigi olin skeptiline. ja noo meeletult palav oli. kõigil pikad püksid jalas ja no see oli liig. nii palav oli. ja üks pliksidest võttis seda soovitust tõsiselt, et tal reaalselt oli talve mantel ja talve saapad kaasas. ja no ma sain korralikult naeru kõkutada.
Niagra Falls. oh. my. gosh. see oli lihtsalt nii vapustavalt ilus. nii meeletu suur. ja muidugi käisime seal paadi peal. ja no vähe ei saanud märjaks. klõpsisin pilte ja vahepeal pidin kaamera oma jakiga ära katma kuna nii palju vett tuli. ja teises kohas käisime treppidel. saime sandaalid. sest ilmselgelt on seal liiga vesine. ja vahepeal lihtsalt ei saanudki pilte teha, nii palju vett tuli kraesse, et mu jakk, millega ma kaamerat katsin oli läbimärg. ja ma lihtsalt kiirustasin treppidest üles, sest see on ikka palju rohkem vett kui ma ootasin. või noh, silly me, whatever. igastahes võimas.
ma polnud kunagi lootnud või noh, pole nagu mõttes olnud, et Niagra Falls'i külastada, aga no võimalus oli ja hei, no regrets.
üks mehiklannadest ütles, et ameeriklased küsisid talt, et kas ta reisis eesliga USA'sse. ja siis ma lihtsalt naersin uskumatusest oma tükk aega. kuidas keegi saab üldse midagi sellist arvata. ja ta ütles, et okei, savi et nende linnas pole eesleid üldse mitte.
hästi toredad tüdrukud on.
see kuidas ma armastan ameerikalikku arhidektuuri. see kuidas sa siin elades näed üht. näed siin suuri ja uhkeid maju. ja kui sa road trip'ile lähed ja üleüldse kusagile eemale, siis sa näed tegelikku ameerikat. kus ei ole suurlinna ilu. kus on nii omapärased ja hästi armsad ja kodused majad. igaüks eripärane.
millest on ka allpool mõningad pildid.
roadtripi algus. keset ma ei tea kus, aga minu sõidukorra lõpp oli.
ahjaa. ma peaaegu et unustasin. selleks et nendele treppidele minna pidime veits kõndima. aga mingi suur ehitus oli ees ja me olime selle palavaga nii palju maha kõndinud, et otsustasime sealt üle ronida, millest ma muidugi ka pilte klõpsisin. jaa. kusjuures meilt küsiti, et kas see on tee sinna treppideni ja siis inimesed tulid meie järgi. üks vanem paar isegi jooksis selle võreni et sealt üle minna, ja nad tegid sellist spioonilikku ja hästi kiiret jooksu, et me lihtsalt ei saanud naermata jätta.
see lihtsalt tuletas õpetaja Ursulat meelde ja tema keemiatunde :)
olid ajad.
ja no see on tõesti rõve kala. andke andeks. aga see on nagu karvadeta kass. ja pliksid ütlesid, et see on beebi kala ja et aga täitsa rõve.
ja no ega täiskasvanunagi parem pole.
suvakas pilt tagasiteelt.
jaaa. Kanada oli käeulatuses. lihtsalt seal teisel pool jõge. või mis iganes see ka ei olnud. aga no ma tõesti ei saa enam. unearvelt teen seda. homme on pikk päev.
head ööd!
No comments:
Post a Comment