Day #238

täna oli esimene päev mil noorim oli minuga terve päeva kodus (iga esmaspäev oli selline aga nüüd tal eelkooli pole). ja hästi tegus oli. käisime gymnastics kohas. siis tegime endale lõuna ja läksime parki lõunatama. siis ta mängis mõned minutit mänguväljakul. siis käisime ujumas. pärast käisime raamatukogus. ja jalutasime koeraga. nii palju oli teha.olin nii läbi. nii väsinud. mulle meeldib kui meil on mida teha. et pole mingit molutamist.

 ja õpetasin talle numbreid ja kui ma midagi uut õpin siis ma loon endale seoseid, ja siis kui ma näitan talle kuidas miski käib ja ta aru ei saa, siis ma mõtlen kuidas ta sellest aru saaks. nagu näiteks õpetasin talle kuidas ta saab aru kas jalanõud on õiges jalas või mitte sellega (kuna ta alati kui me välja läksime hüüdis mind teisest maja otsast, et kas on õiges jalas) panin jalanõud valepidi näitasin, et kahe jalanõu vahel on suur kolmnuk kui nad on valesti ja kui on õigesti siis kolmnurka pole. ja ta teeb täpselt nii nagu ma talle õpetasin. otsib kolmnurka. ja tähtede ja numbritega üritan talle asja punktide ja muu sellisega selgeks teha. ja ma olen paganama uhke, teades et ta teeb täpselt nii nagu ma talle õpetasin. ta teab tähestikku peast ja oskab kõiki tähti kirjutada ilma minu abita. ja me oleme poolel teel numbrite ära õppimisel. või noh, ta oskab kirjutada, aga seda on vaja kinnistada, et ta ära ei unustaks. teha koguaeg. 

ja pidage seda haledaks või mitte, aga mulle tuli pisar silmanurka, uhkuse pisar, kui ma nägin, et ta saab numbritega ka hakkama. tänu minule. ma olen selle pliksi üle nii uhke. selline emauhkus oli. ma armastan seda tüdrukut nii palju. 

naljakas on see, et hommikuti kui mul kauem magada lastakse siis tuleb noorim mu ukse taha kobistama, et ma temaga mängima hakkaks. ja kui mul tööaeg on läbi, siis ta vahest küsib mult abi. kuna tüdrukuid on kolm ja vanemad pole alati kõigi juures. on hea teada, et sind vajatakse ja sinuga tahetakse aega veeta. 

ma poleks kunagi osanud arvata, et lapsehoidja töö on midagi tõesti mulle sobivat.  ja ma olen paganama hea selles. 

ma armastan neid. 

need on siis Reston Town Center'i näituselt pildid mida tahtsin üles panna aga ei pand. siin need siis on. 

mõni üksik. aga mõni siiski.

mängisin tüdukuga lavukese mängu. ja kuidas ta seda jumaldas.

mängisin tund aega temaga kauem kui host isa koju tuli. see kuidas ta kõkutas naerda mu hääletooni muutuste üle, seda oli lihtsalt lust vaadata. ma armastan neid naermas näha. miski ei tee mulle rohkem rõõmu.

mängisime et seilame mööda maailma laevaga ringi. käisime isegi Eestis ära. 

uskumatu, et nii ilus koht on minu kodust 3 minuti sõidu kaugusel. ainult. 

minu seosed