pere pakkumised hakkavad vaikselt tulema. tugiisik küsis mult ka ma olen huvitatud perest, kes asub Washington DC's, kolm last mõistlikes vanustes, ÜKSIKEMA, ilmselt VENE JUURTEGA. ärge saage minust valesti aru, mul ei ole venelaste vastu midagi, aga lihtsalt eelmine pereema oli üksikema ja vene juurtega ja see ei lõppenud hästi nagu te teate. seega ma ei ole kindel. kuigi ütlesin tugiisikule, et olen huvitatud. lihtsalt ma tahan mõelda, et üks halb kogemus pole määrav, et ära öelda üksikemale ja vene juurtega naisele. ehk peaksin võimaluse andma. kuigi see ei ole kindel, et ma sinna perre saan, sest konkurents on meeletult suur ja pole nendega otseses ühenduses veel olnud, et ehk ei sobi ikka.
ma otsin seda head klappi. seda, et ma tunnen et see on see õige.
ma ei tähista mõtetes. ma võtan seda hästi rahulikult ja põhjalikult.
selle lühikese ajaga mil ma siin olnud olen, on minu eelarvamused ameeriklastest purustatud. või noh, ega mul neid eelarvamusi palju ei olnudki.
No comments:
Post a Comment