Day #237

laupäeva hommikul ärkasin üles päris varakult kuna pere sõitis minema kaheksa aeg hommikul. ja kuna nad kolistasid ja jagelesid asjadega päris palju ei tulnudki mul enam und. millest mul kahju pole, sest jäin reede õhtul varakult magama. olin kõigest nii väsinud. ja kui nad oli ära sõitnud läksin alla, tegin endale tassi kohvi ja seadsin end teleka ette, mida ma teen üliüliharva. seega oli lihtsalt nii hea lebotada. 

kell 11 hommikul läksin basseini äärde ja päevitasin. tundsin et on külm ilm ja mõtlesin, et pekki, minu päevitamine läheb aia taha, aga ideaalne oli. ei olnud liiga palav, ega külm. 

mina ei tea kuidas inimesed suudavad tundide viisi päevitada, sest pärast kahte tundi olin ma ära kõrbenud. juba. hoolimata siis sellest, et kasutasin päikesekreemi. pidin lihtsalt ära minema, sest teadsin, et õhtul on välja minek ja kui oleksin edasi jäänud, poleks ilmselt suuteline minema. 

Lays'i sünnipäeva pidu oli viie aeg. hästi chill oli. palju rääkimist ja uute inimestega tutvumist. 

magasin iseenesest korralikult pühapäeva, aga terve päeva olin üliväsinud. aga kodus ei tahtnud ka olla, sest teadsin et pere naaseb reisilt. mul ei ole nende vastu midagi, aga lihtsalt nädalavahetusel tahan ma eemal olla. see on minu aeg. käisin Lindaga kohvitamas ja niisama jalutamas. 

minu üllatuseks tuli pere päris hilja koju, ootasin neid palju varem. aga hei. ma ei kurda. 

täna oli kaks tundi tööd. ja kui lõbus mul tüdrukutega oli. kaks tundi möödus imekähku.

ja siis lebosin basseini ääres veidike ja õhtul käisin rattaga sõitmas, kuna päeva poole oli liiga palav et minna.

ma tüdinen hästi kiirelt ära kui ma samu asju ikka ja jälle teen. seega valisin teise raja sõitmiseks. õigem oleks raja teise poole. ja kui imeline see on. kui palju ilusat loodust seal pool on. ma lihtsalt ahmisin seda looduse ilu. ma tajusin, et mul on probleeme aga ma tundsin end sellest hoolimata üle pika aja õnnelikuna. kui ma siis seal rajal mööda allamäge vurasin, suur naeratus laius mu näol siis inimesed kes vastu tulid tundusid ka veits rõõmsamana. 

ahjaa. nägin sõites ussi. sellist päris suurt musta ussi. võeh. esimest korda. 

see on minu kodu. praegu. hoolimata sellest, et igatsus Eesti järele on meeletu, olen ma kodus. ma kuulun siia. ja ma lahendan tasapisi oma probleeme. ma tulen selle kõigega toime. 

mulle lihtsalt meeldib puudest selliseid pilte teha. 

mis sa teed ära.

 järjekordne pilt noorima kilpkonna loengust.

 ja keda mina meie trepi peal nägin kui koju tulin. 

sisalikupoiss!

yup. tal peab igapäev olema laadungis nukke ja igast kaisumõmme voodi peal.

osa peaks vist puudu olema isegi.

ei mina tea miks see Silver Spring seal üleval on, aga see ei oma tähtsust.
ma elan siis Reston'is ja täpike näitab kui kaugele ma sõtisin. 

oleksin rohkem sõitnud, aga kell muutus hiliseks ja päike hakkas loojuma. 

ja olen siin mõnesid hirmu nahka ajavad inimesi ka näinud, ei tahtnud päris pimeda peale jääda. 

mu õhtune jalutuskäik. 

yup. täna oli palju palju rahvast. palju lapsi.

kui rattaga sõitmas käin, klõpsin paar pilti ka kui viitsimist on.

ma pole vist kunagi mai kuus nii päevitunud olnud kui ma praegu olen. 

ja ilmad lubavad ainult kuumemaks minna. oh boy.