Day #379

kuna esmaspäev oli siin suur püha ja vaba päev, siis Aliciaga plaanisime pikalt läbi käia Nashville, Atlanta ja Charlestown. ma muidugi suutsin kuupäeva ära unustada, arvasin, et alles sel nv on plaan minna. reede õhtul oli probleem auto rentimisega. aga see sai lahendatud (auto rent oli üüüüber kallis). ja kuna üks pliksidest ei saanud maja üksi jätta siis ööbisime kõik tema juures. mis oli 40minutit vastassuunas sõitu. 

hommikul asusime varakult teele. sõit kestis 8 tundi. sõitsime kordamööda. esimene linn oli Charlestown. ma ei oodanud palmipuid seal. õhk oli lämbe. juskui oleks suvesse tagasi astunud. hästi palav oli aga nii hea. mu tervis muidugi oli suht kehvaks jälle läinud, aga mitte midagi ületamatut. 

kui vahva turg seal oli. igast asju võisid seal leida. 

ja no beekoni pulgakomm. 

neil on isegi beekoni jäätis ja kõiksugused asjad. 

mul on üks sõna selle kohta 

"Ameerika"

says all

mingi poe nimi oli "Tervis" ja nii hea meel oli mul ikka :)

otse loomulikult pidin sellest ka pilti tegema

üldiselt Charlestown mulle mingit wow efekti ei tekitanud. selline hästi nunnu linn. kirjud ja huvitavad ja ajalugu täis majad. hästi eripärased. 

laupäeva õhtul sõitsime Atlanta poole. sõit kestis 4 tundi. mitte et me poleks veel palju sõitnud. jõudsime öösel kella ühe paiku motelli. kuna üks pliksidest oli hästi enesekeskne, mis sest et ma talle mitu korda sõnad peale lugesin. nagu lapsehoidja. 

okei. selle motelliga oli ikka korralik lugu. jõudsime siis sinna ja mina ja Alicia läksime sisse registreerima. esmamulje polnud hea. pidime naise järgi ootama oma 5 minutit enne kui ta reception'isse tuli. ja siis saatis ta Alicia tuba üle vaatama, et kas on ok. veidikese aja pärast tuli ta tagasi ja ütles, et voodis oleks nagu keegi maganud. algus polnud hea. andis uue toa kontrollida. see tundus ok olevat. ja siis me läksime oma kodinatega sinna, ja see mis meid ees ootas polnud kuidig meeldiv. tuba nägi kohutav välja. kraanikauss oli räpane. wc potis ujus kondoom. kas te saate aru, kui rõve see kõik oli. nägime veits putukaid ja õõh, tõmbasime sealt tuld. üritasime siis uut tuba saada, kuigi ei oodanud midagi ja me väga sinna ei tahtnud jääda. mis ma sellest hoonest veel rääkida saan, on see, et me olime ainsad valged inimesed seal. ja see hoone nagu reaalselt nägi välja nagu oleks mingis õudusfilmis või nagu oleks bordell. need inimesed kes seal olid tekitasid minus hirmu. ma olen kindel, et nad kõik olid narkouimas. igaltpoolt oli tunda kanepi haisu. see kõik oli nii õõvastav. nii vastik. 

okei. läksime siis reception'isse tagasi ja rääkisime ja no ikka korralikult sai vaieldud. ja siis see naine andis meile uue toa üle vaadata. kas te suudate uskuda, et inimesed olid seal sees. ja siis turva tuli, ja see mutike andis talle kõrvaltoa üle vaadata. mulle tundus, et see turva oli ka narkouimas. ütles sellise kavala muigega "koputame seekord, me ju ei taha millegi peale sattuda" ja ise ta veits naeris. ja no üllatus üllatus. inimesed olid ka seal. poleks uskunud. ühe korra käisime veel kord. ja no ühes ei põlenud tuli ja teises oli jälle nagu keegi oleks maganud. ja me kõik pliksidega läksime reception'isse ja vaidlesime. ja kui ma rääkima hakkasin, et mis mõttes ta ei tea mis tuba vaba on ja mis mitte, tema on see inimene kes peab seda teadma. ja muud asju ka küsisin ta käest ja kõike. ja siis ta ütles, mulle, et ma lõpetaks ta peale karjumise. ja siis ma lihtsalt purskasin naerma. mul on kõvem hääl ja ma ei karjunud. see oli lihtsalt nii ajuvaba. raha meile tagasi ei antud. ja me ilmselgelt sinna ei jäänud. läksime mujale. ja see oli tunduvalt parem. lisa kulutus aga parem seal kui seal bordelli majas. 

