see on lihtsalt nii uskumatu kuidas ma igatsen jaburaid asju. ma annaks palju, et käia ühel päeval Tapa linna tänavatel ringi. ma annaks palju, et lihtsalt süüa hapukapsasuppi, mida mu isa alati paganama hästi tegi. ma igatsen vanaema heeringat. ma igatsen leiba. normaalselt. siin pole leib leib ja või pole või. see on nii teistmoodi. ma igatsen ema tehtud tavalist jahukastet ja kartuleid. siinsed kartulid on kuidagi naljakad.
ma igatsen männikumäge. igatsen Tapa-Rakvere bussiga sõitmist. igatsen seda liiklust. paganama päralt ma igatsen Eesti keeles rääkimist.
ma igatsen nii palju asju millest ma poleks kunagi osanud arvata et puudust tundma hakkan.
kui kord oli mu suur unistus välismaale tulla nii kaugel ja kättesaamatu, siis praegu tundub, et Eesti on mu suur unistus. ma olen viimasel ajal millegipärast palju Eestit igatsenud. selles suhtes ilma üle väga kurta ei saa, 30C on väljas ja nii hea, kohati ehk liigagi palav. aga ma ei tea.
kodust kaugel pole nii kerge olla kui arvata võib.
No comments:
Post a Comment