mulle just meenus midagi üliarmsat lapsepõlvest. just sellised mälestused panevad mind lapsepõlve igatsema. ma mäletan kuidas vihmastel ja tormistel päevadel, kus taevas mürises ja välku lõi, ehitasime Signe ja Kadiga endale tekkidest kindluse. mäletate? see oli nii kaua aega tagasi. aga ma mäletan seda. ähmaselt aga mäletan. ja see on see mis loeb.

kui mult küsiti, et kui mul oleks ajas võimalus tagasi rännata, siis kuhu ma läheksin. ja mälestus mida ma ikka ja jälle läbi elada tahaksin on see, kui me Terje ja tüdrukutega alles suhtlema hakkasime, siis me ikka käisime õhtuti tepoo jaama juures istumas ja lobisemas. kuid tol päeval ei olnud ilm just kuigi soosiv. ja vihma kallas oavarrest. ja minu meelest polnud meil vihmavarje, kui oli siis sellest ei olnud kasu, sest tol päeval oli vihm meeletult tugev. ja kell oli vist palju või ma ei mäleta täpselt, aga me hakkasime koju minema. ja ühel hetkel me olime läbi märjad ja Terje tegi ettepaneku plätud ära võtta ja joosta paljajalu. ja järgmisel hetkel leidsin end Terjega paljajalu jooksmas ise olles läbimärg, sealjuures naerust lõkerdamas. ja see on kuidagi nii südantsoojendav mälestus. nagu kusagilt filmist. ja. ma igatsen neid lihtsaid asju. ma olen lihtne tüdruk. mind võluvad lihtsad asjad. lihtsad, aga tähendusrikkad.

mul on suurepärased sõbrad Eestis. ma igatsen teid!
see kõik siin on millegi üllama eesmärgi nimel.