eile tööpäeva lõpus tundsin end kehvasti. tundsin kuidas haigus salamisi ligi hiilib. ja hommikul üles ärgates tundsin end tõesti kehvasti. hästi väsinud ja uimane oli olla. kurguvalu on põhiline.
üllatusin ka kui nägin host dad'i sellisel kellaajal kodus, mis ilmselgelt tähendas seda, et ta töötas kodust. great. just great.
üks asi mis mulle meeldib on see, kui host mom on juures ja tüdrukud ütlevad mulle, et ma teeksin midagi, siis ta kohe parandab "mis on see sõna mida sa kasutama pead, kui midagi palud?" ja siis tüdrukud ütlevad palun Tiiu.... ja ta ütleb "ta pole teie teenija. te peate kasutama sõna palun" vahest nad lihtsalt unustavad ja ma ei pööra sellele meeletult tähelepanu ka. Eestis ei ole me kõik nii viisakad, et koguaeg "palun" "aitäh" aga siin on koguaeg.
tööpäeva lõpus sa lihtsalt loed neid viimased minuteid kuni tööpäev läbi saab. aga millegipärast on lõpp eriti lõbus. tüdrukud hakkavad minuga naljatlema ja me mängime kaarte (see hundi paaris mäng mille mu pere Eestist saatis eelmine kord). ja see kui ma kuulen neid naermas. mida sa veel tahta oskad. kuigi vahepeal suudavad nad sääsest elevandi teha, aga hei, nad on kõigest lapsed, kes õpivad kuidas selle maailmaga toime tulla.
eile. ma kuulasin Eesti laule telefonist, lihtsalt sellepärast et ma saan kindel olla et kui seal ka ropud sõnad olema peaksid, siis nad aru ei saa. ja lihtsalt, et kuulda oma emakeelt. ja siis need laulud hakkasid mind kummitama ja siis ma laulsin veits. ja siis me kõik viskasime selle üle nalja. keskmine tüdruk küsis mult kuidas Eesti keeles "jää vait" on ja siis kui ma ütlesin talle, siis ta karjus naljatlevalt noorimale seda, ja noorim lihtsalt mängis barbidega, ega teinud temast välja. ja see kuidas nad teevad seda nii dramaatiliselt ja naljatlevat on lihtsalt nii koomiline, et kuidas sa saad mitte naerda.
eile sain kohtult kirja, et seda tšekki ei võta nad vastu sest mingi kamarajura on sellega. ei olnud just kuigi rõõmustavad uudised. täna hommikul käisin pangas ja siis nad tegid mulle ühe tšeki millel oli mu nimi ja kõik muu jama peale prinditud, ja see mees ütles, et seda tšekki nad peavad akptsepteerima. ja see üks tšekk maksis 10dollarit. mõtlesin küll, et paganama palju ühe näruse paberilipiku eest, aga kui see lahendab mu probleemi, siis hei, ma olen nõus selle summa välja käima.
kõik ikka imestavad, et ma host vanematele sellest kiiruseületamisest rääkinud pole. Eddie naeris ja ütles, et mu host ema on advokaat ja ma ei räägi neile, lauslollus. aga ma lihtsalt ei taha, et nad hakkaksid mu sõitmise üle muretsema, ma ei taha, et nad tunneksid hirmu, kui lapsed minuga sõidavad. ja kas see on siis vale? ma tean, et ma pole halb sõitja. Eestis ma tundsin, et ma sakkisin mingil määral. aga siia tulles, leides eest palju sõiduridu, palju uusi märke, kohutavalt suuremat liiklust, palju palju millele tähelepanu pöörata, olen ma hakkama saanud. ikka kergelt pelgan uues suures linnas sõitmist, aga ma mitte midagi ületamatut. DC's sõitmast olen phmts kategooriliselt praegu keeldunud, sest see liiklus seal on kohutav. ehk ajapikku. ma tunnen, et saaksin hakkama, aga mu närvid on tähtsamad.
käisin noorimaga siis täna pargis veidikeseks. ja kuna päike on kohutav siis võtsime päikesekreemi kaasa. ta oli just paki saanud vanalt Au Pairilt (kes muideks reisib järgmiseks Eestisse, vot kui vahva) sünnipäeva puhul. ja seal oli siis sun hat ja päikesekreem. ja olime siis pargis ja ma määrisin teda selle kreemiga. mõtlesin küll, et kummaline konsistents, kuidagi raskelt läks aga normaalne oli. ja kui käsi üritasin puhtaks veega pesta siis hakkas kahtlaselt seebitama. aga lõhnas hästi ja puha. ja kui ta siis mängis ja ma niisama lebotasin, jäin ma juhuslikult pakendit lugema. ja seal seisis "kaks ühes, šampoon ja dušigeel" ja ma lihtsalt purskasin naerma. ma seebitasin lapse sisse. ja kui ma seda tüdrukule ütlesin, siis ta ütles "Mara tricked us!" ja ma lihtsalt ei suutnud muudmoodi kui naerda.
ja koju jõudes tüdruk rääkis isale ka. ja ma siis seletasin. tõesti kõik arvasid, et see on päikesekreem. ja host dad siis viskas nalja, et hea, et vihma sadama ei hakanud, et ta oleks mullitama hakanud. ja kuidas sa siis jääd tõsiseks.
ma olen väsinud. ma tunnen, et ma vajan puhkust. aeg läheb ruttu. alles oli esimene jaanuar ja nüüd on juba mai keskpaik.
ma sakin raha kogumises kohutavalt. aga pean lennupiletite jaoks koguma, et ära osta.
ehk see haigus läheb kergemalt mööda kui eelmine kord.
ja nad tõesti hoolivad rohkem kui ma arvasin.
No comments:
Post a Comment