Day #392

okei. ma ei teagi kust nüüd alustada.
nädalavahetus oli hästi tegus.
ma räägin siis sellest, millest ma praegugi veel šhokis olen.

laupäeva õhtul oleksin pidanud minema sõbrantsi host vanemate maja peole, aga kuna kõigil nende sõpradel oli miskit ees, siis tühistati see. ja siis me mõtlesime, et tavaiks. lähme ikka välja. ja kuna ta on alla 21, siis ma otsisin kohta DC's kuhu me minna saaksime. saime metroos kokku ja sõitsime rõõmsasti DC poole. viskasime palju nalja ja olime nii ootusärevad, et ikka üle pika aja tantsida saab.
niipea kui me metroost välja saime kuulsime kuulipauke. ja päris palju. ja noh me mõtlesime, et keegi loll laseb ilutulestikku, neid ikka igalpool. eemal oli üks kambake, kus olid väiksed lapsed ka. ja kõik tundusid nii õhinas olevat. tundus, et kisub kakluseks, või ma kogunisti kartsin, et mingi sõneluseks võib minna meie vahel. ja kuulsime uuesti kuulilaske ja siis keegi karjus et "tulistatakse! tulistatakse!" ja kõik pistid jooksu. meie ka sealjuures. need kuulipaugud olid meist umbes 100m kaugusel (hiljem nägime kiirabi ja politsei autosid seal). mu sõbrants pistis minu ees jooksu ja kuna ma ei tahtnud üksteisel silmist lasta siis jooksin tal kannul. mõtlesin küll, et mille pärast ta nüüd jooksed, et on ikka kummaline. mulle ei jõudnud kohale, et need olid päris püssi lasud. tundus, et kõik oleks justkui filmis. see tundus nii utoopiline. ja kõik oli nii hirmus. meil mõlemil oli ikka korralik hirm ja muutusime ümritseva suhtes paranoiliseks. nägime sireenidega politseid autosid ja kiirabi.
otsustasime tagasi sõita. mingit tantsu tuju pärast seda polnud. ja GPS saatis meid koguaeg sinna samma kohta tagasi, kus me ka politsei autosid ja kiirabi nägime. kuidagi saime seal minema, oma 20 minutit kõndisime teise metroo jaama.

koju jõudes oli küll ikka nii hea tunne. nii turvaline.
ja eile pärast matkamist saatis see pliks mulle lingi kus oli sellest uudis. et keegi olevat maha lastud. seal samas. meist 100m kaugusel.
nagu what.
ma ei suuda seda uskuda. see ei jõua mulle kohale.

vähemalt eilne matk oli hästi vahva. kuigi GPS juhatas meid ei tea kuhu. matkasime oma 3-4 tundi. oleksime veel läinud, et näha veel neid koski, aga kell hakkas päris hiliseks minema ja siin läheb pimedaks poole seitsme paiku. siis oli vaja enne pimedat tagasi minna. ei aga pliksid jäid täiega rahule ja mina ka.