Day #369

tahtsin mõned mõtted kirja panna.
ja nüüd kui kirjutamiseks läks on pea tühi.

Halloween on tulekul ja ma olen sel aastal eriti vaimustuses. plaanin osa võtta paljudest üritustest ilmselt. käisin Alicia'ga kostüüme proovimas ja no valikut nagu ikka on. osa kostüüme olid lihtsalt jaburad. nagu näiteks beekon ja teine oli muna ja mingi sinepi kostüüm oli ka. ja siis ma küll mõtlen et miks. kas keegi üldse ostab selliseid kostüüme. "hei! kes sa sel aastal oled?" "eee otsustasin et olen sinep" nagu whaaat?! vahest hoiad peast kinni küll et lihtsalt nii ajuvaba.
me siis vaatasime tükk aega, ikka nii kifte kostüüme oli. ja mõtlesime et proovime punamütsikest. ja no ma ei taha pahasid sõnu kasutada, aga no see oli ehtne litsi kostüüm. kleiti polnud ollagi. ma arvan et esiteks mu oma vanemad ei kiidaks seda heaks ja teiseks ma ei julgeks kodust väljagi minna selle kleidiga. lapsed saaksid šhoki. ja no see ilmselgelt jäi ostmata. ma proovisin mitut kostüümi aga no mitte ükski ei sobinud väga. Alicia ostis mingisuguse. ja kodus olles internetist mõni päev hiljem leidsin. loodetavasti on see normaalne ja sobib mulle.


juba on näha päris palju jõuluasju müügil ja no nii hea tunne tuleb sisse. aga kui ma nüüd mõtlen, et sel aastal järjekordselt pole oma perega jõulude ajal koos, siis see teeb ikka nii kurvaks. jõulud siin, eemal, paneb mind üksikuna end tundma :( :(

uskumatu et tagaaias laiutas hunnik künkaid ja juurikaid ja kive. aed tehti korda, Jack saab seal ringi joosta ja muru on niii hästi kasvanud. kohe lust on vaadata. 

ahjaa, kas ma olen varemalt maininud, et Ameeriklased üldse hooldavad aedu ja kõike sellist väga hoolikalt.

iga nädal näed neid mehikesi ringi vuramas kes muru pügavad (my bad, pole nüüd hea sõnastus aga saate aru küll mida ma mõtlen)

ja täna oli yard sale. mille plakateid mina usinasti teha aitasin. host ema ütles, et plakateid hästi palju kiideti. 

yay!

 täna hommikul pidin töötama selle yard sale pärast. mis ei läinud sugugi hästi. aga jah. rääkisin just vanimale pliksile et mu pakk peaks lähipäevil ära tulema ja siis ta läks korra välja vanemate juurde, ja siis tuli tuppa mu pakiga. ja no nii õnnelikuks tegi selle oranži "Eesti Post" sildi nägemine. ja ma ei suuda ära tänada selle kõige eest oma imetoredad peret.
ja kui ma neid asju nägin. kui sellise koduse tunde see tekitas. kuidas ma sellest puudust olen tundnud. ma igatsen lihtsalt asju.
ilmselgelt olete ära tüdinenud mu läägest jutust kui palju ma ikka teid kõiki igatsen ja üleüldse kõike.

kui ma teid varemalt külla pole kutsunud, siis nüüd ma teen seda. võõrustaksin rõõmasti oma kaasmaallasi ja näitaksin teile seda piirkonda :) mul oleks super hea meel. aga millegipärast on mul veits raske uskuda, et keegi ka jutust võtab ja siia tuleb. ikka nii kauge :) aga pakkumine on jõus igaljuhul :)

okei. teeme ühe asja selgeks. ausõna juust Ameerikas pole maitsev. ma pole ühtegi korda head juustu söönud. alati on mingi mitte midagi maitsev. ja kui ma Eestis korra käisin, siis no see juust seal on ikka parimate parim.
ja siin nende vorstid on vahest kaneeli õuna maitselised vorstid. mis on minu meelest nii jabur. vahest näed neid asju ja mõtled et miks.
praegu ei tule nagu midagi sellist ette mida võiks siinkohal kirja panna. aga kui meelde tuleb siis vast ütlen kah. :)

jap. pliksidega on saadud ikka päris palju joonistamist ja kunsti teha. 

 ja minu organiseerimine, mis pandi osalt mulle ülesandeks ja osa ma lihtsalt spontaanselt tegin. aega võttis aga asja sai.

pliksid ikka nii armastavad mind. viimastel päevadel olen nendega nii palju naerda saanud. ja nad ikka vaatavad ja naeravad mu üle korralikult ja me lihtsalt viskame tohutult palju nalja. ja vahepeal keskmine ikka ütleb, et ma kuss oleksin et muidu ta hakkab naerma. no nii klapib ikka nendega. nii hästi on vedanud selle perega ikka. mul on nii hea meel.