Day #121

puhkus. oh. gosh. see kõlab nii hästi. kuid ometi olen ma kõike muud teinud kui puhanud.

eile öösel viisin nad lennujaama. nad muidugi õudsalt tänasid ja värki. host mom küsis teisipäeva õhtul ikka üle kas see ikka on okei. ja ma muidugi ütlesin, et absoluutselt. ta ütles, et nad võivad takso ka võtta, et ei ole üldse probleem. aga ma ikka ütlesin, et ma ikka viin nad ära.
hommikul oli naljakas näha kuidas nad kõik siblisid ringi. ja ma lihtsalt nautisin, et ei pea kuhugi pakkima.
lennujaam on 15 minuti kaugusel. seega oli see nii väike ots.
lennujaamas host mom muidugi tänas mind, ütles, et sellega hoidsid nad palju aega kokku, et ma nõustusin neid lennujaama viima.
jah. ameeriklased tänavad koguaeg. isegi siis kui pole põhjust tänavad nad ikka.

ja kui ma koju jõudsin oli ma nii elevil. üksinda kodus. ei plaaninud magama minna, aga kell oli alles nii vähe. seega ma ikka kobisin magama.
ma ei mäleta kus ma eile pool päeva käisin. aga ma olin õudsalt busy. ilmselt lihtsalt poodides vajalikku kraami ostmas.
õhtul käisin väljas.

ja täna. täna ärkasin pool seiste üles. et koeraga jalutamas käia. ja siis DMV'sse minna, et sõidueksamit teha. muidugi on mul just täna hääl kohutavalt ära. või noh, see on juba ära olnud peaeagu nädal aega, aga täna on eriti karune hääl.  ja siis täitsin avaldust ja ma pidin kaasa võtma umbes 7 dokumenti/paberit. tavaliselt ma kontrollin mitu korda üle kas on ikka kõik olemas, aga täna millegipärast ei kontrollinud. ja muidugi olin ma oma Social Security Number'i koju unustanud. vandusin end korralikult. ja kui minu kord oli minna siis ma seletasin sellele mehele, et mul on paber mis tõestab et mul on Social Security Number aga mul ei ole seda kaasas, ja ütlesin ka et ma tean et sellest pole muidugi kasu. olin juba valmis sellele koju järgi minema. aga see mees ütles, et ta märgib sinna et mul pole, et kui ma mõnikord satun sinna siis tooksin selle näidata.
ja siis silmade test koheselt. ja oh jumal kui halb mu silmanägemine on, eriti vasak silm. ma ei näinud phmts mitte midagi. ja siis ta küsis kas ma kannan prille ja ofc ma kannan, ja siis pidin prillidega lugema, ja kohe teine asi oli.

ja kohe tehti juhilubadele pilt. sealsamas. leti ääres. see oli mulle nii ootamatu. ja ma olen leppinud faktiga, et seal on kohutav pilt. sest ma olen nagu Rudolf punanina. eks kui ma kätte saan siis nutan ja naeran korraga.

ja siis teooria. 10 küsimust märkide kohta. ühte märki polnud mitte kunagi näinud, aga kuidagi loogikaga panin selle täppi. kõik olid õiged. mõtlesin, et juba ongi kõik. aga ei. 30 küsimust veel. ja need oli sellised mida ma õppinud polnud. aga palju oli tuttavat. ja paar küsimust oli sellised millest ma kohe mitte midagi aru ei saanud. lihtsalt neil on liikluses sada erinevat väljendust ühe asja väljendamiseks. ja umbes 2 küsimust oli mille puhul ma isegi ei saanud aru mida nad küsisid. panin täiesti huupi. lootes, et panen täppi. ja kui ma need 30 küsimust ära tegin, siis nägin, et 5 valet. ja ma ei näinud kuskil kas ma olen sooritanud või ei. mõtlesin, et pekki nüüd tuleb uuesti tegema tulla. aga telefonist (yup, arvuti kõrval oli telefonitoru, kui imelik see ka poleks) kostis hääl, millele ma üldse tähelepanu alguses ei pööranud, aga tabasin hääle ära, mis ütles, et ma olen testi sooritanud. ja kui õnnelikuks see hääleke mind tegi. wow. ma üllatasin end. ma olen tubli. enamus Au Pair'e (vähemalt nii palju kui mina kuulnud olen) kukuvad esimesel korral selle läbi. seega ma olen ülimalt õnnelik.

ja siis ootasin mingi pool tundi, et sõidu eksamile minna. seda tehakse siin oma autoga. eksamineerija kontrollib siin tuled ise ära. mina lihtsalt istusin autos ja kui ta ütles, et pane vasak suunatuli sisse siis ma panin. ja nii edasi. ja siis hakkas sõit pihta. ma ei olnud väga närvis ega midagi. kergelt ehk ainult. ma pole seal kandis mitte kunagi sõitnud. see on siis vastupidine Eestile, kus sa oled seda linna sadu kordi läbi sõitnud. aga jah. harjutasin parkimist päris korralikult. või noh, mitte meeletult palju. aga kui kuskile läksin, siis parkisin tagurpidi ja kõike muud. lihtsalt sellepärast, et mul on siin maastur ja ma pole sellega harjunud sellisel moel parkida. külgboksi tegin ja ma olen osav selles, kuigi pole seda 2,5 aastat pärast eksamit teinud. ja ainus kuramuse parkimine mida ma tegin, oli kõige lihtsam parkimine mis üldse olla võib. minu meelest ülilebo. Eestis on ikka palju raskem. eksamineerijad ikka panevad sind proovile. siin. pshh 10 minutit sõitu ja valmis.
ta ei öelnud midagi. ütles, et me lähme nüüd sisse. ja siis sees olle ütles, et ühest stopp märgist sõitsin mööda, ja ei teinud päris täpset pööret pööramisel, lõikasin.  ja mingi väike viga oli veel. aga ta ütles "all in all you are good driver and you passed it" ma olin õnnelik. muidugi. kuidas ma saanuks muudmoodi. aga Eesti load tähendasid ikka palju enam. aga ikkagi. mul on hea meel, et ma ei pea sellega enam tegelema. et ma tean et see on tehtud. saan keskenduda teistele asjadele.
ja palju load mulle maksma läksid?! 20 dollarit. ainult. pshh. lebo.

plastikud saan 7 päeva jooksul kätte.

ja käisin täna NOVA's ära, küsimas mis õpikud ma ostma pean. üks mingi õpik on ja selle ma tellisin endale Amazon'ist. laupäevaks peaks ära tulema.

ja saatsin pakid Eestisse. jälle ülimalt kulukas. aga vähemalt peaks sellega mõneks ajaks kõik olema.

ja nüüd puhkan veits. ja siis õhtul double date Gabs'i ja kahe tüübiga.

ma ei oska lihtsalt rahulikult võtta. kuigi ma peaksin. sest ma olen korralikult haige. mul on sellest jumala siiber.


ja ma kardan üksinda siin suures majas olemist nii väga. sattusin eile korralikult paanikasse. homme on vähemalt tüdrukud siin.