Day #106

ma pole jõudnud päris mitmel päeval siia kirjutada. + mul on mingi tobe viirus sees millest ma kuidagi lahti ei saa. kaks viirusetõrje programmi on kasutud. 

well. pühapäeval käisin Matt'iga deidil. käisime DC's. Air and space museum'is käisime. ja siis mingis kunsti muuseumis. ja usute või ei aga kokku ma tegin umbes 10 pilti. AINULT! ma ei tahtnud Matt'ile imeliku muljet jätta, kui koguaeg nagu friik klõpsin, sest ma teen seda korralikult. ja enamasti ikka sellepärast, et ma tahtsin lihtsalt nautida. Air and space museum'is vaatasime mingit filmi kinosaalis, ja see oli kohutavalt igav nii et ma peaaegu et oleksin magama jäänud. ma ei liialda. oleks see oma 10 minutit veel kestnud oleksin ma selle aja peale kindlasti maganud ja ma võin ainult ette kujutada kui piinlik mul olnud oleks. 

kinosaalist välja valmistsin end ette ütlemaks, et "it was cool" kuigi tegelikul oli see surmigav. aga kohe kui me kinosaalist välja läksime ütles, et Matt, et see oli kohutavalt igav. ja ma tundsin kergendust, et ei pea ta tundeid kuidagi riivama et mulle ei meeldinud. ja ütlesin, et oleksin peaaegu, et magama jäänud. ja ta naeris.

kunsti muuseumist ta muidugi vaimustuses polnud. 

ta on tore. aga minu jaoks liiga vaikne. usute või mitte aga ma olen meeletult jutukas. 

jõudsin koju äkki 11st õhtul. sest käisime neljakesi söömas, umbes nagu double date i guess. Noelia ja Angeloga. 

ja pärast läksime Angelo poole lauamänge mängima. was fun. 

minu linn!

well. ma korraldasin lastele eile treasure hunt'i. ja kui paganama kaua aega võttis, et seda ette valmistada. igale lapsele oma. ärge piltidele suurt rõhku pange, mul on ainult rasvakriidid ja neil ka pliiatseid ja vildikaid pole, või vast kusagil on kah, aga ajas asja ära kah. idee välja mõelda ja siis see lõpuks ka teostada. oh man. ja selle nimel, et lapsed 15 minutit mööda maja vihjeid otsiksid. kusjuures pean ütlema, et nad olid sellest kohutavalt vaimustuses. plaanisin seda juba teisipäeval teha, aga kuna host dad töötas kodust siis mul oli vaja mõni vihje kontorisse peita, seega jäi see ära. ja eile. eile käis meil koristaja, mistõttu ei saanud vihjeid peita. ja vanim tüdruk oli haige ja kodus. aga vanaema tegeles vanimaga 2 tundi. 

selle ajaga käisin pangas ja koolis. kõik oli nii viimsel hetkel. neil on kahel pool teed campus'ed. ja ühes kirjutasin avalduse ja teisele poole teed pidin minema selle eest maksma. 12:10 pidin noorimale järgi olema. ja kell oli 11:36 äkki kui ma autosse hüppasin ja teise campus'esse sõitma hakkasin. see oli nii paganama riskatne. aga ma tõesti ei oleks viitsinud täna hommikul uuesti tagasi minna, et kursuse eest maksta. ja hei, mulle meeldib selline pöörane elu. aga jõudsin ilusti. pabistasin korralikult. phmts jõudsin koju. vahetasin autot, ja juba vurasingi noorimale järgi. ideaalne ajastus. 

ja vanim tüdruk käis mulle peale, et ma treasure hunt'i teeksin. ta nõustus noorimaga mängima seni kuni ma vihjeid peidan. sobis. 

me pidime kaks tundi ootama enne kui mängida saaks, sest keskmine oli koolis. ja kui raske neil oli vihjetest eemale hoida. aga ma ütlesin, et kui nad mängu ära rikuvad siis ma ei tee seda enam mitte kunagi neile. ikkagi suur töö oli selle taga. minu vaba aeg. 

ja kui keskmine lõpuks koju jõudis, siis me phmts kohe hakkasime mängima. ja nad tuiskasid mööda maja ringi. küsisid kui ei leidnud. that was a lot of fun! ma olin nii õhinas, kuigi olin pealtvaataja rollis. I'm freakin awesome! lõpus olid väiksed kingid ka neile ja neile täiega meeldis. 

laenasin Gabs'ile ka oma treasure hunt'i. ta oli vaimustuses. aga ütlesin, et tahan tagasi saada pärast. kavatsen mingi aeg uuesti teha, aga ilmselt alles mõne kuu pärast. 

lihtsalt üli random purgi värvimine. ja tundsin et vajan eestimaisust oma tuppa.

keda huvitab mis kursuse ma võtan, siis teile teadmiseks TOEFL Preparation. ma ei plaaninud inglise keelt õppida. ma pole sellest üleliia vaimustuses. aga kuna programm nõuab 8CEU'd kokku saada ja see kursus annab mulle 5CEU'd ja kuntsi omad oleksid andnud äkki 1,5 või 2 siis ma ei taha nii palju koolis käia. või noh vastasel juhul peaksin ilmselt suvel koolis käima, mis poleks kuigi tore. seega võin ma selle inglise keele kursuse võtta küll. kes ei tea mis on TOEFL siis teile teadmiseks (mina näiteks polnud varem kuulnud), et see test on rahvusvaheliselt tunnustatud standardiseeritud inglise keele test. TOEFL testi nõutakse USA ülikoolidesse kandideerivatelt rahvusvahelistelt üliõpilastelt, kelle emakeel ei ole inglise keel. Angelo ütles, et mu inglise keel on praegugi piisavalt hea, seega ta arvab et ma teeksin selle testi ära ilma selle kursusetagi. kunagi ei tea mis elu toob, seega eks ma siis teen selle testi pärast ära. ega see mööda külge maha ei jookse.