Atlanta esmamulje polnud just kuigi paljutõotav. 

hommik oli vihmane. midagi nagu ei ole väga teha selle ilmaga. läksime Coca-Cola maailma. mis no oli ikka nii kift. 

neil oli video esitus kinosaalis, kuidas sellised väiksed aga nii olulised ja õnnelikud hetked on määravad. küll paluti kätt. küll tehti üllatus sünnipäeva pidu, küll teatati vanematele et nad saavad vanavanemateks ja muud sellised. ja see oli selline hästi armas ja õnnelik video. ja ma peaaegu hakkasin nutma, sest nii õnnelikuks tegi mind see ikka (jah, nii pehmeke ma olen). Alicia ikka naeris mu üle :D

muidugi salakoostist me teada sealt ei saanud. :)

aga seal see retsepts pidavat olema

jaaaa Eesti lipuke ka seal! 

Coca-Cola maailm oli nii lahe. igast näitused käisime läbi ja maitsta saime mingi 100 sorti jooki. ja mu rõõm oli suur kui Euroopa alt leidsin Eesti joogi. no nii õnnelikuks tegi. 

Atlanta ei jätnud ka nagu mingit väga wow efecti. linn nagu linn ikka. ja siis ma mõtlesin küll, et trip on ikka mage. mitte midagi nii vägevat. 

sõitsime päraslõunal Nashville'i poole. ka 4 tundi sõitu. ja kontrollisime ööbimispaiga ikka korralikult üle, ja see oli tõesti super. ja kui kodinad maha pandud sai, riided vahetatud, läksime Nashville'i avastama. ma ei oodanud midagi sellest linnast. aga no kui me sinna jõudsime, siis mulle nii istus see linn. no muusikat täis linn. ja sa lihtsalt näed kauboi riietes inimesed mööda tänavaid sinust möödumas, ja igast baarist kostub elavav kantri muusika. ja need tuled ja selline hästi Texas'elik koht on. ma lihtsalt nii lootusetult armusin sellesse linna. ma ei oska seda tunnet kirjeldada, kui sa oled sellises kohas kus sa lihtsalt tunned, et inimesed ja kogu see energia ja tänavad ja kõik on nii ilusad. ma lihtsalt tundsin end seal nii hästi. 

käisime baaris kantrimuusikat kuulamas ja nii hea oli kui kuulsin laule mida ma ka tean. 

pärast läksime edasi karaoke baari, kus kolm pliksi jõid end purupurju. üks pliksidest no oli segi kui segi (ja ta oli terve eilne päev mil me tagasi sõitsime audis). mitte et keegi neist oleks muret tundnud, kes tagasi sõidab. ma lihtsalt tahtsin õhtut nautida. mida ma ka tegin. ma ei taha tunduda mingi klatši plikana, aga no too tüdruk oli lihtsalt üli tüütu ja lapsik ja no ei olnud minu inimene. üks reisikaaslastest olevat öelnud, et too pliks on tore ainult kui ta purjus on. aga ma ei lasknud end tema tujutsemistsest kõigutada. 

muide, mul üks sõber täna just ütles, et Nashville'is ja Atlantas on suur torm täna, et inimesed on vigastatud ja on ka neid kes on surma saanud. ja ma tunnen, end nii õnnelikuna, et me eile tagasi tulime. 

huvitav kombinatsioon

asi mis mind endiselt nii vihaseks ajab on see, et kui sa viibid seltskonnas, kus kõik ei räägi su emakeelt, siis sa lihtsalt räägid inglise keelt. lihtne ja loogiline. kolm pliksidest oli prantslased, mina ja siis rootslane. ma ei taha alati igast vestlusest osa võtta, aga see on lihtsalt viisakas ja kuidagi nagu iseenesest mõistetav, et sa räägid inglise keeles sellises seltskonnas. vahepeal nad lihtsalt arutasid asju omavahel prantsuse keeles ja mul oli nagu mida te räägite. ja nad ei vaevunud vahest isegi tõlkima. mul oli nagu "hello, ma olen ka siin".  ma vihastasin nii palju selle pärast. sa lihtsalt ei saa sellest aru, et nii ei tehta. ma saan aru, et sa räägid veidike oma emakeeles, aga et sa koguaeg räägid, no what. ma ei saanudki nende pliksidega just selle pärast head vestlust pidada, kuna nad koguaeg prantsuse keeles rääkisid. 

ja seda juhtub tihti. ja see ajab mul härja ikka turri ka. 

aga reis oli hästi tore. sain uusi kohti näha ja mul oli tore nädalavahetus.