Day #184

ilmad on tõesti suurepärased! ei taha ära sõnuda.
eile kui ma noorimale preschool'i järgi läksin siis tundus, et kisub vihmale. olime eelneval päeval 3 emaga kokku leppinud, et pärast lähme parki ja kerge piknik ja lapsed saavad mängida. ilma järgi vaadates võisid küll vaadata, et see plaan jääb ära.
ja siis ma kuulsin neid arutamas "ilm on nii paha, pole vist mõtet minna" siis ma mõtlesin küll, no tere, minu ideaalne plaan on rikutud. ent Langlen'i ema küsis mult kas ma tahan minna, siis ma tõstin kaks kätt üles näitamaks, et olen 100% poolt. ja teised otsustasid ka ikka tulla.
kõigil meil olid ilusti pikad püksid jalas ja pusad seljas.
ja ilm pöördus nii, et ma arvan, et väljas võis vabalt olla 25C. nii soe oli. võtsin pusa ära ja lihtsalt nautisin päikest.
ja sain õlgadele ja seljale päikesepõletuse. esimest korda sel aastal. ja aprillis!
lapsed mängisid oma 2,5 tundi mänguväljakul. mulle sobis ideaalselt!

aga mida on mul siis emadega rääkida? nad rääkisid sünnitusest. jaa. ma täiega oskan kaasa rääkida. istusin seal vaikselt kui nad muljetasid. ja siis järsku vaatasid mind ja naersid, ütlesid et ma kindlasti ei tea ja et mind ootab see kunagi kõik ees.
ausaltöeldes, jätaks ma laste saamise täielikult ära. praegu ei plaani küll lapsi saada. ei ühtegi. see on nii palju vastutust ja palju tööd. hei! ma armastan lapsi ja mul pole nende vastu mitte midagi, aga endale küll ei taha.

pärast tööd läksin Starbucksi, võtsin kuuma šokolaadi piparmündiga ja läksin parki raamatut lugema. niiiiiii paganama hea!


eile õhtul kui ma tema poolt tulin, siis ma tundsin, et ma kuulun siia. ma ei saa ära minna. ma istusin hetkeks pingile ja nautisin seda mõnusat sooja õhtut.
kuidas ma eile koju ei tahtnud tulla.
jõudsin koju pool kaksteist õhtul


ja täna käisin piltidel järgi. pshh. osa pilte ei ilmutatud. ma ei tea mis kuradi süsteem see on.

ja ootamatult pakkus Luke'i ema minna restorani lõunatama. ja siis pärast mängisid lapsed mänguväljakul. perfect! lobisesin emadega. sel korral oli palju rohkem ühist teemat millest rääkida. kuigi tuleb tunnistada, et need emad tõesti räägivad lastest ja kõigest seesugusest.
ja muidugi Daniel'i ema arvas, et ma olen oma host lapse ema. ta oli šokeeritud kui kuulis, et ma olen lihtsalt lapsehoidja. ültes küll, et mõtles et ma olen liiga noor.
yup. I do get that a lot.

ja nüüd. host mom on varakult kodus. läks lapsega Girls Scout värgiks asju ostma ja nüüd on mul vaba aeg, enne kui vanim tüdruk koju tuleb. ja ta tuleb sõbraga, seega nad mind ilmselt väga ei vaja. ja siis ainult sõidutan nad jalka trenni ja mu tööpäev ongi korras.

jah. ma armastan neid soojasid ilmu kus lapsed saavad palju väljas olla.




täna öösel nägin kaks õudusunenägu millest ühest pean rääkima. pean kirja panema.
ja siis ma nägin unes, et pidin siit ära minema. koju. päris koju. Eestisse. ja ma tundsin kohutavat ängi. ma tundsin end olevat lõksus. ma tahtsin tagasi Ameerikasse. ja Eestis oli suur lumetuisk. ja see oli õudusunenägu, sest ma tõesti arvasin, et olen tagasi Eestis.
üles ärgates tundsin kergendust saades aru, et ma olen endiselt Ameerikas. kodus.

ma ei saa. uskumatu, et kui ma alguses siia tulin, siis ma tahtsin koju. meeletult. ma kavatsesin programmi pooleli jätta. ja nüüd näen ma õudusunenägusid Eestisse tagasi tulemisest. siin on mu koht. siin on minu inimesed. ma tunnen, et ma ei kuulu Eestisse. ma ei taha koju. ma tahan küll tulla. puhkuseks. aga ma ei taha jäädavalt jääda. ma ei suuda ette kujutada, et peaksin viie kuu pärast kõigele siinsele selja pöörama ja tagasi minema.
ma tunnen hirmu selle ees, et ikkagi aasta ja 5 kuu pärast pean koju minema.

siin olles olen ma lihtsalt nii palju juurde võitnud.
ma armastan seda.