muide. ma olin üllatunud kui mulle eile öeldi, et mu inglise keelel on ainult õhkõrn aktsent. see ei ole mitte ainult ühe inimese arvamus vaid kogunisti 3. Gabs ütles, et kui me suhtlema hakkasime, et siis oli mul ikka korralik aktsent aga nüüd peaaegu et pole. ja hei, ma olen siin olnud ainult 3,5 kuud. lootust nagu vist on. ma olen seda oodanud. olen oodanud, et mu inglise keel läheks kohe palju palju paremaks.



ma olen stressis. ma pabistan sõidueksami pärast. lähen seda tegema ilmselt kuu lõpp või veebruari alguses. aga lihtsalt ma olen väsinud. ma ei saa aega maha võtta. mu elu Eestis oli hoopis vastupidine. kohati rahulik, võrreldes sellega mis mul siin on. ma torman alatihti kuhugi. ma ei jõua. ma ei mäleta millal ma magama oleksn saanud 10PM või isegi veits hiljem. alati jääb see kuhugi sinna 00:00 paika. ma olen väsinud. kui mulle oleks eile tulnud kiri, et kas ma tahan pikendada või ei, siis ma oleksind andnud eitava vastuse. ma alateadlikult valmistan end ette pikendamiseks. aga eile ja sel nädalal üldse olen ma palju palju Eesti peale mõelnud. oma sõpradele. oma perele. tühistele asjadele nagu liiklusele, toidule (hahaha ma ei mäleta millal ma viimati kartulit sõin, äkki kuu aega tagasi või ehk rohkemgi) ja nii edasi. ja te ei kujuta ette kui paganama palju ma teid igatsen. ma igatsen oma Marjut. Terjet. Annelyt, Inksu ja nii edasi. oma suurepärast peret. ma tean, et ma ei räägi teiega peaaegu et üldse, ajavahe on ikkagi 8 tundi ja selle klappima panemine on paganama raske. aga ma tean, või vähemalt tahan uskuda, et te olete mul olemas. ma igatsen oma kodu. ma igatsen eesti keeles rääkimist, sest usute või ei aga kui ma eesti keeles räägin siis see tundub olevat kui võõras keel. nii harjumatu. ma igatsen seda tühist Tapa linna. kuidas ma kadestan teid, kes te saate seal olla. see on nii uskumatu.

aga samas mulle nii meeldib siinne elu. nagu lebo aasta kui nii võtta saab. ma saan endale keskenduda. reisida. väljas käia. ma ei pea muretsema ei üüri ega kommunaalide maksmise eest. ei pea muretsema söögi eest. seda kõike pakub pere. mulle meeldib inglise keel. mulle meeldib see melu. see maja. see pere. kõik. see ei ole alati lihtne. see kurnab. lapsed kurnavad. 3 last pole naljaasi. aga nad on targad. noorim on nelja aastane, ta küll päris lugeda ei oska, aga ta tunneb tähti. ja ma olen vaimustuses kui suuri edusamme nad teinud on. ma armastan neid lapsi. kuigi tihtipeale tunnen, et ma vajan neist eemalolemist.
koju tulek. reaalselt eestisse tagasi tulek tundub olevat suur unistus. suur hägune pall seal kaugel, mis lähenemise asemel kaugeneb. tore on mõelda, et mu leping lõpeb ära 8,5 kuu pärast, mida ei tundugi olevat ju ilmatu palju. 8,5 kuu pärast kodus olla. damn. see oleks nii hea.

osalt olen ma otsustanud. ja see sõltub perest. vana Au Pair rääkis, et pärast mind nad ei taha enam Au Pairi. seega phtmts kui nad pikendada ei soovi, ei hakka ma pikendama, sest ma ei taha uut pere, ma ei taha sellest kohast lahkuda, ma ei taha uuesti algusest alati, ma ei taha asendussõpru. aga kui nad tahavad pikendada, siis ma vast pikendaksin pool aastat. kahele aastale polegi nagu mõelnud. korralik plaan on minna järgmine suvi ülikooli.

ja Gabs, mu parim sõbranna, ütles mulle täna et ta tahab et ma jääksin teiseks aastaks. ta ei tee seda asja lihtsamaks.

ma tean, et mul on otsustamiseks aega 4,5 kuud. aga seni kuni otsus tehtud ei ole, seni jään ma selle peale koguaeg mõtlema. 

perelt küsin seda alles mõne kuu pärast. vara on küsida. 

ja hei! esmaspäeval on riigipüha mis tähandab minu jaoks vabat päeva. ja mis omakorda tähendab seda, et me lähme laupäeval NEW YORK'i! j ä l l e.  usute või ei aga ma pole vaimustuses, ma ei ole New Yorgi inimene i guess. aga ma olen kindel, et nii mõnigi on mu peale korralikult kade ;)

ahjaa. esmaspäeval oli muide nii soe, et ma ei pidanud mantlit selga panema. phtms oleks vabalt võinud särgi väev olla. peaaegu. nii soe oli. mingi 17-19C oli äkki. aga ainult ühe päeva. ja kuidas ma seda nautisin. ma ei jõua suve ära oodata. 

sain korraliku postitusega hakkama. 

e n j o y!